Ilmas leidub ka lihtsaid asju. Näiteks majad, toolid või raamatud, kui võtta esimesed, mis pähe tulevad.

Võtame maja. Kuuldes sõna „maja“, tekib igaühe silme ette mingi kujutis. Paljudel meist sokkel, põrandad, seinad, laed, katus. Kõik arusaadav. Aga mis on maja? Mis ta tõeliselt on? Vastus ei peitu üksnes ülal toodud loetelus. Maja näib olevat midagi muud, rohkemat. Näiteks peavari. Pelgupaik, koosolemise koht, taastumise, armastamise koht. Kodu. Maja on arhitektuur, arhitektuuriajalugu, sõjaajalugu, lammutuste-vigastuste ja parandamiste-lappimiste ajalugu, turvalisuse ja kestmise sümbol. Majas väljendub inimese kujutlus ideaalsest elust: kõrgetest kivivõlvidest kuni merevaatega klaaskastideni. Maja on inimese vastus minevikule, olevikule, tulevikukujutlustele.

Võime liikuda ka vastassuunas. Suuremalt väiksemale, hilisemalt sündmuselt varasemale, ja öelda: maja on ehituskivid, kivimid, mineraalid, mille moodustavad kiudjad, tahveljad või nõeljad kristallistruktuurid ja mille osakesi hoiavad koos ioonilised sidemed. Maja on mineraalide värvus, tihedus, läige, läbipaistvus. Maja on magma, murenemine, oksüdeerumine, hüdrolüüs.

Maja näib olevat iidsetest peenosakestest koosnev mõttelis-füüsiline konstruktsioon, mille päritolu ja tähendust ei ole võimalik ammendavalt kirjeldada. Midagi piiritletut, lõpmatut.

* * *

Mõned kuud tagasi sain valmis raamatu. Või peaks ütlema: minu raamat sai valmis. Ta on tehtud trükimustaga kaetud ja kokku köidetud paberist. Kaaned on pastelsed, pealkiri hõbedane. Minu raamat näib olevat lihtne ese. Aga mis on ta tõeliselt? Millest ta koosneb? Kuidas kirjeldada protsessi, mille jooksul minu hägusest tundest sai kirjatähtedest kootud „Haapsalu sall“ (nii on üks lugeja mu raamatut nimetanud), midagi, mida saab käes hoida, kogeda, mäletada?

Mis on mu raamatu algosakesed? On need midagi füüsilist (läbi elatud kehaline kogemus), elektrilist (sünapsid mu ajus) või midagi seletamatut, immateriaalset?

* * *

Algus on sõnastamatu, kehaline. Elad oma igapäevast elu ja mingil hetkel hakkab kõhus (päikesepõimiku piirkonnas) imelik. Mitte et kõhus keeraks või oleks valus, aga tunne on teistsugune. Mõnda aega kõnnid selle tundega ringi, ei tee midagi. Tasapisi levib see teistesse kehapiirkondadesse – südamesse, kaela, ajju. Osa sellest hakkab moonduma sõnadeks, piltideks, hetkedeks, helideks, lõhnadeks, inimesteks. Esialgu ei ole selles midagi korrastatut. On võimalik, et erutav kaos lahtub ja kaob. Aga võib minna ka vastupidi – kaootilised elemendid hakkavad korrapärastuma, kude tihenema, sisemine pundar omandama aina suuremat kaalu.

Mõne aja pärast hakkad tegema spontaanseid, korrastamata märkmeid. Lugema, mõtlema. Rägastikus hakkavad tekkima seosed. Igapäevaelu hakkab eostatava raamatuga kaasa võnkuma – kuni äkki on terve ilm märke täis. Nagu rase, kellele tundub, et iga teine tänaval vastu tulev naine on lapseootel, näed sa kõikjal märke. Kellegi pilk, mõni valgus, loojang, klomp kurgus, ajaleheuudis, loetud mõte. Kõik seostub sinus aina selgemat kuju võtva mõttega.

