Läinud laupäev andis tunnistust „Sentimentaalse väärtuse“ vastuvõtust maailma filmiklassika hulka. Senisele Cannes’i grand prix’le ja Stellan Skarsgårdi äsja nopitud parima meesosatäitja Kuldgloobusele lisandus kuus võitu Euroopa filmauhindadelt: parim Euroopa film, režissöör, naisosatäitja, meesosatäitja, stsenarist ja helilooja. Euroopa, Euroopa! See asetab „Sentimentaalse väärtuse“ samale pulgale Ruben Östlundi „Ruudu“¹ või Paweł Pawlikowski „Külma sõjaga“², millel on samuti on õnnestunud sedasama saavutada. Ühelegi Trieri varasemale linaloole pole nii palju preemiaid osaks saanud. Kuid arvestades ta ühtlast filmograafiat, mille seni tugevaimaks näiteks on eelmine film „Maailma halvim inimene“³, võib väita, et režissöör on jõudnud väga küpsesse perioodi. „Sentimentaalse väärtusega“ sarnase filmi tegemine, ja veel enam õnnestumine nõuab ka kogenud režissöörilt äärmist vilumust. Kuidas nii?

Harjutus

Stanislavskist mõjutatud maailma näitlemiskursustel on ringelnud üks harjutus. See puudutab näitleja emotsionaalset mälu. Harjutus on lihtne: tundi tuleb kaasa võtta ese, millega on tugev emotsionaalne side. Kuulajaskonnale tuleb esemest rääkida, selgitades ühtlasi, miks ese omanikule oluline on. Harjutuse eesmärk on näidata, kui tugev tööriist võib olla näitleja emotsionaalne mälu. Ühtlasi saab näitleja niimoodi avastada viise, kuidas eseme esile kutsutud emotsiooni hiljem taas kasutada. Samalaadsed ülesanded Lee Strasbergi meetodil lõid terve Ameerika filminäitlejate põlvkonna eesotsas Marlon Brando, Robert De Niro, Jane Fonda ja paljude teistega. Kuid sel viisil stanislavskiliku läbielamise (переживание) otsimine on pakkunud ka palju poleemikat. Kas isiklike emotsioonide kasutamine on näitlejale ohutu? Lihtne vastus on, et alati ei olegi. Mõeldes ise mõne sellise objekti peale võib juba puhtalt mõte sellest asjast meid tugevalt üllatada. Mis kõik võib üles kerkida!

„Sentimentaalse väärtuse“ Gustav Borg (Stellan Skarsgård) toob välja palju enamatki. Tema kui režissöörist isa katse parandada suhteid kahe tütrega satub vastuollu sooviga külastada omaenda mälestusi ja perekonna traumasid täis minevikku. Ta pakub oma tütrele Norale (Renate Reinsve) peaosa filmis, mille stsenaarium on mõjutatud Nora vanaema ja Gustavi ema, natside vangilaagri üle elanud naise enesetapust. Joachim Trier on tunnistanud, et Ingmar Bergmani vaim mõjutas teda filmi loomisel tugevalt. Sisu poolest leiab siin selge paralleeli ühe traagilis-intiimseima peatükiga Rootsi meistri filmograafiast – „Sügissonaadiga“⁴. Bergman lahendab loo pimedas pessimismis: trauma katartilise esile kerkimise ja vägivaldse kaane alla surumisega. Trier küsib midagi Bergmani-lähedast: kas üldse on võimalik lahendada põlvkondlikult pärandatud traumat? „Sügissonaadi“ temaatika oli Bergmanile väga isiklik – aga kuidas on lugu Trieriga? Mille tema välja toob?

Foto

Räägin vahelduseks hoopis oma loo, aga see puutub asjasse. Võtsin hiljuti riiulilt ühe lemmikraamatu, mida mul pole siiani õnnestunud lõpetada, aga mida ikka ja jälle sirvin, sest seal on nii palju ilusaid kujundeid (John Steinbecki „Vihakobarad“). Raamatut haarates libises midagi selle lehtede vahelt. Kukkus otse põrandale. Nägin maas midagi väikest, umbes postmargi suurust, ja mõistsin otsekohe, et see peab olema väike mustvalge pilt, mida olin järjehoidjana kasutanud: isast kõige esimene pilt, mis mul on. Isa on seal üheaastane. Ta lebab täiesti alasti päikesekuuma mulla peal. Nägu vastu maad, silmad suletud, kombates kätega muremusta pinnast. 1943. aasta suvi. Mõistes, et olen raamatus järje lootusetult kaotanud, silmitsesin isa. See ei olnud vana haige mees, keda tema elu lõpul tundsin. Mälestus, mis mind vaevama on jäänud. Abitu laps maapinnal erines nii palju ka heas tujus isast, kes mind lapsepõlves suviti merele viis. Ja mind tabas järsku teadmine, kui palju inimesed elu jooksul muutuvad. Ma ei usu seda vana vormelit, et ei muutu. Muutuvad, ja kogu aeg. Muutuvad, kas või muutumatult. Ning sama palju muutuvad ka meie arvamused neist. Just selles näeb Trier võimalust!

