Raamatud on mulle peamiselt töövahendid, mistõttu sisaldavad mu raamaturiiulid enamasti, aga muidugi mitte ainult, erialast kirjandust. Kuna olen aja jooksul ka ise olnud vähem või rohkem mitme raamatu sünni juures kas toimetaja või kaasautorina, siis kannavad need ka ohtralt mälestusi. Mälestusi nii raamatute loojatest kui ka loomisest, pikkadest vestlustest autorite või toimetajatega.  

Teiseks on seal hulk sõpradest ja kolleegidest autorite pühendusega raamatuid. Need on mulle emotsionaalselt väga kallid. 

Ma tahan, et raamatud, mida ma erialaselt kasutan, oleksid mul kodus käeulatuses, sest vahel tekib tung neid lugeda või mõnda fakti oma mälus kontrollida just kodus puhkehetkel. 

Ja tegelikult meeldib mulle ka raamatuid osta ja omada. Mu kodus on alati ohtralt raamatuid olnud. Ehk sellepärast ma polegi suurem asi raamatukogu külastaja. Endise kirjastuseinimesena mõtlen ka sellele, kui oluline on, et Eestis ilmuvatele raamatutele ikka ostjaid leiduks. Muidu lõpeb ühel päeval meie kirjastajate jaks.  

Oma häbiks tunnistan, et ilukirjandusega on mul veidi kurvem suhe. Need raamatud on kirjutuslaua peal nukralt virnas. Mõni on pooleli, ootab õiget meeleolu ja puhanud silmi. Ja kui nad läbi saavad, siis rändavad nad mõnda kaugemasse riiulisse või koguni sõprade öökapile. On ju nii palju veel lugemata häid raamatuid, et enamasti teist korda ma juba loetut ei ava, ehkki on ka erandeid. 

Aga on veel üks raamatuvirn, mis on ehk kõige aktiivsemas kasutuses – neid raamatuid loeme väikese sõbraga kahekesi. Mõnel päeval sobib rohkem Lotte, teisele Lotta või hoopis Sipsik. Aga mälestustest rääkides ei puudu sealt virnast ka Eno Raua „Kurjad mehikesed“, sest selle raamatu kinkis väikesele minule kunagi väga ammu autor ise.