Inglise keeles on huvitav sõna „blob“. Parema puudumisel võib selle tõlkida „plärakaks“, aga vajakajäämine on ilmne. Mõlemad sõnad vastavad antropoloog Mary Douglase mustusedefinitsioonile: miski, mis asub vales kohas ja tekitab asjade süsteemis häireid. Ent kui plärakas on põhimõtteliselt vaid agressiivselt mõjuv plekk, siis blob on mahuline, sellel on ohtlikult orgaanilis-­elusaineline mullistav kallerdav iseloom. Tundub, et see võib reeta end kohe-kohe mõne ootamatu liigutusega, tulla seina pealt lahti ja patsatada plärtsuga põrandale või – mis sootuks hullem – vastata pilgule. Ja just sellepärast vaadatakse seda paratamatult kahtlustavalt, vaadatakse seda nagu teda. Blob’iga seostub „slime“, millele on eesti keeles kandvam vaste – „lima“. Kui miski on ühtaegu limane, aga ilus, tekitab see inimestes tingimata ebamäärast kognitiivset dissonantsi, kahesuunalist võõristust – ja just sellised, programmiliselt teisesed on kujutised Mihkel Maripuu maalidel seerias „Alterix“, mis välja pandud galeriis Tütar. Võib-olla on hoopiski „klomp“ see sõna, mida ma otsin – püdelast ainest tihenenud vormitu tükk. Aga justnagu elus, teadvusel … vähemasti natuke.

Parimas kunstnikueas, parasjagu 39ne Mihkel Maripuu on viimase viie või ehk veidi enama aasta jooksul just maali­jana – tema autoripositsiooni rikastab paralleelne töö heli ja performance’iga – raadanud kunstivälja oma selge väljendus­laadi ja temaatilise areaaliga. Üleergastatud abstraktsete kujunditega valdavalt suuremõõtmelistel õlidel ja akrüülidel on kunstnik kombineerinud digimaailmast pärit visuaalseid efekte orgaaniliste vormidega, saavutanud spontaansuse-tunde, elavuse-elevuse, tegelikult lõpuni läbi kalkuleeritud pindadel. Võib-olla eesti kunstimaastiku paratamatu ahtuse tõttu on neile maalidele tänaseks kinnistunud kommunikatiivne, ent paratamatult pinnapealne retseptsioon, mis ilmneb kõige paremini pressiteadete piiratud formaadis. „Voolavate, pingestatud, kohati isegi agressiivsete kompositsioonide kaudu loob Maripuu keskkondi, kus tehnilise digitaalsuse ja maalilise materiaalsuse vahel toimub pidev dialoog ja transformatiivne taassünd,“ kinnitatakse näiteks Kogo galerii kunstnikututvustuses tema näituse „Exobiota“ iseloomustuseks. (Sama lause esineb muuseas ka kõnealust näitust saatvas tekstis.) Autori­positsiooni kõige üldistatumal tasandil kordub sageli ka nüüdseks juba veidi viledaks kulunud post–internet’i mõiste – noh, kas on veel miskit, mis paistab meile väsinum kui eilse päeva tulevik? Ma ei räägi siin Maripuu töödest, vaid sellest, et nende vastuvõtt käibetasandil näib olevat valmis saanud. Ja kui lisada tõsiasi, et tema viimaste aastate laad on pälvinud olulisima tunnustuse Eesti kunstikultuuris – Maripuu nimimaali seeriast „Exobiota“ soetas hiljuti oma kogusse Eesti Kunstimuuseum –, siis pole ime, et kunstnik on uue näitusega tekitanud varem sissetöötatud süsteemis katkestuse. Näitus „Alterix“ on huvitav muu hulgas seetõttu, et märgib rõhutatult ümbersünnihetke, seda haruldast transformatsioonimomenti, kus tõugust saab nukk või nukust liblikas.

