Alevtina Gongišti „Meist vepslastest ja mitte ainult“ on väga siiras hüüe segadusse sattunud naiselt, kes mõtiskleb mitte ainult üldiselt elu üle, vaid nende küsimuste üle, mis on teda kiusanud aastakümneid: kes ma olen? Kes mu rahvas on? Kas meil on õigus olemas olla? Kellele on meie keelt vaja? See hüüe läheb vahel vaevumärgatavalt üle usutunnistuseks ja oma veendumuste kuulutamiseks.
Üks teose teemasid on kindlasti üksildus ja see jääb kõlama kohe raamatu alguses. Üksildus oma küsimustega. Oma teadmatusega: „Kõik teavad, mis toimub. Üksnes mina ei tea“ (lk 15). Üksildus on osa ängistavast murest oma – see tähendab, vepsa – asja pärast: „Ma olen väga otsinud inimesi, kellele mu kannatused arusadavad oleksid“ (lk 115).
Vepsa ja vene
See raamat on ühtaegu väga siiras ja natuke hirmutav. Hirmuäratav selle tõttu, et siin puhkevad sügavad tunded – sügav armastus ja sügav vihkamine. Armastus kõige vastu, mis kulub vepsa maailma juurde. Vihkamine selle vastu, mis seda maailma hävitab ja sellelgi on oma nimi: venelikkus, vene maailm. Gongišti järelduste vastu ma ei vaidle: tõepoolest, vene maailm on aastakümneid eitanud vepsa maailma, nagu ka üldse kogu mittevene maailma. Selline vene maailm on julm, ahne ja pealetükkiv ning venelased, ükskõik kus nad maailmas ka viibiks, kannavad seda endas (lk 108). Nad kannavad seda endas isegi siis, kui ei ole sellest ise teadlikud. Gongišt küsib nende kohta: „Kuidas kirjeldada ühe sõnaga neid, kes ei kavatse kusagile minna, kellel on siin hea?“
Selle diskursuse hirmuäratavaim joon on aga see, et inimesel, kes selliseid ridu kirjutab, pole mingit pääsu: Venemaal ta elada ei saa, Venemaa on talle selliste mõtetega, nagu siin raamatus kirja on pandud, lihtsalt eluohtlik paik. Kuigi raamat on eestikeelne ja mitte venekeelne, oleks naiivne arvata, et vaenlane sellest teadlik ei ole. Tänapäeva Venemaal võivad sellised mõtted ohustada inimese elu. Gongišt näitab selgelt, kui haige on vene ühiskond, näiteks selle poolest, kuidas lapsi koheldakse (lk 98). Vahel on tema väited tahtlikult absurdsed, kajastades vene mõttemaailma nii, nagu tol ajal naiivne autor seda uskunud oli: „Me oleme ju kogu aeg teadnud, et vene naised on maailma kõige kaunimad“ (lk 65) või „ … et kusagil mujal normaalset kultuuri ei ole. Seepärast kadestavad kõik venelasi ja tahavad olla venelased“ (lk 66). Ja „Venemaal surutakse see mõte igasse peasse, saades aru, et suletud riigis, kus on lubatud vaid ühe keele oskus, on vähe kedagi, kes võiks millestki kahelda“ (lk 66). Tõepoolest, eriti kui selles riigis ollakse harjunud, et kõik peavad ühteviisi mõtlema, muidu oled ebanormaalne.
Palju sellest, mida Alevtina Gongišt venelaste kohta ütleb, on põhjendatud, aga siiski, miski ei õigusta, kui tekstis minnakse üle lausa kollektiivselt solvavaks: „Vahel arvan, et venelased on lihtsalt vaimselt maha jäänud“ (lk 137). Või „ … ka venelased on teesklejad“ (lk 145). Hea seegi, et aeg-ajalt on lisatud „arvan“. Siiski jäävad sellised väited liigselt üldistavaks, stereotüübistavaks, nõrgestades sõnumi edasiandmist.
