Seni selge riikliku visioonita tantsuvaldkonnalt on kultuuriministeeriumi tegevustoetuste 27% kärpega võetud veel rohkem võimalusi. Kui mingit valdkonda krooniliselt alarahastatakse, jääb kasutamata selle potentsiaal kunstilise kõnetajana, aga ühtlasi ka ühiskonna mõjutajana. Arusaamatu on tantsu väljajätmine riiklikest terviseedendusprogrammidest, sh liikumisharrastuse kontseptsioonist, kuigi tantsuga tegeleb ligi 25000 noort. Rohkem tuleks pöörata tähelepanu nii tantsu kunstilisele kuika sotsiaalsele mõõtmele ning kehateadlikkusele – kõik see avardaks tantsu mõjuvälja.

Tants uurib ühiskonda. Tantsu marginaliseerimisest kultuuripoliitikas on räägitud aastaid, viimased põhjalikumad artiklid ilmusid Sõltumatu Tantsu Lava (STL) juhi Triinu Aroni¹ ning koreograafi, tantsija ja tantsuõpetaja Raho Aadla² sulest. Oma seisukoha on esitanud Eesti Tantsunõukogu³, teemat on avanud koreograafid Renee Nõmmik⁴ ja Sveta Grigorjeva⁵. Peamise mõttena saab välja tuua, et on võimatu luua kunstiliselt kõrgetasemelist nüüdis­tantsu ja arendada omapärast liikumiskeelt olukorras, kui pole taristut, proovisaale, lepingulisi tööformaate ja rahalist katet ning nüüdistants on alarahastatud juba kaua.

Kummastav ongi rääkida tantsukunstnikest ühiskonda panustajatena, kui suuresti vabakutselistena on nad ise sotsiaalmajanduslikult haavatav rühm. Probleemidele on osutanud ka rahvatantsu- ja balletivaldkond⁶. Eesti Tantsu­kunsti ja Tantsuhariduse Liidu (ETTL) arengukavas aastateks 2024–2029 märgitakse, et kuigi tants on iseseisev kultuurivaldkond, puudub visioon nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil.⁷ Tantsu potentsiaali avamiseks tuleks leida lahendusi ja võimalusi kultuuri-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna üleselt, sest need on põimunud ning tants esineb korraga mitmel tasandil ja moel.

Tants kätkeb ka ühiskonna uurimist. Keha suhe teiste kehadega, keha avalikus vs. privaatses ruumis, keha autonoomia ja (liikumis)piirangud, keha suhestumas töö, vägivalla, kliimakriisi, kolonialismi ja tarbimisühiskonnaga on tänapäevased teemad, mida tantsuvaldkonnas üle ilma käsitletakse. Konverentside aruteludes ja ajakirjandusväljaannetes on üha rohkem esil kogukondlikkus ning sotsiaalse õiglusega seotud teemad, nagu identiteet, vähemuste õigused, traumeeritud keha, vaimne ja füüsiline tervis, eakate ja laste kaasamine, erivajadusega etendajad ning avalik ruum.

Tantsus uuritakse inimest ja maailma just keha ja liikumise kaudu, arendades iselaadset, liikumismõtlemisest kantud tunnetust ja väljendust nüüdisaegses üha digiteeruvas maailmas. Tantsu sisuline külg ja erilisus kultuurkeelena avaldubki kehalises tähenduses, sõnastamatus kogemuslikkuses ja dünaamilises energias, tantsija liikumismälus, tehnikates, mis ajaga kehasse ladestunud. Teaduses asetub tants laia konteksti, alates fenomenoloogiast ning lõpetades neuro- ja kognitiivteadusega.

Tantsuga tegelejate rakendamine ja väärtustamine tuleks kasuks kultuurivaldkonnas, samuti sotsiaalselt. Vajame inimesi, kes leiavad proovisaalis muust rahvusest inimesega kõrvuti liikudes ühise keele, isegi kui neil seda verbaalses mõttes ei ole. Samuti neid, kes suudavad kujutleda, kuidas kogeb eri teekondi liikumispuudega inimene ja millised on tema vajadused ruumis tegutsedes.

2017. aastal kutsus STL ellu „Tantsumaratoni“, kus saavad tantsida kõik, olenemata keha võimekusest ja liikumiskogemusest. Tegu on ainsa ettevõtmisega Eestis, kus saavad koos tantsida liikumispuudega inimesed, professionaalid ja harrastajad. Sündmus on heategevusliku loomuga: igal aastal on toetatud liikumispuudega inimesi. Tänavuse Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna pälvisid Tuuli Potik ja Eve Mutso lavastusega „Tajuleebe tantsulugu“ (Estonia), mis on esimene autismispektri ja sensoorsete häiretega ning intellektipuudega lastele suunatud lavastus Eestis. Sellised ettevõtmised tulevad kasuks kogu ühiskonnale.

