Ruum, mille ma oma maise kehaga täitsin, oli tegelikult määratud teistele.
Olin võõras, kutsumata võõras.
Artikli motona kasutatud sõnad on ritta seadnud kirjanik Karl Ristikivi. Kahe lausega on ta tabanud pagulase olukorra tuuma: kogemuse, mis kätkeb endas raskust kohaneda; tunde, nagu elaksid vales ajas ja kohas; tunde, et oled ja jääd „kutsumata võõraks“. Tsitaat pärineb romaanist „Hingede öö“ (1953), mille peategelane eksleb Surnud Mehe majas. Sinna võib sattuda ka Eesti Rahva Muuseumi külastaja, kes on seadnud oma sammud näituse-audiolavastuse „Kaotusest laotusse“ poole.
Just seesama romaan on andnud kuraator Jan Kausile ja kunstnik Henry Griinile tõuke teha eesti pagulaskirjandusest kõnelev näitus. Saamaks juhatust, kuidas liikuda kümnest toast koosnevas labürindis, tuleb panna pähe puldiga ühendatud kõrvaklapid. Niiviisi talitades astub näituse külastaja „Hingede öö“ peategelase rolli ja (heli)rännak võibki alata.
Juhtnöörid teekonna läbimiseks on põimunud järgmiste pagulaskirjanike proosa- või luuleloominguga: Karl Ristikivi, Arved Viirlaid, Kalju Lepik, Ilmar Jaks, Raimond Kolk, Marie Under, Gert Helbemäe, Bernard Kangro, August Mälk ja Ilmar Laaban. Näitusel ei jutustata nende kirjatöid ümber, vaid avatakse tekstikatkendite kaudu eesti pagulaskirjanduse põhimotiive. Valikust on mõjutatud ruumikujundus.
Kui näitusel võib usaldada end kõrvaklappidest kostuvate juhiste hoolde, siis 1940. aastatel vägivalla eest pagenutel juhtnöörid puudusid. Ometi valdas mindki näitusel labürinti läbides tunne, et olen lõksu langenud. Kas see uks ikka avaneb? Kuhu ma järgmisena satun? Äkki ma läksin vales suunas? Kas ma saan siit ikka välja? Need neli küsimust ringlesid mu peas ning keha läks pingesse. Ebakindlust, kas liigun ikka õiges suunas, süvendas segaduses jutustaja, kes ise ka alles mõistatab, kuhu ta on sattunud.
Kõige mainitu koosmõjul on näituse külastaja siin ja praegu kohal. Ta peab kogema ruumi enda ümber, seda vaatama nii, nagu juhendatakse, keskenduma detailidele, millele tähelepanu juhitakse: küll kuulama muusikat, jälgima valgusvihu liikumissuunda, silmitsema maali või otsima üles pimedas helendava lukuaugu. Peale ruumi kujundavad kogemust heli- ja valguslahendus, näiteks kõrvaklappidest kostuv tänavamüra koos inimeste kõnesuminaga loob mulje, nagu jalutataks päriselt linnas, mitte ERMi näitusesaalis. Unarusse pole jäetud ka haistmismeelt: ninasõõrmetesse jõudvate lõhnade tõttu on olukord veelgi tõepärasem.
Niisiis on sel, kes juba „Kaotusest laotusse“ labürinti sisenenud, võimatu pagulas(kirjandus)e ja paguluse teemal mitte kaasa mõelda. Aga missugusena on näitusel seda kujutatud? Kahtlemata on põhiline teema, millega seotud tundeid ja mõtteid pagulaskirjanikud oma loomingus avasid, kodumaa kaotus. Juurtest lahtirebitust tunnetati lausa füüsiliselt. Kuraatori lahendus – tõlkida kirjasõna ruumikogemuseks – on antud teema avamiseks tabav valik. Kirjanikele andis loometöö võimaluse vaadata tagasi aega, mil ümbrus pakkus turvatunnet. Enam seda polnud, ehkki uus elukeskkond ei pruukinud eelmisest üldse erineda. Näitusel on mitu olme poolest praegustelegi inimestele tuttavat ruumi, näiteks kelder, elutuba, esik, sahver – ometi ei saanud ma seal olles lahti tundest, nagu oleksin ajas tagasi läinud.
Seigelnud mõnda aega eri tubade vahel, jõudsin kellegi elutuppa. See kodune paik on näituse murdepunkt, sest nüüd loksub minajutustajal paika, kuhu ta on sattunud – minevikku. Kodune keskkond vallandab temas alla surutud mälestused ja sellega seotud tunded. Silmitsedes minevikust tuttavat paika, saab jutustajale ilmsiks, et elu suunas ta labürinti otsima vastust küsimusele „Mis on juhtunud?“. Seniks, kuni see küsimus jääb vastamata, looritab minevik hetkes elamise.
