Eesti graafika ajalugu on olnud viimase poole sajandi jooksul kirev. Kui 1968. aastal algatati Tallinna graafikatriennaal, kujunes meie pealinnast Nõukogude Liidu kunstimaailmas peagi omamoodi majakas, sest meil orienteeruti teadlikult lääne kunstile, millega erineti Läti, Leedu, aga veel rohkem teiste tolleaegsete liiduvabariikide traditsioonilisema ilmega graafikast. 1989. aastal sai graafikatriennaalist rahvusvaheline üritus, kuid veel veidi aega säilis eesti kunstnike jaoks võimalus küllaltki suure tõenäosusega triennaalikunstnikuks valitud saada.

Triennaali nii-öelda veduri roll hoidis meie kunstis kõrget taset, sest iga kolme aasta järel toimuvaks konkursiks valmistudes töötas enamik kunstnikest väga aktiivselt. Elutervet võistlust oli tunda graafika eksperimentaalateljee – hilisema Graafikakoja – seinte vahel, kus kolleegid tahes-tahtmata üksteise töid nägid. Koos töötamine pakkus õlatunnet, samuti toodi siia välismaalt saadud katalooge üksteisele näitamiseks, vesteldi kunstiteemadel. Selline koostöö toimis XX sajandi lõpuni ja veel ka XXI sajandi alguses, kuigi vanema põlvkonna esindajaid kord-korralt vähemaks jäi. Peale kasvasid uued graafikud, kes võisid eelmise sajandi meistreid oma õpetajaks nimetada.

Kuid graafika muutub koos ajaga; mitte ainult trükitehnikad, vaid ka värvid ja paberid ning tehnilised vahendid. Kaasaegse kunsti käsitluses on kõrgel kohal kontseptualism, mis mõjutab ka graafikat. Nii on graafika korraga uus ja siiski vana, sest on ikka seotud tehnikatega. Graafikud teevad trükiplaati, mis on nende töö kondikava, luustik; alles plaadi jäljendid on (traditsioonipäraselt) teosed ja need lähevad näitusele.

Põhi ja lõuna

Neid muutumisi, uue ja vana vahelisi suhteid ja praegust olukorda püüti selgitada 28. ja 29. augustil Arsi majas toimunud konverentsil „Hea uus graafika MTÜ“ ehk lühendatult HUG. Kuna töökeeleks oli inglise, ei jäänud märkamata selle lühendi ingliskeelne tähendus ’kaisutus’. Plakatile oli kirjutatud „Baltic printmakers network meeting & conference“ ehk siis Balti graafikute võrgustiku kokkusaamine ja konverents. Baltimaade kõrval olid kaasatud ka Põhjamaad, mis on eesti graafikute jaoks aastakümneid heade koostööpartneritena olulist rolli mänginud. Kogu selle väga vajaliku ettevõtmise algatajad olid graafikud Liis Tedre, Kadri Toom ja Lilli-Krõõt Repnau, kellest igaühe sünd langeb aega millalgi kümmekond aastat pärast esimest graafikatriennaali.

Põhjamaadest olid kutsutud konverentsil rääkima Taani Odense graafikastuudio juhataja Lene Leveau ja kunstnik Kirsten MuchitchHesselager. Põhjamaade Graafikaühendus algatati juba 1910. aastal eesmärgiga luua kunstnike vahel kontakte ning üheskoos edasi areneda. Sellest kasvas välja tihe võrgustik, mis ühendab nüüd neis maades tegutsevaid graafikute organisatsioone. Ettekandja rõhutas, et võrgustiku tegevuse eesmärk ei ole kasumlik, vaid vabatahtlik töö ja head tulemused kunstis. Liikmesmaad kohtuvad regulaarselt, viimati 2024. aastal sealsamas Odenses. Vahetatakse informatsiooni ja kogemusi, värskendatakse teadmisi tehnikate alal. Põhjamaades on graafikutel palju ühiseid töökodasid, näiteks Rootsis nimetatakse neid kunstnike ühistöökodadeks (konstnärernas kollektivverkstäder). Ka Odenses on selline stuudio, residentuur, galerii ja pood. Selles omaette ökosüsteemis on ajalooliselt välja kujunenud hästi tõsine õhkkond.

