Lilli-Krõõt Repnau näitus viib meid tagasi 1990. aastatesse – praegu kummalisena tunduvasse aega, mille kohta akadeemilised ajaloolased veel päris ammendavalt kirjutanud pole, sest selleks on liiga vara.

Kunstniku loomingulises hetkes on meenutus hilisest lapsepõlveajast. Ofortide ja ühe fotopolümeeri väljapaneku seovad tervikuks luuletused, mis on illustreeritud vihikuna juurde lisatud. Näituse pealkiri „Piiritletud ala“ viitab kunagisele piiritsoonile, mida küll üheksakümnendatel enam ei olnud, ent mereäärne kordon oli veel alles ja seisis tühjana.

1982. aastal sündinud Repnau on näinud lapsena ka eelmise riigi aega, kui pere suvekodu lähedal piirivalvepunktis Palganeemel oli veel sõjaväeosa ja vaatetornis seisis kaitserohelist värvi mundris mees, kuid selle täielikuks mõistmiseks oli ta siis ehk veel liiga väike. Noorukid ei esita enam oma vanematele lihtsaid küsimusi, vaid hoopis keerukamaid iseendale, et leida teed täiskasvanute maailma. Neile ei saa ette heita, et nad tahavad palju üksi olla, sest ainult üksi olles saab inimene oma mõtteid korrastada. Teiseks eelistuseks on neil eakaaslaste seltskond, kus arutatakse ühiseid teemasid. Metsas või mererannal on hea üksi ja koos olla. Kunagised piirivalverajatised näitusel panid mõtlema ja tuletasid meelde, et ajalugu on kõikjal ehk, nagu nüüd on kombeks öelda, ruumil on mälu.

Lilli-Krõõt ja tema sõbrad vaatasid toona rannal lagunevat, mahajäetud kordonit, valvetorni ja punaseks võõbatud kitse rändrahnul. Oma kohatuses mõjus just viimane kõige enig­maatilisemalt. Nad otsustasid selle ära puhastada, renoveerida ja valgeks värvida. Nii sai superkangelase moodi tegelasest lihtsalt kits. Nad nimetasid selle nonumendiks – ei, see ei ole kirjaviga – „non“ osutab siin, nagu prantsuspärane eesliide, eitusele. Siis n-ö ei-monument, või mitte-monument. (Kas kommentaar praegu aktuaalsele monumentide poleemikale?) Pärast piirivalverajatiste eemaldamist sai 2021. aastal ka Palganeemest lihtsalt mererand, mis kelleski enam ahistavaid mälestusi ei ärata.

Miks ahistavaid? Me liigume meenutades samm-sammult tagasi, kõigepealt eilse, siis üleeilse, siis üle-üleeilse … eelmise, üle-eelmise ja üle-üle-eelmise aasta juurde jne. Mis oli hiljuti, meenub varem kui see, mis hiljutisele eelnes. Repnau eredamad mälestused on seotud 1990. aastatega, kuid mõne teise mõtted kannab ranna lähedal seisev mahajäetud kordon (niisuguseid oli Eestis palju) veelgi varasemasse aega. Need tühjad, nõgesepuhmastega ümbritsetud hooned on kunagise jälgimisühiskonna maamärgid.

ja kummaline

siis kui kõike seda enam

seal ei ole

siis samas ta ikkagi on*

Betoonist kits on üldiselt siinses kultuuriruumis mõistetamatu esteetika väljendus. Linnaparkides, aga isegi mõnel pool metsas olid Nõukogude ajal lihtsakoelised kipsist või betoonist, sageli loomade kujud. Nendega viidi justkui kunst rahva sekka. Kas see skulptuur oli tõesti mõeldud piirivalvekordonisse kaugelt aega teenima toodud, kohalikku keelt mitte oskavatele poistele meelelahutuseks? Kunst pidi olema kõigile arusaadav, aga odav; neid kujusid oli palju vaja, et kõikjale jätkuks.

Pole teada, kas igavlevad piirivalvurid vahel ka ujumas käisid, seevastu kodanikele oli merre pääsemine privileegiks, mis võimalik ainult spetsiaalset luba ette näidates. Rannaala oli piiritsoon. Rannajoont eraldas ülejäänud maailmast ülesküntud liivariba ja sellest üle kõndinust jäid nähtavad jäljed, mis reetsid koha, kust mere äärde mindud. Kui dokument puudus, oli keelatud minna; ometi sai vahel ka keelust mööda hiilida. „Piiritletud ala“ kõige tugevamaks küljeks on kunstniku isikupärane vaade, sest sovetidraama on tema teadliku elu seisukohalt eelaeg.

Näitus algab meenutushetkega vikerkaarest Palganeeme kordoni kohal. Vikerkaart tuntakse üldiselt kui erisuguste lootuste sümbolit, ta võib olla ka silla metafoor, või väljendada piirsituatsioonis optimistlikku tulevikuväljavaadet. Vikerkaar on ka lihtsalt pääsemise märk või osutus erakordsetele sündmustele.

„Vikerkaar Palganeemel“ mõjub ilmutuslikult. Erinevatest töötlustest on kunstnik näituse jaoks välja valinud sellise foto, millelt on vikerkaart õieti raske leida: pigem on see sulandunud pildi sooja, pehmesse värvigammasse ja jätnud keskse koha piirivalvetornile. Torni ümbritsevad kõrged puud (valge koorega kask, lopsakas kastan ja heroilised männid taamal) mõjuvad barokse kulissina, tähistades selle ajaloolise etenduse mitmeplaanilist dünaamikat. Luule­vihiku keskmes on fotost teine variant, mis kriipsutab sõnaselgelt alla, et torn ja vikerkaar on nende mõttekäikude süda.

Ajahambast puretud ehitiste ümber kasvas mets juba ammu enne Nõukogude aega, selle ajal ning hiljemgi, moodustades kõigile sündmustele mütoloogilise raamistiku. Mets on ainus, mis on tõeliselt kohal, ta on reaalsem kui torn, mida nüüdseks enam ei ole; ja ka reaalsem kui betoonist Bambi – seegi oleks tõenäoliselt prügimäele rännanud, kui noored poleks talle veidi ajapikendust andnud.

Ka Palganeem kuulub igaveste asjade hulka:

palganeem poolsaare tipus

on alati kohal

võõras ning samas nii oma

Nõnda tullakse üle hulga aja tagasi lapse­põlvega seotud vastuokslike kohtade juurde, mõeldes: kui mina olin mujal, jäi siin kõik endiseks. See vaade kuuluks nagu mulle, ja ometi ei kuulu, sest näib sõltumatu ja eemalseisev; see neem on nii lähedane, aga ikkagi kättesaamatu.

Üldistatud ofortidel kaldajärsakust saab klindi vahelt paistev meri teispoolsuse nägemuseks. Meie Läänemere klinti kahel pool terendavat merd on kunstnik näinud Skylla ja Charybdise sarnaste tegelastena, justkui vastamisi seisvate profiilidena, kellest üks on jutuhoos ja teine kuulab. See kostab nagu lainete loksumine, kerge kahin või tormituule möirgamine. Millest nad küll vestlevad, kas kadunud või hoopis tulevastest aegadest? Küllap mõlemast …

mõeldes merele

mõeldes piiridele

mõeldes murdumishetkele

* Kõik tsiteeritud luuletused on pärit Lilli-Krõõt Repnau vihikust: Lilli-Krõõt Repnau. „Piiritletud ala“. 2025.