Eesti Kooriühingu aastapreemiate gala 9. II Estonia kontserdisaalis. Eesti Raadio Laulustuudio mudilaskoor (dirigent Kadri Hunt), kammernaiskoor Sireen (dirigent Laura Štoma), meeskoor Sakala (dirigent Liisi Toomsalu), Nuku koor (dirigent Reeda Toots), Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkester (dirigent Tarmo Kivisilla), Tartu Ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch). Kunstiline juht ja lavastaja Reeda Toots, stsenarist Laura Võigemast, õhtujuhid Maarja Johanna Mägi ja Jan Ehrenberg, videokunstnik Piibe Piirma ning valguskunstnik Priidu Adlas.

„AI-abimees“, „vankumatud traditsioonid“ ja „laulupeo-ootus“ – need on märksõnad, mille abil võib kirjeldada Eesti Kooriühingu korraldatud koori- ja puhkpillimuusika aastaauhindade jagamist.

Seekordsel galal ei kerkinud esile üht siduvat kontseptsiooni, vaid vilksatusi tuli mitmest päevakajalisest teemast, näiteks Veljo Tormise 95. sünniaastapäevast ja suvel toimuvast laulupeost „Iseoma“. Kuna laulupeolugudega on lihtne ja loogiline pakkuda kooridele ühisosa, siis näis, et kontserdi kunstiline juht ja lavastaja Reeda Toots oli otsustanud muu repertuaari osas anda kooridele rohkem vabadust, võimalust näidata oma isikupära eripalgeliste palade kaudu. Nii kohtusid etteastetes renessansilaulud ja kodumaiste multi­talentide originaallooming. Nagu õhtujuhid Maarja Johanna Mägi ja Jan Ehrenberg osutasid, oli möödunud koori­muusika aasta värvidemäng ja žanride pidupäev – nii sai galakontsert muusikalisest küljest meeldivalt mitmekesine. Ühtlasi olid kavas märgatavad mõnedki kavalad põimingud, mis aitasid kirevust kontsentreerida, sealhulgas koori- ja puhkpillimuusikat mõtteliselt ühendav „Trombooniräpp“ mudilaskoorilt, juubilari ja aasta koorihelilooja Siim Aimla ansambli kaasamine mitmes esituses ning Tormis kokku kolmelt koorilt.

Aastaauhindade gala saab siiski iseloomustada kontsertaktusena: kena ja turvaline, traditsiooniliselt sisustatud poolteisttund, kuhu innovatsioonil suuresti asja ei olnud. Kuivõrd gala reklaamitakse eesti koorimuusika aasta tippsündmusena, siis sellest küljest tekib igatsus millegi märksa mahlakama järele. Olukorras, kus korraldusse on, vähemalt paberil, kaasatud terve loov­isikute meeskond, teiste hulgas ka näiteks videokunstnik, võiks igaühe panus olla kaugelt nähtavam. Üksnes esituste taustal jooksev slaidiettekanne, milles ei puudunud samuti viperused, mõjus seevastu üpris kuivalt: see võimaldas küll teadustamise ära jätta ning õhtujuhtide teksti kokku suruda, ent iga­sugune ekraanikasutus saab sellegipoolest olla läbimõeldum ja ühtlasem. Kooride etteastete ajal oli küll meeldiv jälgida paralleelselt võõrkeelsete laulutekstide tõlkeid, ent näiteks Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkestri või Eesti Raadio Laulustuudio mudilaskoori esinemise ajal jäi lavaülest ala täitma üksnes tumm-must ekraan.

Kontserdi avaosas esitatud kaks osa Tormise tsüklist „13 eesti lüürilist rahvalaulu“ olid esialgu mõeldud küll rohkematele kooridele koos esitamiseks, ent jäid lõpuks Nuku koori ja Tartu Ülikooli kammerkoori kanda. Kahe koori ühine kõla oli lihvitud ning esitus vokaalselt suurepärane, see-eest koreograafiline pool mõneti ebaühtlane: lavaline liikumine, mida koorid olid saanud koos harjutada ilmselt vaid samal päeval, mõjus algul kohmakalt, samal ajal kui käepäraste vahenditega (mustade noodimappidega) oli võimalik kaugemalt vaatajale tekitada nii mõnigi efektne element. Igati preemiaväärilise kõlapaletiga Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkester (dirigent Tarmo Kivisilla) jutustas Rossano Galante palaga „Sailing with Whales“ majesteetliku kaasahaarava loo ja publik sai osa säravast musitseerimisest.

Panuse eest kohalikku kultuuriruumi aasta koori preemia pälvinud Viljandi meeskoor Sakala (dirigent Liisi Toomsalu) pakkus südika ja meeleoluka Tormise „Meestelaulude“ tsüklisse kuuluva „Tantsulaulu“ esituse, mille kõlas oli tunda kambavaimu ja naudingut. Pisiasjana olgu märgitud, et ka lavaolekus oleks võinud veel grammi võrra rohkem olla ühist kohalolu. Kristi Kärmase pala „Tõeline armastus“ kannatas Estonia akustikas aga madalrõhkkonna ja häälestusprobleemide all ning jäi lüürilisuse asemel liiga raskepäraseks ja mehaaniliseks. Thomas Morley „Phyllis, I Fain Would Die Now“ Nuku koori esituses (dirigent Reeda Toots) oli hea leid kontserdi keskossa ning pakkus tummise meestelaulu ja rõõmusäras mudilaste vahele hoolikalt läbitöötatud seitsmehäälse maiuspala. Nuku koor kõlas pisikese ansamblilise ebatäiuse kiuste siiski kiiduväärselt ühtlasena. Tartu Ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch) lasi nautida kõrgetasemelist koorilaulu hooaja jooksul konkurssidel kristallselgeks lauldud repertuaari najal.

