9. jaanuaril tähistasime August Gailiti 134. sünniaastapäeva ning ühtlasi ka tema, suure kirjaniku ja Eesti patrioodi ning tema abikaasa Elvy Gailiti kojujõudmist. Sellesse paari ruutmeetrisse mullapinda, kus puhata saamise võimatust August Gailit 1952. aastal ilmunud essees „Inimesed on nagu nisuväli“ kahetses. Nüüd on see vabadus ja võimalus olemas ning Gailitid on leidnud oma puhkepaiga männikus, kus ees on Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja Gailiti New Yorgis surnud saatusekaaslane ja sõber Henrik Visnapuu.
Eakas Gailit on kuulutanud: „Ma mõistan nii mõndagi, kuid pole mõistnud iialgi inimest, kes on tuim, külm ja koguni põlglik vaimse leegitsuse vastu.“1 Seetõttu ei saa ka Gailiti mälestusüritus olla rutiinne, üldrahvalik matus või korduspeied, vaid peaks pakkuma värvikaid seiku ja mälestusi. Seda enam et meie hulgas on neid, kes on Gailiti sõnu ja tema rõkkavat naeru kuulnud ja mäletavad.
Mida rohkem August Gailitile mõelda, seda enam hakkab tunduma, et on mitu autorit, kelle nimeks on August Gailit. On isegi palju Gailiteid, kes on mõneti vastandlikudki, aga see üks, kellest me räägime, on inimene August Gailit, nende paljude autorite-Gailitite koondkuju.
Kirjanikke, kultuuritegelasi, poliitikuid on pärast surma võõrsil kodumaale toodud ja ümber maetud, kuid on erakordne ja eesti kirjanduses esmakordne, et kirjanik laseb endal surra juba oma varajases loomingus, nagu see juhtub novellis „August Gailiti surm“ (1918), kuid elab ja loob üha võimekamalt edasi. Vaevalt sajand varem oli kirjanduse sisuks olnud ikka „jutt on see kooruke ja õpetus on see iva“. Kirjasõna oli veel „August Gailiti surma“ ajalgi nii püha asi, et sellega nalja ei tehtud. Hilisemast meenub, et sama trikiga on hakkama saanud vaid Ervin Õunapuu, üks Gailiti Nipernaadi-nimelise novelliauhinna laureaat.
Ent varasem ja eesti kirjanduse lugejatele tähtsam on August Gailiti ümbersünd läti ajakirjanikust eesti kirjanikuks. Gailit olevat trükis debüteerinud juba 11aastasena lätikeelse luuletusega. Riia ajalehetöö kogemusega Gailit on hiljem tunnistanud, et Tallinna seltskond oli talle vastuvõetavam: „Lätlane on žestimees, lüürik. Ta ei näe lille laual, vaid tingimata lillekest. See oli mulle, Sangaste rahuliku rahva keskel üleskasvanud noormehele, nii-ütelda vastukarva. Igatsesin omasuguste juurde, koju …“2 Ja nii ta siin kodunes, eesti keeles ja eestikeelses seltskonnas: Vabadussõja kirjasaatjaks, eesti ajakirjanikuks, kirjanikuks, boheemiks ja santlaagriks.