Leedus on graafikaelu tuiksooneks Vilniuse Graafikakeskus, mille aktiivsus paneb tahtmatult mõtlema, et leedu graafikud on praegu mõnevõrra paremas olukorras kui eesti kolleegid, sest selle organisatsiooni eesmärk on otseselt graafikute tegevuse igakülgne toetamine. Leedulased Jurga Minčinauskienė ja Kristina Kleponytė-Šemeškienėrääkisidnäitustest, osalemisest rahvusvahelistes koostööprojektides; kataloogide, uurimuspõhiste kunstiraamatute ja monograafiate avaldamisest, kunstiprogrammidest täiskasvanutele ja lastele. Keskuse juures 1995. aastast tegutsevas galeriis Kaire-dešinė korraldatakse leedu ning väliskunstnike kuraatori-, soolo-, illustratsiooni- ja noorte kunstnike ning kunstnikuraamatute väljapanekuid.

Leedu kunstnike joonistusnäitused toimuvad 2006. aastast. Ettekandjad lasid kuulajate seas ringi käia väärtuslikel trükistel: näiteks „The Body. Graphic Art 1980–2013“, Leedu plakatid Esimese ja Teise maailmasõja ajal, graafik Petras Repšyse ja maalija Povilas Ričardas Vaitekunase joonistuste näituste kataloogid, monograafiad graafilistest disaineritest Telesforas Kulakauskasest ja Antanas Kazakauskasest, samuti illustraator Kestutis Kasparavičiusest jt.

Vilniuse Graafikakeskusega sarnase Läti Graafikakambri (Grafikas Kamera) juhatajaIeva Naglina rääkis endi 1990. aastatel asutatud keskusest, mille eesmärgiks toona oli kunstnikele muutunud olukorras appi tulla, sest nende ees seisid kommertsiaalsed väljakutsed. Ka lätlaste Graafikakamber korraldab näitusi, konverentse, ekskursioone Tallinna graafikatriennaalidele jm. Neilgi on oma Kammergalerija, kus on toimunud väikegraafika näitusi, näiteks läti kunstnike Imants Krepicsi, Gundega Evelone jt, aga ka Eesti kunstiakadeemias õppinud soomlase Niina-Anneli Kaarnamo ning eestlase Toomas Kuusingu väljapanekuid. Peetakse loenguid, graafikatehnikate ja foto ning arvuti kasutamise oskusi jagavaid õpitubasid. Kambri graafikakollektsioonile on pandud alus juba Nõukogude ajal.

Katus pea kohal?

Eestis ei ole praegu niisugust abistava funktsiooniga katusorganisatsiooni nagu teistes Baltimaades. Graafikakoda on tööde trükkimiseks, kuid sealtpeale, kui meistrit iga päev kohal ei ole, on kaduma läinud aktiivse suhtluse, töö ja kas või ühise kohvijoomise koht. Esineda saab ainult Wiiralti konkursi näitusel. Graafikatriennaal ei paku meie kunstnikele enam demokraatlikku open call’i. Graafikakoja ja Tallinnas tegutseva Vabagraafikute Ühenduse tegevust tutvustasid konverentsil VGÜ president Jaan Saar ja juhatuse liige Elle May Palumäe.¹

Õnneks pakub Eestis suviti toredat koostöö- ja suhtlusvõimalust Muhumaal Nõmmküla kunstitalus toimuv „Muhu print“, kus välismaalt kutsutud kolleegid uusi tehnikaid tutvustavad. Viimast „Muhu printi“ meenutas Kadri Toom. Kunstnike liidu graafikakollektsiooni tutvustas omakorda Loit Jõekalda. Külastati ka Arsi majas töötavat ofset-litograafia töökoda Ubu Noir, kus meister Lauri Koppel rääkis oma tööst.

Tallinnas tegutseb veel Graafika.ee stuudio ja galerii, millel on kaks sügavtrükipressi ja fotopolümeeri võimalused, kokku saab seal teha töid 11 tehnikas. Stuudio liikmed Helen Tago ja Kaija Kesa-Rebanekorraldasid konverentsi teisel päeval osalejatele mokulito töötoa.