Nii et Venemaal ta elada ei saa. Aga isegi kui Alevtina Gongišt enam Venemaale jalga ei tõsta, ega see talle õnne ja heaolu ka ei taga. Sest õnne ja heaolu võiks tagada ainult elu Šoutjärvel, oma kodumaal, sellel tema „unistuste maal“ (lk 64). Seal, mille järele „ta tunneb igatsust [—], kust ta mäletab lõhnasid [—], kus ta on proovinud kinnituda esivanemate juurtele“ (lk 95).
Võõras oma kodus
Raamat koosneb lõdvalt seotud tekstijuppidest, kus jälgitakse autori elu ja mõttekäike, tema otsinguid. Tema teekond algab kahetiselt. Nagu paljudel Nõukogude lastel koosnes tema elu kahest osast: tavaline lapse- ja koolipõlv Apatitõ tööstuslinnas ja suved vanavanemate juures Vepsamaal Šoutjärvel, kus kõik vanad inimesed rääkisid vepsa keelt.
Seda maailma, mis talle näis ahvatlev, alavääristavad aga pidevalt needsamad inimesed, kes seda endas kannavad. Nii saab laps kohe tunda seda, mida ta täiskasvanuna kirjeldab – oma kultuuri eitamist ja põlastamist, teisisõnu, rahvuslikku nihilismi, mis on sama hävitav nagu Vene ideoloogia, mis seda põhjustab.
Seda näitab Gongišt raamatus korduvalt ja eri vaatenurkadest: nii seda, kuidas vepslased peavad oma keelt mõttetuks, kui ka seda, kuidas neid ümbritsevad venelased seda halvustavad. Jah, eestlastele peab need mõtted sõnaselgelt välja ütlema, sest elukogemus pole neile seda õpetanud. Neil on olnud oma Eesti Vabariik ja neile on ükskõik, et okupandid olid väitnud, et nemad tõid kultuuri – eestlased teadsid ise paremini. Nii et see Nõukogude diskursus, mis oleks võinud viia rahvusliku nihilismini, kui seda oleks nii nagu palju muudes kohtades tõe pähe vastu võetud – „Pole seda [meie keelt] kellelegi vaja“ (lk 13), „Vepslane olla on häbi“ (lk18) – libises eestlaste pealt maha nagu hane seljast vesi.
Vepslastel ei ole omariiklusest mingit mälestust, see-eest on mälestuse kaugusel repressioonid ja kannatused just nende rahvuse tõttu. Ei saa seda neile pahaks panna, kuid väike tüdruk ikkagi paneb: „Minu arvates on häbi mitte olla vepslane“ (lk18). Põikpäiselt, ta ei ole valmis alluma ja mõtlema nii nagu kõik – „Sa oled ebanormaalne. Keegi ei mõtle nii“ (lk 28) –, aga see eiramine haavab teda ja nende haavade tagajärjed on tänapäevani tuntavad, eriti selles vimmas, millega autor räägib venelastest, kes kannavad oma vene maailma igale poole maailma laiali. Seda on eriti tunda, kui on jutt laste kooliskäimisest ja neisse suhtumisest Venemaal. Siingi väljendub selgelt sügav põlgus: „Miks üldse õppida surnud keelt?“ (lk 119). Nii et tagajärg on väljaspool kahtlust: „Ma tundsin end nagu välismaalane. Enda kodus“ (121 lk).
Soome
Autori elutee viib ta soovini teha midagi oma kultuuri heaks. Näiteks filmi. See kõik nõuab raha ja esimest korda pääseb ta uut maailma avastama, kui oli jõudnud põhimõtteliselt lähedasimasse, kuigi siiski mitte päris oma riiki – Soome. Raha teenima, et oma unistused täide viia. Soomes on palju väga ilusat, kuid Venemaalt tulnud noor naine pole igal pool teretulnud. Gongišt puutub kokku diskrimineerimisega ja kuigi ta pole venelane, pannakse teda kogu aeg venelastega ühte patta: „Te olete kõik vargad ja mõrvarid“ (lk 79).
