Üks mis kindel, kultuuriniidistik on hämmastavalt tugev ja püsiv, elab üle põuad ja üleujutused. Selles sümbioosis leiad esinemisrõõmu, ravid edevuse­närvi, ilmutad protestimeelt, tunned vastupanumõnu, ja tähtsam kõigest – saad kuuluda hästi selitatud sõpruskonda. Nii nagu noortel kirjanikel oli Siurust abi parnassile pääsemisel, pakkus Valhalla tudengitele võimaluse kuulutada oma maailmavaadet ja tõekspidamisi. Nüüd, 40 aasta hiljem, istub maailm taas püssirohutünni veerel. Siuru­linnuke siristab taas Valhalla väravas.

Kui kirjandusrühmitus Siuru alustas, oli asjaosalistest kõige kogenum ja tuntum Tuglas, seejuures kui Under, Visnapuu, Gailit, Adson ja Semper vajasid läbilöögiks rohkem ühist energiat. See, kuidas nad glamuuri ja bravuuriga tulid, oli muljetavaldav ja meeldis maailmasõja pingetest väsinud linnarahvale. Siurulaste piduõhtust sooviti osa saada, nende raamatuid lugeda. Siuru esimene avalik ülesastumine toimus 8. X 1917 Estonia teatris. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni oli jäänud neli ja pool kuud.

Kui Tartu ülikooli luuleteater Valhalla 14. XI 1985 Siuru kavani jõudis, olid üliõpilased juba üle aasta koos käinud ja luulet lugenud. Ellu ärkas eestiaegne meel. Luule oli hea põhjus, et kokku saada, esitada unustatud kultuurilugu ja rääkida kadunud Eesti ajast. Sedakaudu sai vaataja kinnituse, et oled omade keskel ja võid paariks tunniks unustada, et su õuealune on Nõukogude propagandast punane. Valhalla luulekavast „Siuru ehk Carpe diem!“ kujunes omamoodi poliitiline akt ja asjaosalistele endile väike maamärk teel Eesti iseseisvuse poole, milleni oli jäänud viis aastat ja üheksa kuud.

Nelikümmend aastat hiljem otsustab Valhalla vennaskond minna Siuruga uuele ringile. XX sajandi alguse kultuuriline kärsitus ja elujanu, mis nii hästi sobis meid äratama 1980. aastate keskel, on raugenud. Siuru sirelilõhnaline kevad on suubumas sügisesse, kus meeli painavad mälestused ja kurb leppimine oma saatusega Eestile rasketel aastatel 1940–1951.

Ajalugu ise on „Siuru sügise“ selgroo valmis treinud ja osalised leeridesse jaganud: Semper (koos hiljem Siuruga liitunud Barbaruse ja Allega) läheb punaste rüppe, Underi, Adsoni, Visnapuu ja Gailiti tee viib pagulusse, Tuglas jääb saatuse tahtel Eestisse kahte leeri sümboolselt ühendama, kandes Eesti kultuurilaval kord sisepagulase, kord rahvakirjaniku kuube. Siurulaste loos on kreeka tragöödia mõõtu, mida Valhalla lavakava markeerib. Maailmavaatelised erimeelsused ja põgenikupõlve raske taak on juttude peateema. Verd, higi ja pisaraid laval ei valata, esinetakse ratsionaalses tonaalsuses.

Teksti on kirjutanud arhiivimaterjalide põhjal Margus Kasterpalu. Eriti magusaid jutte on ta leidnud kirjavahetustest – Siuru põlvkond kandis veel seda vana suhtlemistraditsiooni, seda enam et elati üksteisest kaugel. Aasimise meistriklassi esindab Gailiti ja Visna­puu tandem. Puid ja maid jagatakse teemal, kes üldse on õige siurulane ja kellel on õigus kirjandusrühmituse nimel sõna võtta, milline on eestluse tulevik, millised paguluse vaevad jm. Meelde jäi Gailiti terane tähelepanek, et need vennikesed, kes punastega kaasa läksid, olid siurulaste pundis kõige suuremad väikekodanlased. Toomas Kiho Gailit on tarmukas ja võitlushimuline, kõige iroonilisem. Kalev Kudu Visnapuu siristab mängu alguses oma tiu-tiud küll väga lustlikult, aga kustub aja jooksul silmanähtavalt. Justkui oleks Ingi surm tähendanud kaduvikku temagi jaoks. Väga väsinud oli see Siuru Vürst, keda ei kaitse Ge irooniakilp.

Veel üks isiklik tähelepanek „Siuru sügisest“ seosese nõukogude leksikaga, mis iseenesest on täiesti kohane ajamärk aastatest 1940–1951. Lavakava teksti tagantjärele lugedes tabas mind suur üllatus, et lavastuses olid mingid Max Laossoni ideoloogiajutud. Pole kuulnud, pole näinud. Ju mõjusid need mulle nii toksiliselt, et autopiloot lülitas vaataja vaikuse režiimile. Noorusajast väljatreenitud selektiivne taju funktsioneerib endiselt. Isegi õpitud absurdivõtmest polnud abi. Samal ajal on Semperi tegelas­kuju laval sümpaatne ja sarmikas, kehastab teda loodusteadlasest akadeemik Urmas Kõljalg. Hea, et Kasterpalu on lavakava lõppu luuletanud Tuglase ja Semperi kujuteldava dialoogi. See mõjub tervendavalt nii asjaosalistele kui ka vaatajale.