1917. aastal koondunud Siuru rühmituses oli Gailit algul ühendaja, hiljem lagundaja. Sel ajal õitses ka Gailiti följetonistitalent: ilmusid kogud „Klounid ja faunid“ (1919) ja hiljem „Aja grimassid“ (1926). Ise on Gailit oma följetoniloomet seletanud üsna leebel viisil: „Följetoon – see on ilukirjanduslikku vormisse sulet paradoks. See on humoor tõsiste asjade üle, pilge ja naer, kui ei taha teha virilat grimassi ning rääkida akadeemilise tõsidusega. Nii olen ma omist följetoonest aru saanud või vähemalt katsunud neid sest seisukohast kirjuta.“3 Varajane Gailit oli ka karikaturist, saades ise üheks karikeeritumaks eesti kirjanikuks. Hilis-Siuru Gailiti värsistamisvõimet ilmutab lõikuskuul 1921 kirjutatud „Pühajärv. Suine kiri Felix Ormussonile“. Uuel kirjanike koondumisel Tarapita manifestile Gailit alla ei kirjutanud, igaühega ta koostööd ei teinud. Kirjast Tuglasele 25. VIII 1921 loeme: „Arvan, ainuke ühing, tegev ja eluline saaks olema: Sina, Visna ja mina. Iga teine kombinatsioon on võimata. Seepärast: teen kaastööd, kuid ühingu liikmeks ei astu mingil tingimusel.“4
Samal ajal jõudis Gailit olla ka ajakirjandusatašee Eesti Vabariigi Riia saatkonnas ja reisida pikemalt Euroopas: Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Astunud Eesti Kirjanikkude Liitu 1923. aastal, tuli sealgi ette konflikte ja vaheaeg kuulumises 1929–1934. Aastatel 1932–1934 oli Gailit Tartus Vanemuise teatri direktor ja abiellus, sealtpeale elas vabakirjanikuna Tallinnas kuni põgenemiseni Rootsi.
Gailiti varajane romaan „Muinasmaa“ (1918) on Tuglase „Felix Ormussoni“ kõrval pilkupüüdvaim suvitusromaan. Ilmselt „Õhtumaa allakäigu“ motiividest ajendatud „Purpurne surm“ (1924) ning Gailiti fantastilised novellid on hinnatud ulmekirjanduse sõprade hulgas. Gailit on silmapaistev novellist ja see ilmneb ka mitme romaani novellipärases, episoodilises ülesehituses. Need on muidugi enim loetud „Toomas Nipernaadi“ (1928) ja „Ekke Moor“ (1941), aga ka viimane, eesti „Dekameroniks“ nimetatud „Kas mäletad, mu arm?“ (1951–1959). Kaks väga omanäolist ja eripalgelist teost on aga ka romaanid „Isade maa“ (1935) ja „Karge meri“ (1938). „Isade maa“ teenis ilmumise järel riigimeelset karmi kriitikat, kuid hiljem on seda hinnatud kui parimat Vabadussõja-ainelist romaani, võrdväärset Albert Kivika „Nimed marmortahvlil“ esimese köitega. „Karges meres“ üllatab romantikuhingega ja maismaal kasvanud Gailit realistliku sisseelamisvõimega, kujutades saarerahva suhteliselt suletud kogukondlikku elu loodusjõudude stiihias.
Teise maailmasõja eelõhtul oli August Gailit tõlgituim eesti kirjanik, eespool Tammsaarestki. Eesti kultuuri „eksport“ oli Gailitil südamel. Ta on meenutanud üht pärast oma esimese saksakeelse tõlke ilmumist toimunud neljatunnist vestlust, mille käigus Tuglas püüdis teda veenda, et see on pigem juhus ning et eesti kirjandus on liiga nõrk ja väeti, et Euroopasse tungida. Vahest just sellest probleemist ajendatuna valmis Gailiti kohta erandlikult pika aja jooksul „Leegitsev süda“ kui ajatu kunstnikuromaan. Kui raamat 1944. aastal trükkimisel oli, hävisid poognad osalt märtsipommitamise käigus. Autoril tuli see taastada ja ühtlasi seda täiendada juba Rootsis. 1945. aastal ilmunud „Leegitsev süda“ oli Gailiti enda arvates parim, mis ta kirjutanud on. Romaani peategelastes, muusik Joosep Maarvas ning tantsijatar Kaie Skalles, mõlemas võib näha Gailiti kunstifilosoofia kehastust. Gailiti erakirjadest leiab otsese vihje, et kogu romaan on alguse saanud eesti ajakirjanduses ilmunud liialdatud teateist tantsijatar Ella Ilbaku (1895–1997) fiasko kohta Euroopas: „Ma teadsin seda juba ammu, et kõik edu salati maha, aga kui saadi midagi halvustavat, siis pääsis see kohe lehtedesse. Te võite mind uskuda: see saigi mu romaani „Leegitsev süda“ kirjutamise põhjuseks,“ on Gailit hiljem Ilbakule kirjutanud.5 Romaanis kajastub ka konflikt loova leegitsuse ja maise madaluse vahel – viimast kehastab talumehe koondkuju Taavet Rabaraud.
