„Odüsseia“ on teadagi üks neist Euroopa ja lääne kultuuri tüvitekstidest, millega alustatakse kultuurilugusid. Trooja sõda käsitlevad muistendid põimis kaheks eeposeks ehk „Iliaseks“ ja „Odüsseiaks“ kokku vanakreeka laulik Homeros umbes VIII sajandil e.m.a. Samast põhimõttest lähtudes kirjutas Kreutzwald XIX sajandi keskel kokku eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“. Setod peavad oma rahvuskangelaseks Odysseuse ja Kalevipojaga sarnast põllumeest-sõdalast kuningas Pekot, kellest lõi samanimelise eepose 1920. aastail rahvalaulik Anne Vabarna. (Seto kultuurist saab põhjaliku ülevaate tänavu juunis ilmunud koguteosest „Setomaa 3. Keel ja uuem kultuur“.)
Seega pole „Seto Odüsseia“ sündinud otseselt vajadusest mugandada omakultuuri vana ja väärindatud eepos ning tõsta sellega rahvuslikku eneseteadvust, nagu see kipub eri rahvaste kultuurilugudes korduma, ent niivõrd mahuka tüviteksti seto keeles lavale toomine on tähtis verstapost ikkagi.
Eepika ja dramaatika. Kauksi Ülle dramatiseering järgib „Odüsseia“ süžeed üsna täpselt, kuid tuleb vaatajale niipalju vastu, et proloogis räägitakse ära nn eellugu, nimelt, mis juhtus enne Trooja sõda ning kes on peategelased: Odysseus, tema naine Penelope, poeg Telemachos jt. Lavastuse esimeses vaatuses on kesksel kohal Odysseuse eksirännakud koduteel ning seetõttu on see eepiline ehk koosneb iseseisvatest stseenidest: Odysseus Kalypso, siis Nausikaa, siis Kirke juures ja lõpuks allmaailmas. Põgusalt on juttu ka Trooja sõjast ning kurikuulsast Trooja hobusest, nii et ka möödunud sündmusest jutustamine ja võitluse aegluubis markeerimine muudab loo eepiliseks.
Eepilisus dramaatikas ja teatris langetab aga pinget, nii ka „Seto Odüsseia“ puhul – esimene vaatus vuliseb rahulikult nagu oja. Teine vaatus, kus näeb Odysseuse võitlust Penelope kosilastega ja naise südame tagasivallutamist, on dramaatilisem ja pingelisem.
Ent „Seto Odüsseia“ eepilisusest võib rääkida ka suurejoonelisuse tähenduses. Köitev on juba mängukoht, imeilus looduslik amfiteater Vene piiri lähedal, nii-öelda maailma äärel: oru põhjas on tiik kahe saare ja tiigile ehitatud A-kujulise lavaga. Muljet avaldab ka etendajate hulk ja koosseis: 15 näitlejat, neljaliikmeline rokkbänd, kuueliikmeline tantsutrupp Modus ja leelokoor Helmekaala 10 lauljaga, rääkimata kõikidest muudest abikätest.
Euroopa ja Setomaa. Kuid milleks kõik see eepiline töö ja vaev? Kauksi Ülle on kavalehes inspiratsiooniallikatena välja toonud nii kahe (kreeka ja seto) rahvakultuuri ühisosa, aga ka „Odüsseia“ sõjateema universaalsuse ja aktuaalsuse: „Kui Homerose eepos „Ilias“ on sõja ülistamise ja kangelaslaulude kogum, siis „Seto Odüsseia“ on lugu sõjast väljatulemisest, sõjatüdimusest, sõjahaavadest ülesaamisest, kodu ja rahu poole liikumisest. Teksti loomist on inspireerinud seto ja kreeka põliskultuuride ühisosa, poliitiline olukord, huumor, laulude ja itkude kultuur.“
Lavastuse fookus pole otseselt siiski mitte sõjal ega ka seto omailmal, vaid ühelt poolt „Iliase“ süžeel ja Odysseuse muinasjutuliste seikluste kujutamisel ning teiselt poolt millelgi väga üldinimlikul ja eksistentsiaalsel – raugematul igatsusel kodu ja armastuse järele. Ka napp looduslik lavakujundus rõhutab aja- ja kohaülesust, Iir Hermeliini stiliseeritud kostüümid paigutavad aga tegelased pigem Vana-Kreekasse. Stiliseeritud on ka Moduse modernistlikud tantsud. Ainukese otseselt poliitilise viite teevad Penelope kosilased: Nõukogude-aegse generalissimuse ja KGB-lase hübriid Volli (Tanel Saar), natsipruuni särgi ning isikupärase tuka ja vuntsidega Aadu (Agur Seim) ning hallis hiinapärases frentšis Pang (Tarmo Tagamets). Need kolm suurvõimu esindajat viivad mõtted ka Setomaa ajaloole ja tulevikule, kuid neis on piisavalt ka universaalset üldistusjõudu nagu „Kalevipoja“ Salme kosilastel Kuul, Päikesel ja Tähel.