Oma tõdedes kindlad soomlased meenutavad mulle paradoksaalselt šveitslasi, nii nagu nad ilmnevad Pirkko Saisio Helsingi triloogia teises raamatus „Vastuvalgus“ („Vastavalo“): enesekindlad, teades, et Šveitsis on kõik ideaalne ja seda mõtet teistele – barbaritele – peale surudes. Väga valgustav on see Soomele pühendatud peatükk! Gongišt meenutab meile Soome poliitiku Mauno Koivisto algatust kutsuda ingerisoomlased Soome ja nende valulist lõimumist soome ühiskonda, kus vepsa vaatenurgast loovutatakse oma maa võõrsilt tulnud inimestele, kellel pole seal oma kohta. Muidugi näeb vepslanna neis analooge venelastega oma kodus: võõrad inimesed, kes tulevad sinna, kuhu neil asja ei ole ja usurpeerivad kohalike õigusi. Nad on nagu venelased Karjalas, okupandid, kes on võtnud endale peremehe õiguse. See ongi tema kogemus, see, mida ajalugu on talle õpetanud. Kuidas võikski ta tajuda, et kui sul on oma riik kindlalt olemas, on ohustatuse tunne tunduvalt nõrgem ja sa ei lakka kunagi olemast peremees.
Nõutuks teeb autori tunnetus, et soomlased on kõik sarnased. Kas kogu maailm on Nõukogude Liidu sarnane? Mis nähtusega on tegu? Mõte, et see, mis Venemaal toimus vägivaldselt, toimub Soomes vabatahtlikult, on raamatut läbiv küsimus: mis on üldine, mis on spetsiifiline? Jah, Venemaal mõeldakse stereotüüpselt. Inimesed, kes muud ei tunne, juhinduvadki stereotüüpidest. Nagu on kirjeldatud lk 113–116. „Oled vepslane? Abiellu kiviraiduriga ja tegele oma lehmadega.“ See meenutab mulle 60aastast vene inseneri, kes kuuldes lennukis, kuidas ma ungari sõbrannaga ungari keeles räägin, imestas siiralt, miks me omavahel inglise keeles ei räägi: „Inglise keel on ju rahvusvaheline suhtluskeel!“
Paraku ei pääse ka Alevtina Gongišt sellest mõtteviisist. Vahel peab ta täpsustama, et kuigi ta harrastab üldistusi, ei ole kõik puud metsas ühesugused, et Eestis on toredaid eestimeelseid venelasi jms. Siiski tunneb autor ennast mugavamalt üldistatavate stereotüüpidega rahvaste kohta – venelased on …, vepslane on …, soomlased on … Nii on näiteks peatükis „Mida on vepslaste kohta vaja teada, et olla kindel, et võite neid mõista“ (lk 129), nagu ka peatükis „Vepsa mees elab metsas“ (lk 139), mis põhinevad stereotüüpidel. Ja sellest on kahju, sest paljugi oleks neis raames vastuvõetavam, kui väljendutaks isikliku kogemuse kaudu ja vähem raiuvate väidetega.
Igal juhul satuvad soomlased, kuna nad ei ole oma tõdedes ikkagi nii kindlad, et nad ei uuriks neid, kahtluse alla – kuna uuringud on näidanud, et „soomlastel pole soome-ugri verd“, nad on teistele soomeugrilastele ainult keele poolest sugulased, siis on needsamad soomlased reeturid: „Nad loobusid meist? Nad reetsid meid“ (lk 85). Jah, soomlased on piisavalt tugevad, et vaadata reaalsusega tõtt. Kas nad oleksid pidanud müütidesse kinni jääma? Nad teavad, et keel on identiteedi tunnusjoon ja sellest piisab küll.
Palju küsimusi
Gongištil on väga palju mõtteid, mida mina – ja loodetavasti paljud tema lugejad – ei jaga. Näiteks see, et vepslaste saatus huvitab loomuldasa ainult vepslasi endid. Et „vepsa keel on vajalik vaid vepslastele“, mida seletab: „Sest vepsa keelt ei ole vaja mitte kellelegi peale meie. Teiste käes muutub keel õpitavaks mänguasjaks, uuritavaks nipsasjaks“ (lk 54).