Lahkumine Tallinnast sügisel 1944 oli ränk. Gailitiga sama teekonda jaganud August Mälk on meenutanud, et meri ja tuul olid sel laevasõidul rahulikud ja rahutus oli inimeste hinges. Gailiti 1951. aastal ilmunud romaan „Üle rahutu vee“ on pigem fantaasia, ent paljudel lugudel põhinev ja tõepärane.
On üsna tõenäoline, et see ülesõit ja järgnenud kuud põgenikelaagri täipurgatooriumis andsid Gailitile uued võimalused peatseks kirjanike koondamiseks ja, mis peaasi, ka rahalise toetuse saamiseks. Sest seltskonnas oli leidurivaimuga Enn Vallak, kellest viis aastat hiljem sai suuresti Gailiti ärgitusel loodud kirjanike oma kirjastuse metseen. Gailit ise oli kirjastuse ideeline juht, ühingu ja kirjastuse maitset kujundanud esimees kuni oma surmani, mil selle ameti võttis üle Karl Ristikivi.
Ühe episoodi Eriksdali laagrist on jutustanud August Mälk. Majutus oli võimlemishoones, mille korrastamiseks ja koristamiseks määrati põgenike toimkonnad. Gailit oli alati toimkonna vanem, kellel polnud kohustust põrandaid pühkida, selle asemel seisis ta voodite vahel, keerutas sigarette ja korraldas tööd. Keegi tuntud härra hakanud selle peale nurisema, mille peale Gailit naernud oma rämedat naeru ja öelnud: „Kallis mees! Kas sa siis aru ei saa, et igaüks pannakse tegema seda, mis talle paremini passib. Nii et … laske harjadel käia!“6
Gailit oli aadlik kirjanike hulgas. Aadellikkus tähendab aga ka suuremeelsust. Aadellik Gailit ei rünnanud oma oponente ega vaielnud nendega nende endi vahenditega. Ta oli ise piisavalt suur, pikka kasvu, sama kaugele nähtav ja äratuntav nagu ka tema looming. Ta oli ka piisavalt võimekas, et ise endale oponente luua ja siis jätta nad sinnapaika. Või siis vastata oma relvaga – vaimuka följetoniga. Noor Gailit on öelnud sõnad, mida võiks arvesse võtta iga algaja kirjanik: „Ma olen igale tänulik, kes minu nagu kirjaniku maatasa teeb, sest see ei lase mind roostetada kui rauda. Ma kardan kõige rohkem ülistust ja tunnustamist, ükskõik kustpoolt see tuleks, sest see võib mu hinge rahustada ning ma jään tee algusele virelema.“7 Vanem Gailit väljendab end veidi teisiti. 1952. aastal on ta kirjutanud Ella Ilbakule: „.. Teie ei tea muidugi, et olen tänaseni arvustuse poolt kõige rohkem rünnatav kirjanik. [—] Te kirjutate: „Te olete sündinud meheks ja võite end kaitsta.“ Ei, armas, inimene, kes oma kunstist lugu peab, ei lähe iialgi oma arvustajatega vaidlema ja õiendama, oleks suur rumalus närudega maid jagada. Vanasti olin hea följetonist ja oleksin ehk nüüdki suutnud vastaseid narriks teha, kuid ma usun, et pole vähematki mõtet tänavale maadlema minna. Las kirjutavad!“8
Inimene Gailit oli tundlik ja hell. Tema loodud Nipernaadi hullutas naisi, ent noorelt siitilmast lahkunud algaja literaat Ilmar Reiman (1906–1930) on 20aastasena tollastele kirjanikele mett ja tõrva jagades Gailiti kohta kirjutanud järgmist: „esimene boheemi rüütel. Kirjanduslik naistepõlgaja, tegelikus elus niisuguseid kalduvusi ei avalda“.9
