Kumus on järgmiseks kaheks aastaks avatud lastenäitus „Tu ja Minakaru“, mille väikestest mõõtudest tillukeses III korruse projektiruumis ei pea laskma ennast petta: tegu on suure näitusega, kus on eksponeeritud üle 30 teose. Näituse sihtrühmaks valisid Kumu kuraatorid Anu Lüsi ja Darja Andrejeva eelkõige 7–11aastase lapse, kes külastab muuseumi koos oma perega, ekskursioone ja rühmakülastusi seal plaanis ei ole.

Okeaaniline kunstikogemus

Esimene kunstimuuseumi näitus lastele ja ka laste osalusel kureeritud oli Tartu Kunstimuuseumis toimunud „Viltuse maja saladused“ (kuraator Hanna-Liis Kont) 2024. aasta kultuuripealinna programmis. Kui see oli eelkõige spetsiaalselt loodud teostega nüüdiskunsti näitus väga laia eeltöö ja kaasneva programmiga, siis „Tu ja Minakaru“ on Kumus osa Eesti vanemat kunsti esitavast „Identiteedimaastike“ väljapanekust. Õigupoolest on tööde valikut tavapäraselt kunstiajaloo historiograafia tasemel keeruline määratleda, sest teosed on Johann Kölerist kuni Edith Karlsonini. Valik on mitmekesine, ei allu mingile stiililisele läbivale konstruktsioonile ning on samavõrra „okeaaniline“ kui see, mida võib tunda laps, kellel ei ole veel kujunenud kultuurilisi konstruktsioone, on vaid varasem elukogemus. Ehkki okeaanilisena kirjeldas Sigmund Freud vastsündinu tunnet esimestel elukuudel maailmas viibimise kohta, kus piirid enda, ema või hooldaja ja maailma vahel ei ole veel tekkinud, siis ka lapse kogetav kultuur pole veel saanud piire, mis jagaks seda stiilideks, tehnikateks, uueks või vanaks, abstraktseks või figuratiivseks, Eesti või välismaa kunstiks.

Täpsemalt on näituse loomise aluseks Jean Piaget’ arenguteooria, aga teoste valik vastab ka kenasti erisugustele esteetilise arengu teooriatele. Kui konkreetsete operatsioonide staadiumis ilmneb 7–11aastasel loogiline mõtlemine tuttavates olukordades, ta on valmis erinevaid objekte klassifitseerima ja järjestama ning võtma omaks ka teise vaatepunkti, siis vajab ta ikkagi reaalseid näiteid või esemeid, millele toetudes mõelda ja arvata. Esteetilises arengus paeluvad teda äratuntavad olukorrad, suhestuvad stseenid, teose tehniline realistlik meisterlikkus ja pisuke õudus või salapära toidab uudishimu leeki.

Et kõik tõepoolest sihtrühmale sobivaks saaks, töötasid kuraatorid koos Kumu lastestuudio noortega: nii näituse ruumi ülesehituse kui teoste tuumideed on noortelt. Üks populaarsematest teostest, mida lapsed kuraatorite eelvalikust nimetasid, oli Johann Köleri maastik „Ai Jurii mõis Krimmi lõunakaldal“ (1875). Mis kunstiteadlasele seostub akademismi reeglite, rahvusliku liikumise või maastikumaali politiseeritusega, on lapse jaoks meisterlik, realistlik, unistuslik ja müütiline (seetõttu ka natuke õudne).

Teiseks lemmikuks osutus valikutes Otto Friedrich Theodor von Mölleri väike maal „Koer“. Ehkki näitus pidi asetuma „Identiteedimaastike“ kontseptsiooni, ei peaks siit kõlama jääma kuvand lapsest kui realistliku kunsti eelistajast, kuid siiski on detailirikkus ja tehniline unikaalsus tugevad tõmbepunktid. Järgmiseks võiks proovida neid ka nüüdiskunstiga üles leida ja kompida vähem ootuspärase esteetika piire.

Ruum kui elamuse võimaldaja

Teine sihtrühma nimetatud tingimus näitusele oli ruum, mis oleks mitme­tasandiline ja kus saaks ronida. Seda ülesannet hakkas kuraatoritega koos lahendama näituseinstallatsiooni ja -produktsioonifirma Valge Kuup, kes suutis tillukesse ruumi luua trepid, tasandid, võimalused vaadata ülalt ja pugeda kuhugi alla ja vahele, istuda eraldi ja keskenduda kunstiteosele.

Liikumist pehmendab näitusel vaip, mis kutsub põrandale istuma või pikutama. Esimese hooga võiks tahta võrrelda näituse kujundust mänguväljaku atraktsioonidega, aga see ei oleks täpne, sest kujundus on midagi samuti kate­goriseerimatut: see ei võimalda sellist ronimist ja tegevust mis mänguväljak. Ootamatul kombel need atraktsioonid mõjusid mitte energiat aktiviseeriva, vaid peatavana. Kui mõni pind võib paista liumäena, siis selgub, et seal saab ainult kergelt nõjatuda ja tasakesi kehaga kontrollitult voolata. Ruumi keskel asuvates keskendumissektorites saab istuda otse teose vastas, üks ühele. Laps saab ise võtta kõrvaklappe loo kuulamiseks, pliiatseid, vajutada meremühaga koopas valgust põlema.