Tartus on graafika trükkimise võimalus Trükimuuseumi trüki- ja paberikeskuses ehk lühendatult TYPAs.Seal töötav Charlotte Biszewskitutvustas nende tegevust, mis koondub muuseumis säilitatavate mehaaniliste trüki- ja graafika­presside – millest enamik on töökorras – ja nende kasutamise ümber. Muuseumi tööd tunnustati 2020. aastal rahvusvahelise pärimuse innovaatilise säilitamise Ilucidare auhinnaga. Trükimuuseumis käib aktiivne tegevus: töötoad, haridusprogrammid, kontserdid, residentuurid, paberi valmistamine, raamatute ettelugemine jpm. Seal tehakse koostööd õppeasutustega, kunstnikega ning trükikunsti ajaloost huvitatud inimestega. Üheks huvipakkuvaks suunaks on tsüanotüüpia, mis tähendab ultraviolettkiirguse mõjul tehtud fotosid ja nendel põhinevat graafikatehnikat. Ettekande pealkiri „Trükkimine kui kohtumispaik“ tähistab koostööd mitmesuguste oskustega inimeste vahel, eri trükitehnikate kasutamist, trükipresside uurimist ja töökorda seadmist. Jääb loota, et uute graafikapaikade populaarsus Eestis aja jooksul kasvab ning meelitab kohale rohkem osavõtjaid, millega jälle suureneb graafikat õppinute loominguline aktiivsus.

Kvadraat ja hobune

Sümpaatne oli, et konverentsi korraldajad tundsid huvi ka graafika tuleviku vastu ja olid esinema kutsunud Eesti ja Vilniuse kunstiakadeemia üliõpilasi. Meie kunstitudengite rühmituse „Kvadraat“ iga liige rääkis oma graafikavisioonist ja seda illustreerisid konverentsiruumis eksponeeritud teosed. Sandra Puusepp tegeleb litograafia kihilisuse võimalustega: litotõmmisele annavad omaette kvaliteedi üksteisest läbikumavad värvid. Paul Rannikut huvitab graafikas unikaalsuse saavutamine. Tema suuremõõtmelised tööd on eksponeeritud paljudel lehtedel, mis üheskoos moodustavad pildi. Triin Mänd näitas, kuidas heli võib trükiplaadile jätta harmoonilise jälje ilma inimkäe sekkumiseta. Martin Preikeskendub graafikat tehes materjalile ja trükiprotsessile, ta kasutab oma digitöödes nihutatud rastri taolist efekti. Ettekandes räägiti ka „Kvadraadi“ Kuressaares toimunud rühmanäitustest, millest viimane oli sel suvel teemal „Naabriga sama kena“ ja seal keskenduti koostööle ning kunstnike vastastikusele mõjule.

Vilniuse kunstiakadeemia üliõpilane Gintautė Siniakovaitėrääkis ettekandes „Hobune graafikaosakonnas“ raamatu­graafika õpingutest. Näiteks sellest, et ühel ja samal trükisel võib pressi alt väljununa olla eri nägusid, missugust juhuslikkuse momenti ta koos kaasüliõpilastega luulekogu väljaandmise juures on kasutanud. Üks haarav ettevõtmine oli graafilise disaineri Sarah Borisi joonistusklass „Vilniuse vormid“. Nad hakkasid ka iseseisvalt publitseerima, jõudsid oma trükistega Vilniuse ja Klaipėda raamatulaadale, samuti korraldasid Ioannina kunstiraamatu ja ajakirja festivali, mille eesmärk oli ümber mõtestada kunstnikuraamatuid ning raamat-objekte kui filosoofilisi ja esteetilisi objekte. Üks raamatulaat peeti ka Ukraina toetamiseks, samuti osaleti koostööprojektis „Argine“ („Mundane“) Vilniuse kunstiakadeemia Klaipeda osakonna graafilise disaini üliõpilastega. Iga õppeaasta lõpuks tekkis kenake kuhi raamatuid, sest kehtis põhimõte: tööta nagu hobune!

End is nigh

HUG konverentsi korraldajad tegid koosööd sel ajal viimaseid päevi lahti olnud Tallinna XIX graafikatriennaaliga ning kutsusid näituse korraldajad ettekandeid pidama. Nii oli kuulajatel võimalus saada teise päeva õhtul osa trien­naali kuraatori Marika Aguesinemisest, kus Agu tutvustas oma kontseptsiooni² Kunstihoone Lasnamäe paviljoni näitusel. Kõik osavõtjad olid ka saanud kutse osaleda Lindakivi kultuurikeskuses samal päeval lõppenud triennaali lõpetamise üritusel. Britta Benno rääkis oma ettekandes sellest, kuidas graafikatriennaali tehakse ehk siis näituse telgitagustest. Ta tutvustas meeskonda, kirjeldas kohtumisi välja valitud kunstnikega ja jutuks tuli seegi, kuidas loodi triennaali (sel korral väga ebatavaline) logo. Trien­naali oli kujundanud Maria Erikson, teostanud Valge Kuup.