Gailitiga nii Eestis kui ka Rootsis kokku puutunud legendaarne toimetaja Helmut Pürkop on kirjutanud Karl Astile 25. XI 1960: „Ma tundsin teda üsna hästi juba umbes 35 aastat. [—] Tal oli oma joon ja jume nii mehena kui ka kirjanikuna. Ja ma ei tea ühtki kirjanikku meil nimetada peale tema, Hindrey ja Tammsaare, kes on armastusest osanud kirjutada. Ma pidasin temast väga lugu ja me olime head fröindid. Ka viina sai temaga koos võetud, kui sattus nii olema. Ka selles oli ta stiilne. Tavatses öelda, et viin on vastik lake, kui selle juures pole head juttu, pani mütsi pähe ja läks. Ja purjus pole ma teda kunagi näinud. Mul on hea pakk tema kirju Rootsis olemise aastaist. Kõigis neis on stiil viimistletud nagu tema teoseiski, kõik on ühtlase, väga väikese ja selge käekirjaga kirjutatud ilma ühegi paranduseta.“10
Lõpuks küsigem ka, mis ajast õieti pärineb tiitel Mr. Ge? Mister sobiks hästi Printsessi, Paaži ja Vürsti kõrvale, kuigi tollasele Siurule oli angloameerika tava võõras, hoopis loomulikum on Gailitit kujutleda näiteks Pariisis flaneeriva dändina. Võimalik, et „Mr.“ esineb esmakordselt alles Henrik Visnapuu 6. I 1951 New Yorgis Gailiti 60. sünnipäeva aktusel peetud kõnes. „Armas Mister Ge,“ alustab Visnapuu oma sõnavõttu. See kordub ka aasta hiljem tema postuumselt ilmunud mälestusteraamatus „Päike ja jõgi“.
Ent tiitleid omistatud ja pühakuks kuulutatud on ka tagantjärele. Igal juhul võime Gailiti kõigi lugejate nimel öelda: tere tulemast tagasi koju, Mister Ge.
Artikli aluseks on sõnavõtt August ja Elvy Gailiti põrmu ümbermatmise puhul Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis aset leidnud mälestusüritusel.
1 August Gailit, Inimesed on nagu nisuväli. Rmt: Kirjanikult lugejale. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1952, lk 25.
2 Juhan Kokla, Sünnipäevaintervjuu August Gailitiga. Rmt: Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist. Koost Hando Runnel. Ilmamaa, 2020, lk 254.
3 August Gailit, Esteet kafeest. Vastuseks Fr. Tuglas’elle. – Postimees 7. I 1921, lk 5.
4 August Gailiti kirjad Friedebert Tuglasele ajavahemikust 1917–1926. Sarjas „Litteraria“, nr 10. Eesti Kirjandusmuuseum / Virgela, 1996, lk 42.
5 Ella Ilbak, August Gailit, Kirjad 1952–1961. Koost Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum / Tänapäev, 2009, lk 71.
6 August Mälk, Paar sammukest rändamise teed August Gailitiga. Rmt: August Gailit 1891–1960. Mälestusteos. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1961, lk 23.
7 Valli Voitk, „Nipernaadi“ autorit külastamas. Rmt: Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, lk 220–221.
8 Ella Ilbak, August Gailit, Kirjad 1952–1961, lk 72.
9 Joonas Jorgen, Oleviku eesti kirjanduse sõnaraamat. – Vikerkaar 2024, nr 12, lk 90.
10 EKM EKLA F 375: 60: 2.
