Mul on alati olnud kartus, et ma ei loe piisavalt raamatuid. Lapsepõlves veetsin väga palju aega raamatukogudes, perekodus on raamatuid uputavas koguses ning öösiti valvavad mu und öökapil lebavad pooleliolevad teosed. Ent siiski näib, et sellest kõigest ei piisa. Sisimas on endiselt kahtlus, et ma pole ikka hea lugeja. Ma ei pelga hüljata raamatut, mis mulle äkitsi enam ei meeldi ning mõne pooleli oleva raamatu järjehoidja on aastaid valvsalt samal kohal seisnud. 

Lisaks öökapil seisvatele raamatutele valvab mind voodis ka raamaturiiuli valvas pilk. See puitkonstruktsioon justkui irvitab mu üle. Tunnen täielikku aukartust, kuna tean, et riiulis peitub teadmisi ja emotsioone, mille aeg pole veel kätte jõudnud, mida lükkan edasi. Ma ei jõua eales ära lugeda kõiki raamatuid, mida tahaksin lugeda. Samuti ei saa ma kunagi teada paljudest raamatutest, mis mu nime mõnes planeedi kauges otsas hüüavad. Sellest hoolimata peitub mu hirmude kõrval ka lootuse lohutus – raamatud, mis peavad tee minuni leidma, teevad seda.  

Raamatutel on küll füüsilised piirid, ent lõputu sisu. Tõsi, kirjatükid saavad füüsilise lõpu, kuid lood rändavad edasi. Raamatud, olgu need otse elust, väljamõeldud või tuimalt teaduslikud, elavad inimestes. Nad kasvatavad südame, kopsud ning jalad, õpivad omaette elama, tahame seda või mitte. Nagu inimestegagi. Jään lootma, et need n-ö õiged leiavad tee minuni. 

Usun, et mu alaväärsuskompleks raamatute suhtes ei kao. Kui ükspäev peaksin end pidama suure lugemusega inimeseks, tähendab see enesele allaandmist. Arengu tardumist ning aeglast taandumist. 

Elagu raamatud!