Paul Kondas lavastas, kirjutas näidendeid, lõi omaenda teatriteooriagi. Mitme­külgsete huvidega meest teatakse peamiselt naivistist maalikunstnikuna. Maalimisega hakkas ta tõsisemalt tegelema alles hilisemas eas. See, et Ugala teatri suvelavastuses lavastatakse omakorda Kondase maale, on sestap muidugi kaunilt sümboolne.

Ugala suvelavastus „Kondas ja maasikasööjad“ (autor Ott Kilusk, lavastaja Tanel Ingi) on õnnestumine (kunsti)-ajaloo populariseerimisprojektina. Paul Kondase lavale toomise kaudu räägitakse publikule mitte ainult põneva elukäiguga ekstsentrilisest kunstnikust, vaid kaudsemalt ka naivistide iseäralikest maailmadest. Ajalooliseks raamiks on Viljandi 700. aastapäeva ettevalmistused.

Lavastuse vorm tekitab minus vastakaid tundeid. Ühtpidi näivad suured ja lustlikud pintslitõmbed näidendi ja selle lavastamise puhul naivistliku kunstniku maailma loomiseks justkui sobilikud. Ent tervik kipub – eriti esimeses vaatuses – meenutama geneerilist suvelavastust. Ja nii kaldutakse pahatihti teatraalsusesse, hoolimata sobilikust foonist seda võtteks pidada.

Tagumikule patsutamised, tillinaljad ja muu selline („Mis sul seal tilbendab?“ – „Ei tea, pole peeglita aastaid näinud.“) liigituvad minu meelest enamasti tüütute võtete kategooriasse. Vabas õhus mängitavatele suvelavastustele omane karjumisse kalduv vali kõne on mõneti paratamatus, aga see jätab võimalikuks nüansirohkuseks mängus ruumi veelgi vähemaks. Põsemikrofonid on seejuures olemas, aga neid kannavad lavastuses teispoolset maailma esindavad tegelased.

Maalide taasloomine erisuguste sketšidena on seejuures võluv ning Kondase maalitud inimesi taasluua aitav grimm lisab samuti vunki. Jagub muidki põnevaid värvilaike. Väike sürr käib läbivalt asja juurde: on see siis Adeele Jaago mängitud laulev lilleneiu, kes maalilt maha astub ja oma maalijat otsima läheb, või hoopis „Donnie Darkot“ (2001. aasta film) meenutavad hiigeljänesed. Muu hulgas tuleb selles lavastuses luuavarrest otseses mõttes pauku.

Lavale toodud tegelasi kujutatakse koomilises, ent sõbralikus võtmes. On selleks siis kandlemees Ott, keda Maarja Mõts mõnusa soojusega mängib, või hoopis pidevalt äpardustesse sattuv kohalike parteilaste trio, kelle puhul oleks huumorit lihtne kurjaks keerata.

Mõned Ugala näitlejate meeldivad iseärasused joonistuvad ka kenasti välja. Enne peategelase ja peamiste liinideni jõudmist veidi ka sellest. Näiteks etenduse põhjal, mida vaatasin, saan julgelt kinnitada, et Luule Komissarovi fenomen ei närbu ajas sugugi. See pole kaugelt esimene etendus, kus näen, et publiku aplausi põhjustab (peaaegu) ainuüksi tema lavale ilmumine.

Teiseks mainin Ugala raudvara Peeter Jürgensit, kellele teatri eripalgelised lavastajad on andnud võimalusi näidata suutlikkust samavõrd hüpnotiseerivalt mängida nii võimsaid peaosi kui ka mõnusalt sürrealistlikke sõnatuid kõrvaltegelasi. Tahaks öelda, et seda just viimasel aastakümnel, aga ei saa, sest Jürgensi 86 eluaasta hulka mahub palju rohkem seda, mida ma näinud ei ole. Miks ma Jürgensi fenomeni siin eraldi välja toon? Sest selles lavastuses on sobivalt kokku toodud tema eri küljed. Esimeses vaatuses kõnnib Jürgensi kehastatud advokaat Martin Kass üle lava, nendib „kurrnjäu“ ja kogu moos. Muide, isegi sellest piisaks, et tema osa siin eraldi välja tuua. Ent teises vaatuses näitab Jürgens peidetud maali ja magamata eluga advokaat Kassi kujul ka enda teist poolt.

Nüüd aga peamisest, peaosalisest, kelle ümber kõik käib. Nimitegelast Paul Kondast kehastab Ott Sepp, ja teeb seda mõjusalt. Ott Sepa tunnusmärgiks olev künismisegune huumoritaju sobib vanapoisist ekstsentriku rolliga niigi. Ent rolli luues ei ole ta sellega piirdunud. Kondase isikupära ja vanus kumab ka liikumises ja olekus. Lustlik vembutamine on ühte seotud teatava melanhooliaga.

Paul Kondas toimetab tegelasena mitmes maailmas. Esiteks muidugi ajaloolises (realistlikus) Viljandis. Teiseks maagilise realismi elementidega unenäolises maailmas, mida võib tõlgendada Kondase hallutsinatsioonidena. Seejuures ei põhjusta hallutsineeritud tegelaste olemasolu Kondasele sugugi meelehärmi. Aga Kondas toimetab ka publikuga samas aegruumis. Et see va sõnadesse pandamatu neljas sein publikuga suhestumisel ette ei jääks, astub ta sellest kiiresti läbi juba etenduse algul, publikut pildistades ja hiljem publikusse pöördudes. Kondas kippus ise­ennast ikka oma maalidele panema. Seega vaatas ta maalil paratamatult oma vaatajat. Ja eks ta nii kipub olema ka lavastuses.

