Sattusin Tanja Muravskaja näitusele enese teadmata päeval, mil see oli suletud. Kui olin jõudnud Saarineni maja viiendale korrusele, ootas mind sellegipoolest ees lukustamata uks ning mõningase sisemise segaduse ja poolhämaruses uitamise järel lülitasin näitusevalgustuse sisse. Usun, et sellise väikese seikluse kirjeldamine on kohane sissejuhatus fenomenoloogiliselt käsitletavale näitusekogemusele, mille seinateksti lubaduse kohaselt nüüd saama pidin.

Esmasest pilgust näituseruumi sügavusse piisab taipamaks, kuidas Muravskaja välja pakutud aia kujund end teoste vahel ringi liikuvale vaatajale kogemuslikul tasandil ruumiliselt avama asub. Seitse paari seljakuti asetatud suureformaadilist fotot on orienteeritud näoga mitmesse vaatesuunda, luues nende vahel ruumis asukohta vahetava külastaja jaoks paljude koondumispunktidega muutuva vaatevälja. Seda välja piirab eri külgedest Saarineni maja kaarjate aknaavadega interjöör. Mustvalged fotod ja interjööri liigendav sammastik loovad selgelt loetava ruumilise jaotuse, mis ei trikita peidetud sissejuhatuste ja ummikteedega. Tehtud on mõõdetult, nii palju nagu vaja.

Muravskaja fotod säilitavad antud ruumilises olukorras oma autonoomsuse või igal juhul võimaluse hinnata teose mõju lahus arhitektuursest raamistusest. Jevgeni Zolotko loodud kujundus võimestab teoseid, mis omandavad siin tänu oma mõõtudele ja ruumilisele paigutusele lausa skulpturaalse kohalolu. See koosmõju kutsub näituse seinatekstis välja toodud aeglustatud vaatamisele, uurima „nähtava ja nähtamatu piire“, tuues „vaataja tagasi maailma teravdatud tajusse ja füüsilisse kohalolusse“. Tänasel päeval, mil peaaegu kõik on installatiivne või lavastuslik, sageli tajusid ülestimuleeriv ja tihtipeale sõltuv arhitektuursest kontekstist, mõjub selline minimalistlik lahendus värskendavalt. Muidugi vääriks naasmine erisuguste installatiivsete praktikate varjus skulpturaalse arhitektuuri rüppe – millest vabanemisega nähti omal ajal tublisti vaeva – juba täiesti omaette käsitlust.

Et maailma kaoses oma habras korrastatus säilitada, tuleb seda mingilgi määral piiritleda, markeerida oma tegevusega selle piirjooned. Ka aed, isegi metsistununa, jääb kultuuriliseks konstruktsiooniks, seniks kuni loodus selle eristuse täielikult kustutab. Ja ainuke ala, kus kunstnik suudab kaoses luua oma korrastatuse, asub sellel näitusel fotopaberiga piiritletud pinna ja arhitektuurselt piiritletud ruumi suhestatuses. Seda isegi juhul, kui fotolt vastu vaatav on ise puhas sattumuslikkus, valguse tagasipeegeldus veepinnalt. Vesi ja valgus on Muravskajale materjal, millega töötada, mitte motiiv. Objekt mitte ainult ei jäädvustu pildistamise hetkel, vaid see ongi olemas üksnes selsamal hetkel, materjali püsimatuses. Ilmumises ja kadumises samaaegselt. Seda muutlikkust tasakaalustavaks ja ohjeldavaks jõuks on näitusel autori otsused printimise, kadreeringu ja kõike seda organiseeriva ruumilise konfiguratsiooni üle. Fotode taotluslik abstraktsus ja geograafiline paigutamatus jätavad siin tagaplaanile meredele ja veteväljadele omistatavad arhetüüpsed kujundid, sümboolsed kaastähendused ja poliitilise reaalsuse. Jääb üksnes kujutluse poeetiline mõõde, selle piirjoonteta objekt – Atlantise kaart ise.