Triennaali üks visiitkaarte oli kohe sissepääsu kõrval seisnud läti kunstniku Dzelde Mierkalne teos „Söövitatud tolmusse. Intaglio’st scagliola’ni“, mis oli heaks näiteks eespool kirjeldatud muutustest kaasaegses graafikas, mis võib olla korraga uus ja vana, samuti muutumiste loogikast ning noorimate kunstnike mõttelendudest, näiteks irooniaga tembitud uudishimust. Teose autor rääkis konverentsiettekandes haaravalt „Söövitatud tolmusse …“ valmimisest. Intaglio tähendab sügavtrükki, aga scagliola on peene struktuuriga krohv, millest on tehtud kaunite barokkinterjööride marmorinkrustatsiooni jäljendavad kaunistused. See tehnika tekkis Toscanas XVII sajandil. Scagliola’t valmistatakse nn Pariisi krohvist, liimist ja pigmendist, millega imiteeritakse marmorit jt kivimaterjale. (Krohvipinnale graveeritakse maatriksi toel muster ja siis kantakse süvenditesse spetsiaalne värvisegu, pind poleeritakse linaõliga ning tugevuse suurendamiseks vahatatakse.)

Mierkalne rääkis veel ka seda, et ta oli sügavtrükiga töötades huvitunud marmoriimitatsioonist, millel on omalaadne graafiline väljanägemine. 2021. aastal alustas ta seerias „End is Nigh“ („Lõpp on lähedal“) graafikatehnikate kombineerimist skulptuurse vormiga ehk ruumilist joonistamist. Ta käsitles selles maailmalõpu teemat ja lasi multifilmide kangelastel teatud irooniaga etendada vastuolulisi tundeid ja tänapäeval levivaid hirmuunenägusid. Tehnika õppis kunstnik ära klassikaliste tööde vaatluses ning iseseisvalt katsetades. Kandideerides Tallinna graafika­triennaali mälu- ja meediaküllastuse teemale tekkis tal idee teha koopia Gutenbergi piiblist (1452–1454).

Lääne kultuuri esimene trükitud raamat on ju omamoodi „süüdi“ hilisema massimeedia tekkes, see on meie kirjakultuuri mälestusmärk. Kunstnik modelleeris penoplastist alusele selle inkunaabli täpse vormi, mille kattis krohviga. Valmis „piiblile“ graveeris ta gooti initsiaalid ja akantuselehe ornamendid. Kui lõpetatud töö oli linaõliga poleeritud, tundus selle pind sõrmede all siidine ja ettekandja soovitaski näitusele minnes teost tingimata puudutada, mida kõik kuulajad järgmise päeva ühisel triennaalikülastusel ka õhinaga tegid. Veel kord: kunst ei ole praegu enam niisugune nagu varem. Vahel on eksponaadi puudutamine lausa soovitatav, sest me võtame kunstielamust vastu ka teiste meeltega peale nägemise.

Arutlusringis võeti kõneks graafika tulevik Eestis. Kõlama jäi mõte, et HUG konverents peab ka tulevikus kindlasti toimuma täitmaks graafikute vähese suhtlemise ja informatsioonivaeguse tühikut. Kas see toimub üle ühe või kahe aasta, sõltub juba võimalustest. Rõhutati igasuguse suhtlemise tähtsust, eeskätt sellise, mis toimub näost näkku ja ilma interneti vahenduseta. Mida enam on graafikatöökodasid, kokkusaamisi, residentuure jne, seda rohkem tuleb loomingut. Pakuti välja ka mõte, et hea, kui oleks niisugune tugisüsteem, mis aitab graafika juurde tagasi tulla mingil põhjusel (näiteks lapse sünni tõttu) vaimsesse vaakumisse sattunud kunstnikel.

Rõõmu tegi, et professionaalselt korraldatud konverentsi kuulajate seas oli ka Eesti Kunstimuuseumi töötajaid, samuti kunstiakadeemia õppejõude ja tudengeid. Kunstnike liit pani korraldamise juures õla alla ning Ars üüris vastutulelikult ruumid. Lahkuti hea sisetundega. Lõpetagem optimistlikult: kohtumiseni järgmisel konverentsil!