Mina vepsa keelt ei oska, aga mulle on seda vaja! On vaja, et see oleks olemas, et see oleks elus, et vepsa keeles luuletatakse ja räägitakse lastele oma mälestusi. Mitte vene keeles – on ju piisavalt palju neid, kellele see on emakeel ja ainus eneseväljenduse vahend. Kui see maailm on ühe keele võrra vaesem, olen ka mina vaesem, olgu see vepsa või mandani keel. Ja ma arvan, et minusuguseid on palju, vist küll mitte Venemaal. Vene propagandamasin teeb oma tööd, aga maailmas on inimesi, kellele keelte saatus läheb korda ja kes ei hooli, kas rääkijaid on viis miljonit või 20 000 või 200, kas või üks. Egoism ja austus ainult „suurte“ vastu on vene diskursuses enesestmõistetavus ja paraku on ka raamatu autor selle lõksu langenud, lubades sellel võita.
Või võtkem selle raamatu (küll vene keelest) tõlkinud Madis Arukase, kes on tõlkinud eesti keelde ka Nina Zaitseva vepsa eepose „Virantanaz“ ja aidanud seda maailmale tutvustada, pakkudes vepslastele peeglit, mis annab neile enese kohta teistsuguse pildi kui see, mida levitab Vene ideoloogia.
Raamatus on väga palju küsimusi ja see on üks selle raamatu sümpaatsemaid iseloomulikke jooni. Osalt on need küsimused retoorilised, osalt tõsised. Need kajastavad autori segaduses olekut. Siiski – sama palju kui küsimärke on siin ka absoluutseid väiteid ja need nõrgestavad sõnumit. Sest autor käsitleb universaalsena nähtusi, mis seda ei ole. Need on valdavad ühes aegruumis, kuid mitte kõigis. Kui sa ei tea, on ettevaatlikkus kindlam strateegia. Alevtina Gongišti läbielatu on väärtus iseeneses ja tema väited oleksid õigemad ja tugevamad, kui need oleksid esitatud subjektiivsena. Kui öeldakse, et „ma olen jõudnud järeldusele, et rahvustunne – see on kõige võimsam kõigist, mida inimene võib tunda“ (lk 8) või „rahvustunne on iga inimese vaimne tuum“ (lk 9) või „inimene, kellel pole etnilisi juuri, lakkab olemast inimene“ (lk 175) eeldatakse, et rahvus on universaalne kategooria. Ei, rahvustunne ei ole universaalne. Universaalne on „oma“ tunne, mis vormis ta ka ei ilmne, rahvus on ainult üks võimalikest vormidest.
Või siis väited, et „inimene, kelle jaoks rahvusküsimus on oluline, ei saa luua rahvusvahelist perekonda“, „võõra rahva esindajaga pole võimalik luua pikaajalist tõsist suhet“ (lk 151). (Gongištit paneb ka Putini vepsluses kahtlema tõsiasi, et ta on olnud suhtes Alina Kabajevaga.) Mida see siis tähendab kõigi nende kohta, kes, olles paarisuhtes võõraga annavad oma keele ja kultuuri oma lastele edasi, laiendades nõnda nende arusaama maailmast? Jah, see on küll Venemaal haruldane, aga muus maailmas, ka meie ümber, mitte.
Ma ei kommenteeri (aga ei saa ka mainimata jätta!) väidet „kolme päeva pärast teadsin Eestist kõike“ (lk 161). Loodan, et see on lihtsalt kohmakas eneseväljendus.
Ei ole kahtlustki, et võin seda raamatut soovitada lugeda kui isiklikku dokumenti, kui tunnistust ühest keerulisest, kuid mitte harukordsest saatusest, kui oled sündinud ühe Venemaa rahvusvähemuse hulka ja soovinud võtta saatuse oma kätte. See näitab, kui raske on oma elu ja mõtetega pääseda totalitaarse riigi mõju alt. Ja meenutab meile, et kuigi maailmapoliitikas ei harrastata peensusi, elavad seal riigis, mida rahvusvaheliselt isoleeritakse, ka meile lähedased rahvad, kes on totalitarismi ohvrid mitte vähem kui need, keda rünnatakse. Ärgem neid unustagem.