Tants kultuuriekspordis ja lõimijana. Sügisel sattusin vestlema Nigeeriast pärit Bolti taksojuhiga, kes tundis siirast huvi siinse tantsuvälja vastu. Lisaks stuudiotele, kus treenida ja seltskonnatantsu harrastada, oli ta huvitatud tantsulavastusi etendavatest paikadest, sest nii saaks ta tutvuda siinse kultuuriga ja saada aru, mis teemad on õhus.

Minu Teise maailmasõja hakul sündinud sugulane on 1940. aastate pommitamistest rääkides meenutanud üdini kehalist momenti – lööklainet. Mälestus sellest, kuidas perega istuti söögilaua ääres ja lööklaine kergitas nad toolidelt peaaegu õhku, salvestus tema lapse­kehasse. Purustamise füüsiline kaja on tema kehamälus veel 80 aastat hiljem. Võime vaid kujutleda, kuidas kõnetaks kõrgetasemeline kehapõhine lavastus sõjast või traumast põgenikke, kes on piisavalt jalad alla saanud, et tunda huvi kultuurikülastuste vastu.

Tants on sõnateatriga võrreldes keeleliselt ligipääsetavam, kuna ei vaja tõlget, ning seega on tantsul ka suur kultuuridiplomaatiline potentsiaal. Välisetendustega saab viia laia maailma küsimusi ja tunnetusviise, mis huvitavad siinseid tantsukunstnikke, ning leida ühisosa, astudes dialoogi teistega. Õnneks produktsioonimajade, Eesti Teatri Agentuuri, festivalide ja võrgustike vahendusel ja toel seda ka tehakse. Viimastel aastatel on Eesti tantsulavastusi etendatud Skandinaavias, Saksamaal, Prantsusmaal, Šveitsis, Tšehhis, Palestiinas, Makedoonias, Hispaanias, Baltimaades.⁸ Potentsiaali oleks rohkemaks: kultuurisidemed, teatri­majade ja loovisikute tasandil võrgustumised on praeguses poliitilises olukorras üliolulised. Kõnekas on asjaolu, et mõnda tööd on välisriigis esitatud sama palju, kui mõnel siinsel tantsulavastusel on Eestis üldse etenduskordi kokku. Unistan nüüdistantsulavastustest, mida etendataks Eestis lausa 15 korda.

Selgelt on tants kui sidusaine esil huvihariduses, sh regionaalselt – eri emakeele ja majandusliku taustaga lapsed kohtuvad trennisaalis ja sündmustel. Tants on suhestumisvõimalus ja pind, et leida sõpru, õppida keelt. Läbi aastate on näiteks Ida-Virumaal tegutsenud tugev tänavatantsukogukond, kogukonnad on juba aastaid ka Valgas, Saaremaal, Haapsalus, Pärnus, kus tantsijad suhtlevad ja treenivad koos.

Tantsuharrastuse kõrval võiks ka tantsukunst jõuda rohkem pealinnast välja. Eesti Tantsuagentuuri (ETA) eestvedamisel loodud programm „Tantsumenüü“ viib kokku tantsukunstnikud ja kohapealsed kultuurikorraldajad, korraldatakse regulaarselt tantsuetendusi Eesti eri paigus. Kärpe valguses on ETA tuuritegevus küsimärgi all, nagu ka kõiki maakondi hõlmav rohkem kui 30aastase ajalooga ja tuhandeid noori kaasanud „Koolitantsu“ jätkumine.

Loodan näha etenduskunstivaldkonnas süsteemselt kohta ja vahendeid erisugustele tantsijatele, kel on oma hääl ja kogukond. Nii tantsu-uurija kui ka kodanikuna tahan näha, kuidas väljendavad end vene emakeelega noored Jõhvi või Narva tantsijad ning missugustest kogemustest ja teemadest kõneleb nende keha. Unistan sellest, et Narva Vaba Lava pakub neile proovi- ja esinemispaika ning lavastuslikku tuge. Äsja on välja hõigatud ka uus Jõhvi tantsufestival, mis loodetavasti hakkab lisaks balletile hõlmama ka muid tantsuvorme.

Tants kui tervise toetaja. Tantsu positiivne mõju meeleoluhäirete, ärevuse ja traumast taastumise puhul on leidnud kinnitust arvukais uuringuis⁹. Mitmetes riikides on kehatöö- ja liikumispõhised rehabilitatsiooniprogrammid süsteemselt kasutusel haiglatest vanglateni.¹⁰ Ka Tallinna ülikoolis saab õppida loovteraapiaid, spetsialiseerumisega tantsuteraapiale – selles vallas tegutsejaid juba leidub.