Galal osaleja vaatevinklist kerkib esile ammune ruumiprobleem: Estonia kontserdisaalis toimuval üritusel on aastast aastasse kitsikus kooridele sobivate abiruumide pakkumisega. Nii peavad koorid end ühes kõige vajalikuga terveks proovide ja läbimänguga täidetud päevaks mahutama nappidele ruutmeetritele ning kontserdi ette­valmistus on alati kulgenud ebamugavalt. Aeg on juba ammu sealmaal, et suurema osalejate arvuga pidulikke vastuvõtte ja muid tähtsündmusi korraldatakse kontserdisaalide ja aulade kõrval ka mujal, kas või tööstushoonetes. Kindlasti ei tasu asukohavahetusega karta, et ürituse pidulikkus selle all kannatab: ehk pakub see vastupidi võimalusi mitmekesisemaks, kunstiliselt köitvamaks sündmuseks? Kahtlemata rõõmustaks kooregi toetav keskkond, kus riideid ei pea pidulikul päeval ilmtingimata vahetama võõrastega kaelakuti, otsima ruumist ühtainsat nagi riidepuu riputamiseks ega tegema olude sunnil proovi fuajees, kust jalutavad jutuvada saatel läbi teiste kollektiivide liikmed. Sugugi mitte puupüsti täis Estonia kontserdisaali silmanuna arvan, et publiku hulk ja mahutavus ei peaks olema alternatiivse kohavaliku asjus takistuseks.

Kui veel aastaauhindade telgitaguseid puudutada, siis sel korral sai teretulnud uuenduse nominentide esitamine: selleks oli vaja täita veebivorm, kus konkreetsete punktide najal tuli kirjeldada ja tuua näiteid nominendi tegevusest. Loodetavasti säilib see formaat edaspidigi: igatahes on see oluline samm läbipaistvuse poole, et nominente vaadeldaks ühtlase, konkreetse ja kriitilisema pilguga, mitte ei ole hea tuttava nimi e-posti poetatud. Samuti võiks järgmisel aastal näha suuremat alaliitude aktiivsust: näiteks Eesti Segakooride Liit ja Eesti Meeste­laulu Selts olid koorivaldkonnas toimekast liikmeskonnast hoolimata mingil põhjusel jätnud võimaluse oma liikmete tegevust nominatsiooniga tunnustada täiesti kasutamata.

Kas kooriühingu aastapreemiate gala peaks lõpuks olema klassikaline kontsertaktus, omaette kontseptuaalne tervik või heal tasemel koore ühekaupa eksponeeriv koorikontsert? Õige vastus on ehk kusagil keskel, kuid julgemast formaadi ja kunstiliste lahendustega katsetamisest ning selgest visioonist saab kindlasti sündida rohkem kasu kui kahju. Uuendusmeelsed võiksid edaspidi teha galast ka laiemale publikule huvipakkuva sündmuse ning tuua saali nn koorimuusika siseringist väljapoole jäävaid isikuid, kellele on sõnumeid harrastuskultuuri väärtustamisest vaja rohkemgi kui neile, kes seisavad valdkonnas tegutsedes juba aastaid silmitsi rahvakultuuri visalt lahendatavate kitsaskohtadega. Sel moel ei pea ka kollektiivijuhtide väärikast tasustamisest igavesti rääkima tingivas kõneviisis.

Eesti Kooriühingu 2024. aasta preemiad

Aasta koor 2024 – kammerkoor Helü (dirigendid Küllike Joosing ja Anu Lepik) ja meeskoor Sakala (dirigendid Liisi Toomsalu ja Loviisa Steinfeld)

Aasta puhkpilliorkester 2024 – Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilliorkester (dirigendid Tarmo Kivisilla ja Diana Mäeväli )

Aasta dirigent 2024 – Küllike Joosing

Aasta dirigent-muusikaõpetaja 2024 – Kadri Hunt

Aasta noor dirigent 2024 – Laura Štoma

Aasta orkestridirigent 2024 – Valdo Rüütelmaa

Aasta toetaja 2024 – IS Music Team ning TalTech ja Tiit Land

Aasta korraldaja 2024 – Koorijuhtide ja Muusikaõpetajate Harjumaa Ühendus

Aasta tegu 2024 – Tartu laulu- ja tantsupidu 2024

Koostööpreemia 2024 – kampaania „Koorijuht on elukutse. Tantsujuht on elukutse“, Eesti Koorijuhtide Liit ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts

Aasta kooriplaat 2024 – „Las ma olen“. Elleri tütarlastekoor

Aasta koorihelilooja 2024 – Siim Aimla