Mingil hetkel ütled selle iseenesele välja: ma kirjutan raamatu. Kirjutan päriselt, see ei jää pelgalt häguseks tombuks mu sisikonnas. See raamat tuleb! Selline lubadus on julgustükk, sest sisemised mendid on oma hurjutamisega siinsamas: maailm on raamatutest üle ujutatud, kas nende üüratute raamatutornide otsa on vaja veel ka sinu raamatut?! …

Aga on hilja. Tundest on saanud mõte, mõttest kinnismõte. Sa teed selle ära. Uurimistöö, märkmed, küürutamised, kahtlused, enesenärimised, esimesed hirmunud jagamised, kirjavahetused, toimetamised, parandamised, uued kahtlused ja enesenärimised, joovastushetked, sisemised utoopiaõhtud ja illusioonihommikud.

* * *

Siis hoiad sa teda käes. Lehitsed kiiresti, leiad esimesed puuduvad jutumärgid, masendud, lepid, eksimine on inimlik ja see on ju inimlik, mitte jumalik teos, ebatäiuslik nii sisult kui vormilt, täiuslik olekski õudne, õõvastav, kes peaks tahtma lugeda raamatut, milles ei ole viga, lõnksu, haavatavuse võlu!

Minu raamatu eksemplarid miljardite omasuguste seas. Paber, trükimust. Aga ma tahan uskuda, et need kaks ei ole peamised. Peamine on lubadus tulevasest, enamasti vaimseks peetavast kogemusest. Füüsiliselt oleme tavaliselt mõnes rahulikus paigas, loeme vaikselt, mitte häälega. Raamat kaalub mõnisada grammi, selle käeshoidmine ei nõua pingutust, ta ei lõhna toomingate või praekartulite järele, kaante vahelt ei pudene me sõrmedele mulda ega nirise verd, raamat ei karju meie peale, tema kõne ei pane me kuulmekilesid võnkuma. Raamat on vaikne ja liikumatu, ei karga meil ootamatult käest ega torka oma nurka meile ribidesse. Kontakt raamatuga kuulub vaimusfääri.

Millest siis see südamekloppimine, need pisarad silmanurgas, see vaimustus ja rõõm, pahameel ja ärritus? Kuidas ta julgeb nii öelda? Minu esiemad ei reetnud kedagi, milleks sellistest inimjätistest kirjutada? Meie omal ajal ropendasime viisakamalt, kas tõesti on vaja sellist jälkust ära trükkida? Kas ei saaks normaalsemalt, inimese moodi, nagu päriselus? Lugemine on kehaline kogemus.

Igal raamatul on oma ruum. Sõnadest laudad, uriinihais tänaval, mulksuv veri tapamajas. Kuum liiv, männivaik palaval päeval, sõnadest. Vaikne tuba, heleda lina all äsja surnud vanaema, lapselaps, kes ei julge tuppa siseneda, piilub ukse vahelt. Ikka sõnadest, paberist. Metsad, päike, mis tõuseb suvel üle latvade ja annab uue hingamise. Suurlinn, kuhu jõuad esimest korda, kus kardad eksida, pilvelõhkujad, seletamatu ärevus. Trükimust. Ja ometi sa viibid ses ruumis, tunned seda lõhna. Hirmu, soojust.

Võiksime raamatust kõneldes liikuda ka teistsugusel skaalal, tungida digimaailma nullidesse ja ühtedesse või siis paberisse, vaadelda tselluloosiosakesi, või näha raamatus hoopis loo­jutustajat, teadmiste edasiandjat, väljendusvahendit, esteetilist objekti, kultuuri­nähtust, inimmõtte kandjat. Lõppu ei paista, kirjeldused ei ammendu.

* * *

Kirjutamine on lihalik kogemus, on keegi kirjanik öelnud. Lugemine ka, lisaksin. Vaimne on füüsiline, ja vastupidi. Kirjutatakse ja loetakse kogu kehaga. Kuri sõna ja hea sõna toimivad ka kirjas. Tähendus pressib end tselluloosikiudude ja tahma kaudu meie meeltesse, teeb meid teiseks. Aga kuidas täpselt ta seda teeb? Millise väega? Vastuse võib leida, välja valida, aga aru ei saa ikkagi.