Kõrvaltvaade. Maratoni tulemus
Kanuti gildi saali korraldatud vabalava formaadis festival täienes sel aastal neljanda üritusega. Selline kunstnikele, tantsijatele ja muusikutele vaba esinemisvõimalusi pakkunud festival on end igal juhul juba varasemate aastate jooksul tõestanud. See on andnud võimalusi paljudele enda ideid rakendada ja nähtavale tuua. Sellist laadi üritusi, kus ei küsita esmalt esineja staatuse järele, oleks vaja ka teistes kultuuri valdkondades sama targasti kujundada.
Tänavusel maratonil lendasid iroonianooled nii popi, roki kui flirdi suunas. Eesti lipu all kriidihäälselt vabaduse laulu laulvad Heeliumipoisid (Siim Soop, Heikki Tikas, Raul Keller) mõjusid multikategelastena, kes on ise liiga palju multikaid vaadanud. Neid kohtab üritustel nagu laulva revolutsiooni laulupidu. Selle järgi võib ära tunda, et käes on neil enamasti sinised õhupallid. Sandra Jõgeva manas tantsuteatrit ja rääkis oma kogemusest seoses kontaktimprovisatsiooniga.
Kontaktimprovisatsiooni olevat vaja ainult amelemise tarvis. Mai Sööt otsustas seekord avada oma armsama kõhu ning teha temast öölambi. Nagu ikka sellistel puhkudel, oli palju tossu. Tantsukriitikud Keiu Virro ja Kairi Prints esitasid lauluna mõjuva loo „Justkui sulle meeldivast heast”. Liis Tamm, Tõnu Narro ja Jürgen Peil kehastasid muusiku ja kirjaniku koondportreed. MC Ganj Forrest ja MC Vova ütlesid oma arvamuse välja muusikaturu iidoli Tanel Padari ainelises performance’is „HRR !”. Ka siin oli üsna palju vänget tossu ja päikesepoiss Padarist sai punkräpi kuningas. Selle etteaste mõistmisel on oluline ettekujutusvõime, et jälgida räpi tekstis jutustatud stsenaariume.
Teisi Tubina videofilm pakkus perekonna koosolemisehetki, mille puhul on sõnu tarvis.
Marilyn Piirsalu esitas hoopis abstraktsema taustasöövitusega video. Einar Lintsi videot „Purke” võib mõtestada, kui avada selles kasutatud kujundite semiootilisi tähendusi. Lausa ähvardav iha vallandus Kati Juuriku lavaintriigis. Püha Jääkülmana kõndis lavalaudadel Kristina Paškevićius ning Greete Uustali kulinaarses lavastuses oli infot eskimo rahvaköögi iseärasuste kohta. Rühmitus 10 x 10 ehk siis Epp Kubu ja Eva Labotkini n-ö aritmeetiline paraad peeti Tallinna muusikakeskkooli puhkpilliorkestri toel. Esinejate kooslus eleOnora ja Kalle mängisid ning näitasid lähemalt raadiot. Ja see oli tõesti üks vägev raadio! Henri Hütt omakorda esitles imetabast grafitirobotit. Masinad võluvad just sellega, et nendega käib kaasas parema elu lubadus.
Tants kui kehalise tunnetuse abil suhtleva esineja väljendusvahend oli kohal Einike Leppiku, Jane Raidma, Krista Köstri, Annika Viibuse ja Kadri Noormetsa säravates lavastustes. Seekordse maratoni ihulikuma osa esitasid Katrin Rootamm ja Helena Ehrenbusch. Kui Rootamm kõnetas publikut jänkiliku rambivalguse glamuuris, siis Ehrenbuschi kehatõlgendus tõi esinejas esile tema haavatavama poole. Seekord jagati ka auhindu. Jagajaks oli statistikaguru Siim Tõniste isiklikult. Millised on tulemused, saab teada, kui uurida Kanuti gildi saalis liikuvaid legende. Mis tunne oli etendusi vaadata? Kõige selgemalt avalduvad tantsu- ja kunstiväljendused just vastuolude kaudu. Kui väljendus ise ei sisalda vastuolu, siis edasise tõlgendamise käigus tuleb see ometi esile. Vaataja tajub nii tulemust kui protsessi tervikuna, seejuures kaasneb tervikuga analüüsile mõneti allumatu tähenduste segu. Vaatajat tundubki paeluvat just keha kõnelema ärgitav tantsija või lavastustes lavapiltide abil publikut kõnetav kunstnik. Maratonil esinenud kunstnikud ja tantsijad said kogeda, et festivali publikul oli vapustav huumorisoon!
Kogu maratoni vältel sai külastada otse tantsuteatri kõhus Mihkel Ilusa näitust „Beibebeibe”. Telerite valguse kuma roosatav paiste ja seinu täitvad maalid sisendasid edvistavat suhtumist. Maalidel ilutses nagu ikka Mihkel Ilusa signatuur „Ilus”.
Rait Rosin
*
Sissevaade. Kontaktimprovisatsioon
Ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest kaasaegse tantsuga. Ma ise teen kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade suhtes. Nagu kaasaegne muusika ja tants – et kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants põrandal püherdamine.
Viimasega oli mul olnud kuni hiljutise ajani paar vähest kokkupuudet: etendused siinsamas, millest omakorda üks, vene nimega tütarlapse etendus eelmisel sügisel, osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes mu sellele esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti välja.
Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud. Sa võid avastada ennast oma senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga. See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits. (Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga „lits”.) Ja kui minuga juhtub midagi sellist, mis läheb mulle nii hinge kui ühtlasi painab mind, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi, ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.
Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga, kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrant see õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks: „Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast. TUDENGID ON SAATANAST”.
Esimesele sõbrannale rääkisin: „Ma mõtlen, et ma vist ei oska romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusasti, ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud õieti … Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on! Või vähemalt oli nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon? Kahekesi põrandal aelemine või?”.
Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: „Ma tunnen end nagu LITS!!!” Mille peale tema pahaselt ütles: „Mis juttu sa ajad? Nagu oleksid süvausklik või XIX sajandist!” Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: „Ma vist olen karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Kunstikonteineri ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: „Ei tea, kas tema kaudu sinna Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud kompenseeritakse?” Selle peale sotsioloogist sõbranna küsis: „Kas see põrand teil seal must ei ole?”
Ja kõigile eespool nimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks: „Seda ma vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna televisiooni kaudu Keskerakonnas karjääri tegema ja kultuuriministriks saama, siis sellele Kanuti gildile saadan ma buldooserid peale!” See tantsija oli nimelt Kanuti gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.
Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon, millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema meelest üks kahtlane asi. Ning temale, mu sõbrannale, pakuti ka seda koolitust. Ja ta vaatas järele, millega kontaktimprovisatsioonis tegeletakse, ja tema meelest ei erinenud see palju sellest ahju kõrval amelemisest. Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake tooli seljatuge enda ees ja kes näeb ümbrikku kirjaga „Do not touch / mitte puutuda, palun!”, võib selle endale jätta. See on nüüd tõesti kõik. Lõpp.
Sandra Jõgeva