Oleme Euroopa kolme kõige vägivaldsemate suhetega riigi hulgas. Teatud tüüpi trauma- ja vägivallakogemusega (seksuaalvägivald, PTSH, lähisuhtevägivald) inimesi võiks toetada ka kehatöö ja liikumisteraapia, kus tundlikult ja teadlikult tegeletakse trauma vabastamisega keha tasandil ning kehale uuesti otsustusõiguse ja iseseisvuse andmisega. Mis oleks, kui looks süsteemsed riiklikud võimalused tööks liikumisterapeutidele? Või annaks kvalifitseeritud tantsuõpetajatele võimaluse lisaväljaõppeks, kus on lõimitud tantsuharrastus ja vaimse tervise toetamine?

Peale liikumisest saadavate endorfiinide ja treenituse arendab tants kognitiivset võimekust ning teeb aistingute suhtes tähelepanelikumaks. Kehateadlikkus ja liikumine on abiks ka sõltuvuste vähendamisel. Islandil suudeti näiteks noorte alkoholi- ja uimastiprobleemi lisaks avalikkuse ja kogukondade ühisele pingutusele leevendada huvihariduse kättesaadavuse parandamise ning sportimisvõimaluste ja kultuuriürituste alternatiiviks pakkumisega¹¹. Selge, et vaimsete ja sõltuvushäirete puhul on vaja asjakohaseid teraapiaid ja vajadusel kliinilist sekkumist. Aga on vaja ka saada inimesed regulaarselt liikuma ning erksat ja hoolivat, mitte vaid sooritusest lähtuvat suhtumist oma ja teiste kehasse.

Tantsuvaldkond on Eestis paraku välja jäetud riiklikest terviseedendusprogrammidest, sh liikumisharrastuse kontseptsioonist ja tegevusplaanist, seisab ETTLi arengukavas. Arusaadav, et koreograafiat õppinud inimestel on ennekõike loomingulised sihid. Ehk tuleks aga luua ka programme, kus kutselised tantsuõpetajad saavad oma oskusi rakendada abi vajavate noorte, traumaohvrite ja sõltlastega töötades? Väita, et tants ja liikumine on kobarkriisides võluvits, on naiivne. Leian aga, et lühinägelik on mingi valdkonna oskusteadmine kõrvale jätta olukorras, kus 41% Eesti naistest on elu jooksul kogenud paarisuhtes vägivalda¹²; alkoholi­sõltuvust kohtab rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt ja alkoholitarbimine on kasvanud¹³; kus Eesti koolinoored on naaberriikide eakaaslastest sagedamini kimpus vaimse tervisega¹⁴; kus iga kolmas neljanda klassi laps on ülekaalus¹⁵ ning me vananeva ühiskonna inimeste tervena elatud aastate hulk on oluline ka meditsiinisüsteemi ja majanduse seisukohast.

Tants kui peavoolu rikastav avangard. Kultuuri peavoolu rikastav esteetika ja uued väljendusvahendid ilmnevad tihti esmalt äärealal ning uuenduste haaramine peavoolu on üks kultuuri keskseid dünaamikaid, nagu on selgitanud Eesti tuntumaid humanitaarteadlasi, semiootik Juri Lotman. Nüüdistants on kultuuritervikut rikastav nähtus. Kahest koolist tulevatel tantsukunstnikel ei ole siin aga järjepidevat erialast väljundit, ruume treenimiseks ega kestlikke tööformaate. Kust peaks praeguses olukorras tekkima võimalus rikastada meie teatrimaastikku järgmisel Mart Kangrol, kes tantsuväljalt tulnuna rakendaks kehalise kohalolu ja liikumisdramaturgia vahendeid omapärasel ning nii Eestis kui ka välismaal kõnetaval viisil? Kui tantsuvaldkonnalt võetakse arenguvõimalus enne, kui vahendeid potentsiaali realiseerimiseks on üldse antud, lähevad noored koreograafid Berliini, Helsingisse või Pariisi. Või vahetavad tegevusala, isegi kui neil on karjääriks olemas nii tehniline alus kui ka loov mõtlemine.