Ühesõnaga, kogu keskkond on disainitud lapse tegevust tibanatukese haaval ärgitavana ja tähelepanu haaravana, iga tegevuse ammendumisel on kohe käepärast uus. Keskkond võimaldab lapsele ülivajalikku kontrollielamust ja autonoomiat. Ka Narva muuseumi kunsti­galerii püsinäitusel kasutas selle kuraator Rael Artel kujunduses võimalust panna lastega seotud või nende maailmaga paremini haakivad teosed lapse silmade kõrgusele. See käik oli nii delikaatne, et täiskasvanu kunstikogemus sellest ei kahanenud, küll aga kutsus paigutus lapsi enam maale vaatama, sest see oli neile lihtsalt võimalik.

Hoolimata sellest, et elame kõige lapsekesksemal ajastul, on lapsed siiski siiralt tänulikud ja õnnelikud, kui täiskasvanute maailm kutsub neid ka osa saama millestki, mis on tavapärasest lapselikkusest ehk keerulisem, hinnalisem või ehtsam: ehtne mikroskoop, millega on võimalik vaadata taime rakke, on väärtuslikum kui pelk ettekujutus ja mäng.

Siin kindlasti palun mitte valesti mõista, mäng ja fantaasia on lapse – õnnelikul puhul ka täiskasvanu – imevahend kõikide elu puudujääkide ja ebakõlade lahendamiseks, inimese ja isiksuse kasvuks ning sotsiaalsete suhete loomiseks ja hoidmiseks. Aga laps vajab kogemust ehedas maailmas, mitte ainult teesklust, matkimist või ohutuks ja turvaliseks taandatud päriselulaadset kogemust. Mida linnastunum, automatiseeritum ja professionaliseerunum on meie igapäevaelu, kuhu lapsed saavad üha vähem käsi külge panna (ja ehk on ka üldse oodatud käsi külge panema), seda väärtuslikumad on kolahoovid.

Kogemine kogu kehaga

Pakun, et pisut keeruline nüanss siin näitusel võib muuseumi vaatest olla see, et need tööd on ikkagi originaalteosed kunstimuuseumi kogust, mis vahetut kogu kehaga kogemist ei kannata. Praegu on püütud see piir lükata näitusel nii kaugele kui võimalik, et ei jääks peamisena kõlama muuseumis käitumise reeglid. Lastenäituste praktika paradoksiks jääb aga küsimus, kuidas siis ikkagi rääkida kehast ja aistingutest ruumis, mis neid päriselt lubada ei saa. Lapsel lubatakse kehalisust kogeda vaid seni, kuni see ei ohusta muuseumi normi – seega muutub keha lubatavaks ainult kontrollitud, juba ette disainitud kujul. Kui vaja, sai Tõnu Maarandi skulptuur „Isa lapsega“ (1973) kaks kihti puudutuste eest kaitsvat lakki ja ka skulptuuripostamentidele tulid katsumist keelavad sildid, kuid on teada, et väikese lapse käsi on kiirem kui tema pidurdusprotsessid. Ent, olgem ausad, kas puudutamis­soov ei ole kunstiteosele suurim kompliment? Silmadega näeme ainult osa sellest, käega kogedes lisandub skulptuuri materjali pinna­töötluse siledus või krobelisus, temperatuur, tavaesemetest erinev suurus ja ainulaadne vorm. Just need omadused, mille pärast me kunsti naudime saamaks uudseid kogemusi ja aistinguid.

Kunstistuudio lapsed soovisid ka, et mõni teos võiks ellu ärgata või väljuda oma raamidest nii-öelda pärisellu. Ka siin peegeldub totaalse kogemise soov. Kui nüüdiskunsti puhul saaks alles teost loov kunstnik selle soovi oma töö lähtepunktiks võtta, siis muuseumi kogust kureeritud näitusel leiti raamist väljumise võimalus hoopiski väga nutika magnetseina abil. Arnold Akbergi maalist inspireeritud kompositsiooniseina saavad külastajad ise ümber paigutada ja ehkki kujundid on ette antud, siis dialoog Akbergiga (ning seeläbi ka tema töö füüsiline mõtestamine) toimub peaaegu iseenesest. Siinkohal on mul hea meel, et muuseum, mis ei saa lubada „täiskehalist“ kogemist, ei ole seda vaid performatiivselt imiteerinud, vaid on pakkunud erisuguseid pindu ja materjale turvaliseks interaktsiooniks.