„Seto Odüsseia“ žanrina on tegijad nimetanud „rokkmuusikali“. Muusika, mille on lavastusele komponeerinud Matis Leima, on segu rokist, räpist, rahvalikest lugudest ja seto rahvaviisidest, kuid domineerib neist esimene ja sellest on pisut kahju. Leima on väga hästi tabanud muusikalimuusika loogikat ja mustreid, kuid pole selles teoses leidnud üles oma isikupärast käekirja ega loonud ühtki kõrvaussimeloodiat, mille poole muusikaliheliloojad enamasti pürgivad. Rahvalaulu, roki ja muusikaližanri julgem ristamine oleks ehk viinud ka isikupärasema loominguni. Vähesed seto rahvalaulu töötlused ja lavastuse lõpuosas kõrva hakanud „Heiko, leiko“ juhtmotiiv olid seejuures väga sobivad ja sümpaatsed.
Kõik laulvad osatäitjad näitasid publikule oma head vokaalset võimekust, kuid eraldi komplimendi teen Evar Riitsaarele pimeda Homerosena kauni lauluhääle, suurepärase diktsiooni ja teksti mõtestamise eest. Leelokoor Helmekaala oli paigutatud vasakpoolsele saarele pukkidele istuma ja esimese vaatuse lõpus said nad kehastada ka sireene, kuid nende muu muusikaline panus läks kahjuks kõrvust mööda. See võis olla seotud kas esietenduse helitehniliste viperustega või arvustaja tähelepanu piiratusega. Muusika võlujõudu käsitleb ka lavastuse süžee, sest suudab ju Odysseus oma pillipuhumisega loodust väestada.
Niisiis, „Seto Odüsseia“ on küll seto keeles, kuid selle muusika ja visuaalia on seotud seto kultuuriga vaid riivamisi ning see on pigem sümpaatne, sest tihti on setokeelsed lavastused takerdunud kultuurilistesse stereotüüpidesse. Elina Pähklimäe lavastus on maitsekas ja leidlike režiiliste lahendustega, millest meelde jäid näiteks Trooja hobuse ehitamine, Odysseuse puude laasimine, torm puulatvades, aga eelkõige oskus kogu lavaruumi ja selle võimalusi ära kasutada.
Inimesed ja sead. Hea meel oli näha setokeelses teatris uusi nägusid (Ago Soots, Tanel Saar, Nele-Liis Vaiksoo, Anne Veesaar jt) ning nauditav oli kuulata ilusat ja vaba keelepruuki. Huvitav ja õnnestunud oli ka rollijaotus. Ago Sootsi Odysseus näebki välja nagu nälginud sõdalane, Lauli Koppelmaa Penelopes on kuninglikku väärikust ning Karel Käosi Telemachoses nooruslikku tormakust. Kiiret ümberkehastumisvõimet näitavad Tanel Saar, Agur Seim ja Tarmo Tagamets, kes astuvad üles kolme kosilase, itkunaiste-kosjamooride, sõjaveteranide, laevameeste ja isegi sigadena. Kohati ongi nad laval korraga kahes rollis. Ka kõik teised teevad usutavad rollid, mille kõiki nüansse on päevavalgel vabaõhulaval suure vahemaa tõttu raske hinnata.
Pikemalt tahan rääkida aga sigadest, kellest kasvab lavastuses välja peaaegu kujund. Esimest korda ilmuvad sead lavale siis, kui Kirke (Anne Veesaar) Odysseuse laevamehed sigadeks muudab. Kui seni on lavastuses olnud kõik väga tinglik ja stiilne, siis nüüd panevad mehed endale pähe poroloonist seamaskid, mis triivivad senise esteetika pigem lasteteatrisse. Oleksin tahtnud selle libastumise unustada, sest üldiselt on Pähklimägi teinud lavastajana väga head tööd, kuid kahjuks ei saa. Teise vaatuse alguses ilmub lavale roosas kostüümis siga ja lahti läheb suur tapueelne tagaajamine. Kuna teatrikoolides tehakse endiselt loomaetüüde, siis kindlasti oleksid näitlejad seaks ümberkehastumisega ka ilma kostüümita hakkama saanud.
Ent see pole veel kõik. Oluline tegelane on lavastuses ka seakarjus Eumaios (Siim Angerpikk), kelle juures Odysseus Ithakale jõudes varju otsib. Eumaios on küll asjatundja sigade kasvatamises, kuid leiab, et ega inimesed neist palju erine, nii et poliitikas kui ka armuasjades on inimestel palju sigadelt (looduselt) õppida. Odysseus, kes on kaua kodust ära olnud ja seetõttu ebakindel, võtabki nii mõneski asjas Eumaiose nõu kuulda ja käitub nagu siga.
Inimesed ja sead tegelikult ongi üsna sarnased, vähemalt selles osas, mis puudutab anatoomiat ja füsioloogiat, aga ka toitumist – mõlemad on omnivoorid ehk kõigesööjad. Inimese seaks sõimamine on seale muidugi alandav, aga ju on siis inimestel ja sigadel ka iseloomus ja käitumises taunitavaid sarnasusi. „Seto Odüsseia“ astub sel teemal dialoogi ka sigade ja seamaskidega Vanemuise lavastusest „Richard III“, kus sead on ilmselgelt lurjused. Siit võib nüüd igaüks ise edasi mõelda, kuidas inimese kui sea kujundit „Odüsseias“ veel tõlgendada saaks ning millest see lavastus tänapäeva inimesele tegelikult jutustab.
