Draakoni galeriis on moekunstnik Ron Verlin ja kuraator Sten Ojavee lavastanud apokalüpsise. Ebamäärasest tulevikust pärit kõrgmoeaustajad justkui roomaksid põlvili viimse kohtupäeva poole, ise vaevatud kui näljased kummitused külmas põrgus. Läbi on rännatud kõik puhastustule kihid ning kuigi võiks olla lootust kahetsetud pattude pärast lunastatud saada, osutab näituse pealkiri „Kes olin elus, selleks jään ka surmas“ ikka otseselt läbinähtamatule providentsile või hoopiski rangele predestinatsioonile.

Võib-olla on natuke naiivne analüüsida noore moekunstniku näitust usutüli valguses. Ent selge on – Verlini loodu ehk siis kontseptuaalset moodi kaasaegse kunsti meetodina kasutav installatsioon on vääramatult inspireeritud fantastilistest pilkudest teispoolsusse. Seda kõike läbi autori pilgu – saatetekstist selgub, et käivitav tegur oli unenägu põrgusuust, viimse kohtupäeva linnast, kus iga patt saab palga. Kuraator seob selle unenäolise seiga kärmelt Dante ja Vergiliuse seiklustega põrgus ja purgatooriumis, kõnekal moel on paradiis jäänud näituse vaateväljalt välja. Paradiisi puudumine näituse kontseptuaalsest koest markeerib kenasti pinget katoliku ja protestantismi surmakujutluste vahel.

Mida te selga panete, kui teid paradiisi kutsutakse?

Kui Ridley Scotti filmi „Blade Runner“ (1982) toimumise aeg ehk 2019. aasta november kätte jõudis, uppus irvhammaste internet erinevate kas-tulevik-­ongi-käes-naljade kätte. Teatavasti jõudis tulevik kohale juba ammu enne 2019. aastat, see lihtsalt pole rikaste ja vaeste vahel võrdselt laiali jaotatud, kui lubada endale William Gibsoni parafraasi. Mulle jäid kuus aastat tagasi silma ennekõike naljades kujutatud filmitegelaste kostüümid, meik, soengud. Ma olen selliseid tegelasi tänaval näinud, nendega samas kõrtsis õlut joonud, mõnigi mu enda hilp sel ajal meenutas midagi, mis oleks võinud olla Rick Deckardi või Roy Batty õlgadel. Vähemalt Tallinna hipsterid elasid küll juba siis tulevikus.

Kristlikus viimsepäeva kujutamise traditsioonis on nähtud kas teose ajale paslike rõivastega lunastatuid-neetuid või üleüldse alasti (ja tihti karvutuid!) tüüpe. Verlin pakub kolmanda võimaliku lähenemisviisi – muidugi kannavad need tulevikuinimesed tulevikuriideid, mitte punaseid kaltsukadresse või natuke liiga suurt ülikonda. Isegi järgmise saja aasta sees toimuv viimnepäev kuulub paratamatult ulme-esteetika valda. Verlini kostüümid roomavad vaeveldes galerii vitriinakna poolt rohelisse valgusse rüütatud pääsemise poole. See on nagu kantav ikoon, ebamäärase taevaliku hierarhia kujutis mask-asjandusena, õnnistegija esimesena teiste seas. Tema pahemal käel neetud ning paremal … need paremad.

Esimene hing on hüljanud oma kauneid kitsekabjakesi meenutavad luksuslikud tuhvlid. Teise kleit Püha Vaimu pildiga on rebenenud. Abstraktsem, ent mitte profaansem on ka kolmanda halatt ning Ristija Johannese haute-couture-karvasärk ei jäta head kujundit niisama maha vedelema. Iseäranis keerukaks läheb kahe viimase figuuriga. Nahkmantlid, mis kõlbaksid nii tšekisti kui ka gestaapo mehe selga, on vooderdatud pühade inimeste uduni abstraheeritud kujutistega, samas laadis viimsepäevamaskiga. Nagu teistegi puhul täidavad nahkmantleid inimeste asemel nende viletsust märkivad armatuurist kokku keevitatud giaccomettilikud varikujud. Miks asenduvad õrnad, luksuslikud kleidid millegi säärasega? Pelk maskuliinse ja feminiinse kujutamise kavatsus seda ei seletaks. Kas tegemist on ikkagi mingi sotsiaalse kommentaariga, et kes meist on siin ilmas kui maalitud satsidega kleidis debütant, kes meist on kroomnahast mantlis julgeolekutöötaja, õnnistaja palge ees oleme samad kõik.

