-
Tadžikistan on ühtaegu jahedaveeline arõkk ja teravate servadega kuristik, mis ei kao ega unune, kuidas ka ei püüaks selja taga haigutavasse sügavikku mitte vaadata.
„Mu ema ja isa olid geoloogid. Nad rändasid hulk aega mööda riiki ringi, kuni maandusid lõpuks Tadžikistani, Pandžakendi linna. Me elasime Zoja Kosmodemjanskaja nime kandval vene-tatari tänaval.“ Pjotr Aleškovski romaani „Kala“ avalaused panevad kujutluse tööle ja elustavad mälupildid. Silme ette kerkivad kivistised,…
-
Maailmas, kus inimese eeldatav eluiga pikeneb iga kümne aastaga paari-kolme aasta võrra, on vananemine ja vanana elamine üha elulisema tähtsusega küsimus.
Mäletan 1991. aasta suve. Olin kaheksateist, äsja lõpetanud keskkooli. Vaba. Vaba oli lõpuks ka minu riik ja meie vabadusega harmoneerus meie noorus. Vananemine oli abstraktne mõiste, mida kuulsin siin-seal nimetatavat, aga mis ei puudutanud ei mind, mu sõpru ega mu riiki. Surm näis olevat tõenäolisem…
-
Millised ootused teil tekiksid, kui teie kätte satuks lasteraamat, mille oranžis raamis kaanepildil kõnnivad metsateel väike tiiger ja väike karu, karul peas silmadele vajunud kaabulotu ja õlal õngeritv, tiigril seljakoti asemel turjal punane kastrul ja nööri otsas kollase-mustatriibuline ratastega part? Läikiv kaas, kriitpaberil tekst … Taas üks harilik lasteraamat paljude omasuguste seas, mõtleksite ilmselt. Autori nimi – Janosch – oleks tõenäoliselt võõras ning pealkiri „Oo, kui kaunis on Panama“ mõjuks…
-
Kui küsin oma 13aastaselt tütrelt, milliseid lasteraamatuid ta peab oma lemmikuteks, vastab ta: „Astrid Lindgreni raamatuid. Need on nii head!”. Hetkeks tunnen südames torget, et mu laps ei nimetanud mõnd eesti autorit, aga siis mõistan: Sipsik, naksitrallid, Ernesto küülikud ja onu Ööbik on jäänud lasteaia lõpu- ja kooli algusaastatesse, Lindgreni lood aga haaravad teismelistki. Kalle Blomkvisti 13aastase maailm on põnev üheksasele ja neljateistkümnesele, onu Ööbik aga peab ootama aega, mil…