Mingem nüüd näitusel eksponeeritud viiemaalilise napi seeria juurde: „Xarion“, „Vexaris“, „Zephirum“, „Alterix“ ja viimane, väiksemate mõõtmetega ja figuraalsuse tõttu ülejäänud seeriast hälbiv „Shadorin“ kinnistavad juba pealkirjadega ulmelise retseptsioonihorisondi. Selles poleks nagu midagi uut: eks öelnud ju juba „Exobiota“ seeria kohta Juhan Raud, et „kunstniku maalide taga näib olevat ulmežanrist tuttav impulss, nimelt katse samastuda teadlikult millegagi, mis on inimesele olemuslikult võõras.* Kuid koloriidis on toimunud oluline nihe. Võrreldes varasemate kärts-krellide toonide tulevärgiga, kistud vormidega, praegusele ajale vägagi omase närveldava, tähelepanu lüheldases säritushetkes võimenduva nägemusega, on nüüdsed pildid palju rahulikumad, identiteedikandjatena stabiilsemad. Iga olend neil piltidel eksisteeriks justkui sõltumata meist ja meie teadmisest tema kohta. Hillitsetud, kergete vahakollaste, kõduroheliste ja elavhõbedaläikeliste varjunditega esmalt vaata et monokroomsena mõjuvad lahendused kuulutavad midagi hoopis arhailisemat. Korduvate laseeruvate kihtide najal piina­rikka täpsusega üles ehitatud maalid näikse suhtlevat eelteadvuslikus keeles, küsivat: millest mõtled, seljaaju? Need pole sündinud elektrisädeluses nagu Maripuu varasemad tööd, vaid on justkui alati siin olnud, ligunedes meie hirmude lootevetes veel enne meid. Kui universumi arengumudel oleks vektoriaalse asemel tsükliline, pärineksid nad sealt, kus tulevik lõikub minevikuga.

On veel üks ahvatlev tõlgendus­horisont, mida ma siinkohal pikemalt avama ei hakka. Nimelt võiks Maripuu maale käsitleda psüühika projektsioonidena ja rakendada neile Julia Kristeva psühhoanalüütilist mõistet „abjekt“ – midagi, mis on meile väga lähedal, ent ometi vastuvõetamatu. Selle asemel tahaksin juhtida tähelepanu maalile „Shadorin“, millel erinevalt teistest on kujutatud konkreetses näovaates humanoidset nais­mutanti. Esmane kriitikuvaist ütles, et see H. R. Gigeri heroiinipohmakavisioone meenutav tegelane oma vesihalli naha ja vohavat kukeharja meenutava peaga ei kuulu siia, lõhub ülejäänu ühtsust. Aga kuna pean Maripuud süsteemseks ja eneseteadlikuks kunstnikuks, ei jää mul oletada muud, kui et „viga süsteemis“ on tahtlik – see pilt laenab abstraktsematele kujunditele ühismõõtme inimesega ja annab seeriale sisemise arengupotentsiaali. Sest ei tea ju, mis järgmiseks võib saada. Valdab tunne, et seisame narratiivse käänaku lävepakul või on midagi toimunud just enne meie siiajõudmist – praktilisel tasandil olevatki „Shadorin“ esimene sellest paketist teostatud maal – omamoodi lahtiütlemine.

Nietzschel on kuskil mõttekäik, kus ta väidab talle nii omase paradoksaalsusega, et ilu on ühtlasi eetiline kategooria, kuna see, kes tapab liblika, on lurjus, ent see, kes tapab prussaka, on kangelane. Just see vaatenurk, mis paigutab need peaaegu perfektses teostuses maalid kuhugi esteetilise ja eetilise probleemi vahemaastikule, teeb seeria veenvaks. Kuidagi ei tahaks nõustuda Andrus Laansalu heatahtse lubadusega näituse saatetekstis, et me saame neilt maalidelt õppida, kuidas teisesusega toime tulla. Kas ikka saame?

* Juhan Raud, Väljaspoolsus siin ja praegu. – Sirp 14. III 2025.