See viib mäluteemani, mis on väliseesti kirjanduse lahutamatu osa. Pagulaste ilukirjanduslikku vormi valatud läbielamised annavad edasi nii kirjutaja enda kui ka teiste sama saatusega inimeste katsumused uute oludega kohanemisel – pikka aega hellitati ju lootust Eestisse naasta. Harjumuspärase elu seljataha jätnud pidid looma uue reaalsuse, mis mõistetavalt hõlmab ka teisenenud arusaama iseendast. Näitusel osutabki elutoast järgmine tuba muutuse läbi teinud identiteedile ehk katkisele minapildile: üleni peeglitega kaetud ruumis pole võimalik ennast selgelt näha, kuna pind on kaetud tolmuga.
Uues elus edasiliikumist mõjutas pidev mure okupeeritud kodumaa ja sinna jäänud lähedaste pärast. Nõukogude Eestis omakorda oli võimatu rääkida sõjasündmustest ja selle tagajärgedest ilma ideoloogilise surveta. Selle teema puudutamiseks on näitusel kasutatud kirjanik Bernard Kangro loomingut, täpsemalt Tartu romaanisarja neljandat osa „Kivisild“ (1963). Külastaja kõrvu kostab Verner Taklaja Nõukogude võimu ülistav luuletekst „Ood Stalini silmadele“, mille sisuga läheb vastuollu luuleridade esitähtedest moodustuv lause: „Stalin on mõrtsukas“. Kangro romaani tegelaskuju soovis selle tekstiga esile tuua kodumaal valitsenud olukorra, kus sõnad ja tegelikkus ei ühtinud: sõnameistrid pidid olema leidlikud, pikkima oma tegelikud mõtted ridade vahele.
Kirjasõna vahendusel said pagulaskirjanikud tõmmata tähelepanu toime pandud sõjakuritegudele, avaldada sealjuures arvamust kodumaal valitseva riigikorra kohta. Nende kirjutatul puudus aga löögijõud, Eestis sellest midagi ei muutunud. Tupikusse jooksmise olukorda on näitusel esitatud väga lihtsalt – uksega, mida pole võimalik avada. Nagu eluski, ei jää muud üle, kui tuleb leida teine väljapääs.
Alles näituse viimases toas taipasin, mis oli rännaku mõte: olin elanud kaasa jutustaja otsingutele leidmaks tagasiteed iseenese juurde. Muidugi on endise elu juurde naasta võimatu, kuid lohutust võib pakkuda teadmine, et erinevalt minevikust on tulevikku võimalik muuta. Minu üllatuseks ei jäänud kõigile nendele keerulistele ja valusatele teemadele vaatamata valitsema sugugi rusuv tunne – väljapääsu ees seistes kerkis mu näole naeratus. Viimane samm labürindist väljumiseks oli tõsta üles ankrukett (kiidan nutikat vihjet Ilmar Laabani luulekogule „Ankruketi lõpp on laulu algus“) … ja leidsin end taas äratuntavas paigas. Vabanemistunde loomiseks on osavalt kasutatud ERMist avanevat vaadet endisele Raadi sõjalennuväljale. Selle kohal terendav taevas ja kõrvaklappidest kostev juubeldav orkestrimuusika süvendasid heameelt lõppenud teekonna üle veelgi.
Eluraskusest vabanemist, mida võimaldab kirjutamine, võibki pidada näituse põhisõnumiks – sellele viitab ka pealkiri „Kaotusest laotusse“. 1940. aastate tormiliste muutuste järel pakkus laiali pillutatud eestlastele pidevus- ja ühtekuuluvustunnet keel. Näitusel jutustatakse väliseesti kirjanduse lugu, keskendudes minevikus aset leidnud sündmustele ja nende mõjule pagulaste elus uuel asukohamaal. Kirjatöö ajendiks oli vajadus mäletada, talletada oma rahva lugu, aga ka saada valu enda seest välja.
Paraku, olude sunnil, on Teise maailmasõja sündmuste tagajärjel kodumaalt põgenenute kirjanduslik loometöö jäänud ilma suuremast tähelepanust. See on takerdunud omasse aega, justkui jäänud paigale seisma. Kui Eesti sai võõra võimu alt vabaks, toimus ühiskonnas nii palju muutusi, mille tuultes minetas kodumaalt kaugel kirjutatu oma uudsuse. Näitus „Kaotusest laotusse“ annab tänuväärse panuse pagulaskirjanduse tutvustamisse ja populariseerimisse, olles ühtlasi hirmuäratavalt aktuaalne. Näitusesaali seinte vahel ärkab pagulaskirjanike looming ellu ja räägib kodumaalt põgenenute loo – neid pole unustatud.