Ka tantsuvaldkonna sees näeb vormide rikkust. Rõõmu teeb, et aeg-ajalt lipsab etenduskunstilavadele mõni töö, kus on kasutatud hoopis teisi liikumisstiile või -tehnikaid, näiteks postitantsu, stepptantsu, vogue’i, flamenkot, hiphoppi, vahel neid ka nüüdistantsu võttestikuga kombineerides. Eestis on inimesi, kelle keha on tehniliselt väga võimekas või kes valdavad liikumise laia spektrit, aga pole nüüdistantsu ega balleti põhjaga; leidub terava kompositsioonitajuga õpetajaid, kes on nõutud üle Euroopa, ja tantsijaid, kes saavad kõrgeid kohti rahvusvahelistel võistlustel, kuid ei tegutse nüüdistantsuväljal ja neil pole koreograafidiplomit. Erisuguse tehnilise baasiga tantsijate-koreograafide ülesastumine saaks kestliku rahastuse korral samuti hoogu ja tooks omakorda publikusse eri kogukondade liikmeid.

Jääb arusaamatuks, miks jäeti tegevustoetuseta ETA, mis lisaks aastaid korraldatud „Koolitantsu“ ja huvihariduse suunale on käivitanud residentuuriprogrammid ning produtseerib žanriliselt mitmekesiseid lavastusi, millest mitu on jõudnud tantsuauhinna nominentide sekka. STLi ja tantsuteatri Fine 5 toetuse märkimisväärsed kärped raskendavad suurel määral nende toimimist.

STL on arendanud tantsukunsti, tuues välja lavastusi ning korraldades töötube ja residentuure; käivitanud heategevusliku tantsumaratoni; korraldanud loenguprogramme koolidele; osaleb rahvusvahelistes võrgustikes ning käivitas taas üle aastate just tantsukunstile pühendatud rahvusvahelise festivali.

Tantsuteater Fine 5, Eesti üks vanemaid tegutsevaid nüüdistantsutruppe, mis on tegutsenud 32 aastat ilma ruumideta (sellest üle 20 tegevustoetuseta), on viimastel aastatel võtnud tähelepanu alla vanemad tantsijad kui vähemusgrupi ning annab välismaal sageli võõrusetendusi.

Kujutlen, mis võiks sündida etenduskunstimaastikul, kui antaks järjepidevalt vahendeid koreograafidele nagu Liis Vares, kes on tegelenud ka erivajadusega inimeste ja teistsuguse tajuga kehadega ning olnud sotsiaalse mõjuga aktsioonide eestvedaja. Või kui pakutaks aastaid noortele ja lastele liikumislavastusi loonud Zuga ühendatud tantsijatele toetust ja ruume mahus, mis lubaks moodustada lepingulise trupi ja tantsukunstile pühenduda.

Raho Aadla on ühe võimaliku stsenaariumina pakkunud tantsutruppidele mõeldud toetusmeetme loomise, mis tagaks trupiliikmete töötasud ja proovisaali rendi. Trupi lavastused etenduks olemasolevate teatrite mängukavas. Mis oleks, kui looks tantsuharidust andvatele õppeasutustele ja organisatsioonidele vahendid ja võimalused regulaarselt kokku viia kogenud dramaturge ja noori koreograafe, et vastastikku rikastavalt kohtuksid liikumismõtlemine ja erilaadsed dramaturgilised meetodid? Vabakutselistele koreograafidele pakuks töövõimalusi sagedasem kaasamine sõnalavastustes ja suurte teatrimajade produktsioonides liikumisjuhtidena. Ehk etenduks Tallinna Linnateatri laval kunagi veel mõni tantsulavastus, mida näeksid ka need, kes muidu tantsu vaatamas ei käi? Kiiduväärse näitena võib tuua Vene teatri, mille ruumides on viimastel aastatel etendatud Fine 5 lavastusi ning kus mai algul esietendus Olga Privise tantsulavastus.

Keha on meil kõigil ning taju on inimese ainus maailmakogemise viis. Eesti tantsumaastik vajab liikumist kurnatuse kultiveerimisest võimaluste ja selge perspektiivini ka poliitikakujundamises. Mõistmist, et kõigile on kasulikum kaasata tants sotsiaalselt ja kogukondlikult, lõimides seda eri inimeste kogemuse, vaimse ja füüsilise tervishoiu ning huviharidusega. Arusaama, et ühest valdkonnast üle libisedes kaotame viljaka potentsiaali, mis tekib kultuuriavangardis, ning võimalused kultuuriekspordis; et loojad, kes väljendavad end kunstiliselt keha kaudu, mis on kõigil inimestel erisustele vaatamata ometi universaalne, muudavad kultuuri rikkamaks ja ühiskonna sidusamaks.

Iiris Viirpalu on tantsu-uurija ja -kriitik, kes on mitmel aastal kuulunud Eesti teatri auhindade tantsuauhinna žüriisse. Ta on Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse ning Põhjamaade tantsu-uurijate foorumi liige.