Adsonil oli teatavasti kaks tähtsat tööd: ümmardada Underit ja luuletada võru keeles. Tema toas Pikal tänaval oli aegade alguses Siuru kokkusaamispaik, ta arhiveeris Siuru tegevust ja kirjutas Siuru raamatu. Paaži rolli pidi mängima Jüri Luik, kes aga diplomaaditööd ei saanud pausile panna, nii tuli väljakule asendusliige – Adsoni rollis Ilmar Raag, pea kujult täpselt oma prototüübi koopia. Raagi-Adsoni keerulisim etteaste oli võrukeelne Siuru proloog Estonia piduõhtult, mille südikas esitus mõjus Põhja-Eesti kultuuriruumis täiesti adekvaatselt. Maamõõtjalik asjalikkus toimis rollijoonises laitmatult.

Näib, et Valhallalgi on olnud oma Adson-arhivaar, tänu kellele on sõpruskond saanud kokku panna mahuka raamatu „Valhalla aeg“, mis äsja ilmus. Anu Tontsi kõrval on raamatu teiseks autoriks Tiit Pruuli, kelle arhiiv näikse olevat lõputu. Pruuli oli olnud ka ülikooliaegse Siuru esimese kava koostaja ja korraldaja, ise jutustajana üles astudes. Sama roll on tal ka „Siuru sügises“ – seletada tausta, korraldada lavaelu, anda sõna ja võtta sõna. Etenduse alguses on ta oma kiire jutustamismaneeriga mulle veidi harjumatu – rabeles nagu spordireporter suusavõistlusel. Aga õige pea sulab jutustaja ansamblisse ja rütmid-riimid loksuvad paika. Oma diskreetse nüansi lisas „Siuru sügisesse“ Toomas Lunge klaveril, andes etendajatele õhku ja hingamisruumi.

Maris Jesse loeb Marie Underi luuletusi. Jõuliste meeste kõrval jääb ta tagaplaanile. Tegelikult on mõlemad Siuru lavakavad kirjutatud meeste vaatepunktist. Naisteema pole siin oluline, ole sa või Under. Üks mis kindel, Printsess peab jääma ilusaks ja malbeks, kehastama mehe ettekujutust pühapäevanaisest. Jesse tüpaažina täidab seda rolli. Selles Underis on kübeke vanaaegset kaunis­asja. Ka Underi omaaegne armulugu Tuglasega jääb mehe jutustada – värsiread vaheldumisi mehe õhkamisega –, luuletusse põimituna mõjub see väga elegantselt ja romantiliselt.

Margus Kasterpalule sobib Tuglase roll: suur romantik, keda kammitseb mõistuse hääl, nagu Tuglast on iseloomustatud. Ei ole suurele kirjanikule võõras ka väike annus inimlikku väiklust, kui kuuleme teda torisemas, kuidas Under küll söandas kirjutada armastusluulet inspireerituna mõnest teisest mehest. Ootamatu omanikuinstinkt teeb nalja. Saatuse tahtel on Tuglas kontaktis nii pagulaste kui ka kommarite leeriga. Tänu sellele „kahepaiksusele“ on ta ka kõige huvitavam tegelane. Aga kaaslased on Tuglase suhtes kriitilised, nokivad teda. Normaalne!

„Siuru sügise“ läbiva teemana jääb kõlama piiride valu. Ole sa siin- või sealpool raudset eesriiet, halb on olla. Võõrsil oled sa sisserännanu. Eestis pole sul asu – kord sind põlatakse, kord kiidetakse. Materjal on dokumentaalteatri sugemetega, teatraalseid paisutusi pole. Lavastaja Jaanus Rohumaa ja kunstnik Mae Kivilo on toonud „Siuru sügisesse“ lihtsad kujundid: paar poodiumi, Lutheri vabriku toolid, Siurut sümboliseerivad krüsanteemid, kodutuse märgina eeslavale unustatud kohvrid ja maha märgitud piir kahe maailma vahel.

Lavapilt oli selge ja klaar. Lavastuse alguses taaslavastatud kuulus foto kuue siurulasega juhatab tegelased sisse, lavastust lõpetav ühisring töötab pigem Valhalla sõpruskonna maa­märgina. Kuue peale kokku on valhallalastel kõvasti kogemusi, nad on olnud kättpidi sees Eesti riigi ülesehitamisel. Saanud küllaga esinemiskogemusi, rahuldanud oma edevust ja kogenud edulugu. Mis toob neid lavale? On see nostalgia­puhang, soov Siuru lugu lõpuni jutustada, vajadus hoiatada halbade aegade eest, vananemise hirm, ajapaine? Eks mehed teavad ise paremini.