Lavastuse kõrval või sellest enamgi jäin tagantjärele mõtlema selle kogemise ja tõlgendamise viisist. Ja siia tõmban nüüd kahtlasevõitu paralleeli suveõhtute veinimaitsmisega. Umbes nõnda, et nii veinides kui ka lavastustes on kahtlemata midagi objektiivset, midagi, mis on neis olemuslikult ning milleta edasised tõlgendused ja nautimine võimalikuks ei saa. Näiteks lavastuse puhul: on tekst, on näitlejad, on lavakujundus ja muusika, on valgus. On paika pandud mustrid. Aga sealt edasi sünnib tulemus vaataja peas ja sõltub nii paljust muust: temperatuurist (ja katsuge te öelda, et vabaõhuetendusel ei muuda ilm kogemust), eelteadmistest, seltskonnast.

Peatun korraks viimasel. „Kondas ja maasikasööjad“ on minu arvates näide sellest, kuidas seltskond võib kujundada kogemust. Teatrikogemus võib, ja sageli muutubki ajas sarnaselt mitte ainult veini, vaid ka filmide, raamatutega. Kiire rõõm millegi lihtsa ja toreda kogemise (esimese hooga kirjutasin „tarbimise“, ent see sõna ei soosi refleksiivsust) kipub ajas hägustuma. Ent kui vaadatavas on vähegi kihte ja taustal isiklikke haakuvaid kogemusi, siis saavad need teemad ka tagantjärele esile kerkida.

Kaks teatrikaaslast kujundasid näiteks minu vastuvõttu kahtlemata positiivsemaks. Tallinnast Viljandisse ja tagasi sõitmine pakub aega üheskoos arutlemiseks. Üks raamistamisviis, mis aitab ka jantlikku vormi heatahtlikumalt vaadata, on näiteks fan-art’i filter, millele ilma nende vestlusteta pikemalt pidama ei oleks jäänud. Teiseks: teemaliin, mis kõnetas minu teatrikaaslasi ja mis selle kaudu just tagantjärele ka minu teatrikogemust üle kirjutama hakkas, oli surm.

Kui lavastuse ajalooliseks raamiks on Viljandis toimunud sündmused, siis Paul Kondase kemplemist surmaga võiks mõneti pidada lavastuse filosoofiliseks raamiks. Surm on lavastuses isikustatud: Rait Õunapuu loodud koomiline, ent ometi väärikas tegelane toob sisse tasandid, mis lavastust kaugemale kannavad. Kondas ei näi kartvat surma surma enese pärast. Praalib hoopis, et korraldab oma matused ise ning soovib saada mõne saksa paruni otsa maetud, sest „nemad on pikalt meie otsas pikutanud“. Ja enne Brežnevit ei ole nõus surema.

Surmahirm väljendub pigem küsimuses: kas ma saan kunagi piisavalt tehtud? Surelikkus kui võti enda või teiste loomingu nägemiseks pingestab paratamatult – kunagi ei saa piisavalt tehtud.

Ja korraks lavastusest samm eemale. Mitmed argumendid kunsti kaitseks on kunagi alustuseks sündinud vastu­argumentidena Platonile, kes end kunsti kritiseerimisel sugugi tagasi ei hoidnud. Vaidlusi selle üle, kas kunst ja selle erisugused vormid, sealhulgas teater, on inimesele head või halvad ning miks nad seda on, on läbi ajaloo peetud üksjagu. Üks argument kunsti vastu ütleb, et kunstiteosed, sh teater, ei tee enamat, kui toovad esile tõdesid, mis niigi on lugeja või vaataja sees olemas. Briti filosoof Gregory Currie nendib, et niipidi vaadates ei sünni kunstikogemuse kaudu mingit uut teadmist ega tõelist õppimist – ei saa õppida seda, mida juba tead.

Mõtteharjutusena võib vastuvaidlemiseks kasutada „Kondast ja maasikasööjaid“. Lavastusse toodud ajaloolised momendid täidavad paljude vaatajate tarvis kõrvalsaadusena kahtlemata just millegi uue õppimise funktsiooni. Ja olemasoleva aktiveerimine või hüpoteeside enese peal katsetamine, selleks võiks just surmaga seotud teemaliin hoolimata selle kergest (mitte tingimata kerglasest) käsitlusest sobida. Hirm mitte lihtsalt surma ees, vaid selle, et ei jõua tehtud. Ei jõua piisavalt loodud, ei jõua piisavalt elatud. Millal saab küllalt ja kas selles kõiges on kuskil pikemas plaanis mingit tähendust … no siit saab igaüks edasi mõtiskleda nii mitme klišee abil, kui vähegi isu.

Kokku võttes: Paul Kondase elukäik ja naivistlik kunst tervikuna võiksid ehk algmaterjalina hüüda veidi ambitsioonikama vormi järele. Seejuures, suuresti on see isiklike eelistuste küsimus. On teadmisi, on huvitavaid leide, võtteid ja mõtteid, millel on potentsiaali vaatajat pärast edasi kanda. Ja eks naerda saab vastavalt huumorieelistusele muidugi ka.