Didaktiline potentsiaal

Näituse keskse teljena kasutavad kuraatorid kahte fiktiivset tegelast kui näituse mudelkülastajat ja nende­vahelist dialoogi. Tu on tüdruk Olga Terri maalilt „Tu ja muinasjutud“ (1963) ning Minakaru on lapse kujuteldav partner, iseloom-siseloom.

Tu ja Minakaru vahel toimub pidev väike vestlus, teoste vahelt seinakleepsudelt loevad silmad ikka ja jälle lühikesi küsimusi ja avatud vastuseid. Siin tuli minule välja näituse kõige tugevam punkt: nimelt on näituse sihtrühm tegelikult ka lapse täiskasvanud saatja, see väike dialoog mudeldab lapsevanemale kunsti vaatamise ja refleksiooni juhtimist. Kui Tu küsimus juba häälega ette lugeda, siis hakkab sellest kasvama pikem dialoog.

Vahel on vaja pingeid maha võtta eelkõige lapsevanemal, kelle muuseumi­käitumist on vorminud üksnes lause: „Seltsimees kunstiteadlast oleme nõus kuulama tundide kaupa!“ Ja ootamatult selgub, et kunstist rääkimiseks ei olegi vaja erialaseid teadmisi ega sõnavara, vaid piisab lihtsalt avatusest, uudishimust, aktsepteerimisest. Täiskasvanuna võib olla pingutuseks aktsepteerida ka lapse seisukohti, mis ei pruugi kattuda nii-öelda hea tavaga ning väljendavad ebameeldivust, üleolekut, kummalisust või ka midagi halvasti sõnastatavat, mis ei mahu Tu ja Minakaru sõbraliku mudeldialoogi raami.

Didaktika printsiipide rõhutatud kasutamisest võib jääda ekslik mulje, et näitus on pealesuruvalt õpetlik ja näpuga näitav. Usun, et siin tõesti ei ole seda ohtu, et liigne läbimõeldus taltsutaks ja suruks raamidesse lapsele omase eksleva-avastusliku vaatamisviisi. Laps saab tõesti jääda ka oma avatud vaatamistegevuses „okeaaniliseks“ ja ettearvamatuks, Tu ja Minakaru narratiivist on võimalik saada üksnes kerge tõuge ja selle mõjul juba ise edasi kulgeda. Iseseisva töölehe ehk „Minapassi“ kasutamine loob mängulise, isegi hasartse olukorra.

Kuidas saada õpilased mitu korda muuseumi, kuidas saada üle sellest mõttest, et ma olen ju seda kõike näinud? On lapsi, kellele meeldib käia muuseumis ühte oma lemmikut vaatamas, see on nagu kohtumine vana tuttavaga. Kultuuri­ranitsa statistika järgi kasutatakse seda toetusmeedet kõige enam muuseumide külastamiseks, samuti jõuavad kunstimuuseumi kõige enam I kooliastme õpilased. Kui tunde annab klassiõpetaja, on ka õppekäike kõige lihtsam planeerida. II kooliastmes külastused vähenevad, kõige harvem jõuavad muuseumi 7.–9. klassi õpilased, seal tuuakse välja kooliprogrammide tihedust, ei nähta enam muuseumist ja informaalsemast õppest tulevat kasu ning peljatakse murde­ealiste keerulisemat käitumist.

Samal ajal on näituse sihtrühma hulgas kõige suurem ikkagi üksikkülastus koos perega. Perepõhine mudel eeldab aega, kultuurilist julgust ja ligipääsu, mida kõigil lastel paraku ei ole – just nende jaoks oleks koolirühmade programm veel olulisem kui motiveeritud kodude lastele. Laiemalt vaadates ei ole külastusviisid vastuolus, mõlemad toetavad teineteist. Harilikult on ka grupikülastus rohkem struktureeritud ja perega käies on lapsel rohkem sõnaõigust tegevusi valida ja suunata, küll aga toetavad mõlemad rahulolu, suhte loomist kultuuri ja endaga.

Kokkuvõttes on see näitus väga huvitav projekt, millest võiks õppida ka nii-öelda täiskasvanute näituste tegemisel. Ka mujal muuseumides üha populaarsemaid lastenäitusi võib pidada kõige radikaalsemateks eksperimenteerimispaikadeks aeglustamise kehalise kogemuse kaasamise ja tähelepanu ümberjaotamise vallas. Anu Lüsi ja Darja Andrejeva toovad Kumu blogi intervjuus välja, et ka seeniorid võidaksid madalamale paigutatud teostest ja pinkidest.

Tegelikult on abi kõigist aeglustumist ja kogemuse pikendamist võimaldavatest vahenditest. Niisamuti aitavad selgemini ja lakoonilisemalt sõnastatud tekstid, delikaatsed juhised ka täiskasvanut. Näiteks Kadrioru Kunstimuuseumis on praegu „Naudingute aia“ näituse lastele mõeldud audiogiid niisama populaarne ka täiskasvanute hulgas, sest XVII sajandi lillemaali mõtestamisel ja taustateadmistes oleme enamasti algaja tasemel.