Unenägu

Skarsgårdi kehastatav Gustav on tõeline juurikas. Kõik tema komplimendid tulevad vaid koos kriitika ja naljadega, mida nii Nora kui tema õde Agnes (Inga Ibsdotter Lilleaas) taluma peavad. Kuid erinevalt „Sügissonaadi“ Ingrid Bergmani kehastatud frigiidsest emast on Gustavis ääretult palju vaimukust ja abitut heatahtlikkust. Peaaegu piiritut heatahtlikkust on ka Agneses. Mida enam Nora mõistab pealtnäha talumatut, et ta on vägagi oma isa moodi, seda enam saab võimalikuks suhete paranemine. Trieri perekonnatraumas on harjumatult palju ruumi headusele. Ei, siin polnud tegu freudiliku keelevääratusega – filmi temaatika on talle väga isiklik. Trieri vanaisa Erik Løchen oli üks Norra oma aja tuntumaid filmitegijaid. Trier on tunnistanud, et usub, et vanaisa tegi filme osaliselt seepärast, et tegelda Teise maailmasõja ajal vangilaagris kogetud traumadega. Tema kohalolu märgib filmis Norra näitlejanna Bente Børsumi hääl kaadritaguse jutustajana – Børsum mängis noorelt Løcheni filmis „Jaht“.⁵

„Sentimentaalse väärtuse“ teebki eriliselt küpseks see, et raske on eristada fiktsiooni tõest. Gustavi kirjutatud stsenaariumi tema ja ta tütarde elust. Agnest ja Norat Gustavist. Trieri filmi tema enda perekonnaloost. Joachimit Gustavist. Joachimit Agnesest. Trieri filmikeelt teda mõjutanud Bergmanist või Tarkovskist. Orson Welles ütles juba kaua aega tagasi, et tema kaasaja kinematograafias pole hommage’ist koledamat asja, ja kui ma olen enamasti Wellesiga nõus, siis „Sentimentaalse väärtuse“ puhul teeb Trier võimatut ning paiskab enda ja oma mõjutajate filmikeele kujundid täiesti segi. See mõjub nii kergelt ja ühteaegu loomulikult. Nagu unenägu.

Meeldiva üllatusena lugesin eelmise aasta lõpul Paul Thomas Andersoni kommentaari „Sentimentaalsele väärtusele“.⁶ See tabas mind seetõttu, et olin juba esimesel vaatamisel tajunud sarnasust kahe autori loomingu vahel. Anderson ütles: „Kui tahate näha aasta parimat eriefekti, siis see on Inga Ibsdotter Lilleaasi osatäitmine Agnesena.“ Midagi tabavamat ei olekski saanud öelda. Filmile osaks saanud auhindadest on lõviosa tulnud näitlejatele. Skarsgård ja Reinsve. Ka Elle Fanning, kes kehastab filmis fiktiivset maailmakuulsat näitlejat, kellele Gustav pärast Nora äraütlemist rolli soovib anda, väärib sama suurt tunnustust kui „Sentimentaalse väärtuse“ ülejäänud ansambel. On vähe autorifilmi režissööre, kes näivad oma näitlejaid nii palju usaldavat kui Trier või Anderson. See väide kõlab tahumatult, sest muidugi annavad ka teised osatäitjatele võimaluse kaasloomeks, aga tihtipeale kipub autorite enda filmi­keele vorm prevaleerima millegi nii lihtsa kui inimese näo üle. Minu meelest on Trieri ja Andersoni loomingut ühendav seotud pikkade kaadritega, kus võime näha näitleja kogu paletti ajas avanemas. Vahelduvat emotsiooni, mis loob aimduse, et ühe hetkega võib veel kõike juhtuda. Midagi, mis on olnud näiteks Max Ophülsi, John Cassavetese, Robert Altmani … jah, kahtlemata ka Bergmani ja Tarkovski loomingus.

„Miski pole nii ilus kui varjud,“ annab kaadritaguse jutustaja hääl edasi noore Gustavi mõtteid. Mulle endale näib, et ehk mõni asi siiski on. Ehk tõesti vaid siis, kui need varjud edasi viivad. Kui neist on võimalik ärgata.