Kõik saab seal teoks kahe äärmuse – fotopaberi valge ja trükipigmendi musta vahel. Üleminekutoone on vähe ja pigem skaala tumedamas otsas. Kuigi kujutised ilmselt on mustvalged, hakkab mu taju jukerdama ja ma arvan end mõnes kohas märkavat vaevu tuvastatavat kaldumist hallskaalalt värvi poole. Ma ei tea, kas see on Muravskaja kontrolli all olev printer, mille kaudu korrastamatus end korra pinnase all ilmutab, või minu neuronite lühiühendustest tulenev müra. See polegi siinjuures niivõrd määrav. Ühtlasi pole ma sugugi kindel, kas mustja veepinna vastuhelkide kaoses siin-seal moodustuvad mustrid on ka päriselt olemas või genereerivad seda laadi äratundmist minu närvisüsteemi pealmised (või siis hoopiski sügavamad) kihid. Ütlematagi on selge, et fotodel endil ei liigu mitte midagi, miski ei sekku nende seisatud vaikusesse peale vaatajas eneses toimuva.

Minu vabalangemine jätkub. Olen vaatajana segaduses fotodel esitatud ruumi sügavusest, pildistamise rakursist, distantsist ja perspektiivist, nende kombineerunud variatsioonidest, mis kõik lisanduvad kuhjuvasse näituse­kogemusse. Ma pole enam sugugi kindel, kas kõik fotod on üldse õigetpidi. Kaamerapositsiooni määramatusega näib erodeeruvat ka pildistaja positsioon. Igatahes on keegi ju objektiivi fookustanud, kuigi ka selles ei saa enam päris kindel olla, sest osa ülesvõtteid on selgelt ja taotluslikult fookusest väljas. Siitkaudu hiilibki teostesse kaamera – nägemise vahendamise masin, mis siin on sillerdavast pinnast justkui natuke hulluks läinud ja unustanud talle argiteadvuses omistatava objektiivse reaalsuse tõepärase esitamise ülesande. Topeltmäng, mida Muravskaja mõnuga kaasa mängib.

Teostevahelisele liikumisele ruumis lisandub pildipindadele lähenemise ja kaugenemisega seotud vaatamisviis. Suur formaat kutsub vaatajat fotode omaruumi sisenema, hõlmates seeläbi kogu nägemisvälja.

Kui enne olin veepinnal, siis nüüd olen eikusagil. Vaikus. Pole ei aeda, ei vett ega peegeldusi. Kujutise illusoorne ruum fotopaberil asendub sellesama paberi tasapinnalisusega. Must trükipigment valgel oma materiaalsuses on teekonna lõpp-punkt. Ilma tähenduse ja kujundita lõpuni viidud abstraktsioon, kust kaugemale edasi ei saa. Taas sammu tagasi astununa, veel enne, kui jõuan tajumuslikult tagasi teostevahelisse ruumi, ilmuvad uued atomaarsed struktuurid ja tähtedevahelise ruumi ning galaktikate pöörised – mikro- ja makrotasand sulavad ühte. 

Meenub filmikunstnik Hollis Framptoni väljamõeldis keset ookeani avastatud hiiglaslikust metallkapslist, mis lähemal uurimisel sisaldas endas jäänuseid pildistamisest obsessiivselt sisse võetud tsivilisatsioonist, kelle kinnisidee paistis olevat kõik olemasolev fotograafiliselt jäädvustada. Midagi sellesarnast arvasin korraks kogevat ka Muravskaja näitusel, kus näidati mulle murdosa kujuteldavast utoopilisest projektist kaardistada kogu maailm, kirjeldada selle igat tahku ja aspekti, mäletada kõike, unustamata mitte midagi, ja esitleda kas või osa kogu olemasoleva veepinna ja sellelt peegelduva valguse fotograafiliste jäädvustuste kataloogist.

Näitus „Aiad. Tanja Muravskaja ja valgus“ jätkab kunstniku loomingulist nihet dokumentaalselt kogemuslikule. See on järjekorras juba kolmas, kus autor on võtnud kontseptuaalseks aluseks aia kujundi. Ühtlasi tähistab see pööret abstraktsema pildikeele ja kohalolu rõhutamise poole. Pean tunnistama, et olen selle loomingulise suunamuutuse siiani piisava tähelepanuta jätnud ja võimalik, et selle näituse kohta tekkinud mõtted sobivad üldistava kokkuvõttena ka eelnenute kohta. Mitte ainult enese leidmine, aga ka kaotamine võib osutuda suureks õnnestumiseks, nii vaatajale kui ka autorile. Ja ma polegi enam päris kindel, kumba ma ise sellel näitusel kogesin.

Näituselt lahkudes kustutan tuled ja, lasknud ruumil tagasi poolhämarusse vajuda, astun mõni korrus allpool tänavale meie rutakalt kokku klopsitud ja üsnagi halvasti toimivasse maailma.

Tanja Muravskaja fotopaberile püütud valgus on siis juba kusagil mujal.