Järgnevad lõigud ei räägi tegelikult teoloogiast

Raske otsustada, kuhu see nahkjopede ikonograafiline lugemine viib, ning see sõltub omakorda sellest, kas te usaldate rohkem reformaatoreid või Rooma kirikut. Kaks kiriklikku leeri esindavad siin eri vastuseid küsimusele, millel on siirded vaimu metafüüsikast kuni sotsiaalhoolekandesüsteemi korralduseni. Kas inimene on vaba – kas ta saab oma pääsemist ehk lunastust ise välja teenida? Vastusest neile küsimustele sõltub, kui palju väärib ta teie armu ja kaastunnet.

Katoliiklik vastus on ühene, selge ja konkreetne, seda toetab ka Dante imekaunis 9 + 7 + 9 maailmakorraldus – üheksa põrguringi, seitse astet purgatooriumi mäel ning seejärel taas üheksa taevast. Universum on sümmeetriline, pealegi peegeldab maailma korda inimese siseilma liigendatus. Tasakaal on. Läbi vaba tahte, tunnistatud usu, siiraste heade tegude väe ja jumaliku armu tõusete teiegi üles mööda puhastustule nõlvi ning teiegi päralt saab olla paradiisi värava ees Peetruse kätt suruda ja kuulda: „Lubage end palun lunastuse puhul õnnitleda. Ja milline kostüüm teil veel seljas on!“ Juba sinnamaani jõudnuna pole superbia enam patt, gloria in exelcsis Deo!

Johann Calvini ehk ettemääratusõpetuse sõjakaima esindaja maailm on hoopiski range kontrolli all. Vaba tahet ei eksisteeri, on vaid jumala tahe, see on üks ja ainus ja meile suuresti nähtamatu. Issand on otsustanud juba loomishetkel, kes patustest pääsevad, kes on neetud, ning meil vaestel vääritutel pole muud võimalust kui ära oodata. Mingid väikesed indikaatorid su tulevasest saatusest võivad küll ka siia ilma paista. Et kui sul läheb siin ilmas hästi, siis äkki läheb seal kah. Max Weberi elegantset analüüsi kõvasti lamendades võiks tulemus olla liialdatud kujul järgmine: vaesed lähevad põrgusse ja rikkad taevasse; koledad on neetud, ilusad õnnistatud; lollid saavad peksa ja targad pai. Rikkus on voorus, viletsus patt. Järgnenu, et kuidas varakapitalistlikus Kesk- ja Põhja-Euroopas ning nende riikide kolooniates kehtestas end sellele nartsissistlikule majandussüsteemile ainulaadselt paslik kristluse vorm ning kuidas me kõik selle portsu otsas nüüd istume, on ajalugu.

Quo vadis, Ron ja Sten? Kas „Paradiisi“ näituse saatetekstist kõrvale jätmine tähendab siis, et ollakse kibestunud kalvinist, kes näeb omaenda süsteemi halastamatust ning küünilisust? Või ollakse ikkagi katoliiklane, nagu viitab erialane vaimustus rüüdest ja ürpidest? Eks vist on olnud vähevõitu neid müstikuid, kes Rooma piiskoppide kullast ja karrast on läbi näinud ega ole neisse takerdunud. Looja palge ees oleme ju kõik alasti ja võrdsed, meilt on võetud kehakatted, millega end moondame. Need blade runner’id ja muud tulevikuinimesed, kes galerii põrandale oma maise vara on jätnud, saavad ühel või teisel moel oma palga, sõltumata sellest, mida nad ise usuvad. Verlini skafandrid, raske on neid enam pelgalt rõivasteks pidada, moodustavad äraspidise moeetenduse, milles kosmilisele draamale pakutakse väga võluvaid ja ilmutuslikke rekvisiite ning misanstseene. Need kaovad viimsepäeval nagu pisarad vihmas.