Kultuurilugu kui tüvitekst. Kultuurilooline draama koos A. H. Tammsaare, Oskar Lutsu ja Andrus Kiviräha loominguga kujundab eesti teatri rahvuslikku identiteeti – see on see meie oma asi, mis teistesse suurt ei puutu. Kõige populaarsem kultuurilooline isik, kes kirjanikke ja lavastajaid on inspireerinud, on ilmselt Koidula, ja temaga algab ilmselt ka kultuurilooliste lavastuste rida. Eesti teatri lavastuste andmebaasist ilmneb, et Koidula-teemalisi näidendeid on kirjutanud näiteks Artur Adson (1931), Hella Wuolijoki (1932), Aino Undla-Põldmäe (1967), Mati Unt (1984), Lensi Römmer (1985), Kulno Süvalep (1993), Urmas Lennuk (2006) ja Loone Ots (2008). Kirjanikud ongi andnud kõige rohkem ainest kultuuriloolisteks näidenditeks*, kuid neist ei jää palju maha ka kunstnikud.
Pärast meie algupärase draama madalseisu 1990. aastail puhus Konrad Mäe värvikas isiksus XXI sajandi algul lõkkele publiku huvi kultuurilooliste lavastuste vastu. Õigem oleks küll öelda, et Mart Kivastik ja Jaan Manitski puhusid selle lõkkele, kui 2004. aastal esietendus Viinistu kunstimuuseumis tellimustööna kirjutatud Kivastiku näidend „Külmetava kunstniku portree“ (lavastaja Aleksander Eelmaa, peaosas Hendrik Toompere) ning paralleelselt sellega sai vaadata Manitski kollektsiooni kuuluvaid Mäe töid. Lisaks peategelasele said teistest rohkem lavaaega Mäe sõbrad, kunstnikud Aleksander Tassa (Sulev Teppart) ja Nikolai Triik (Raimo Pass). Kivastiku versioon Mäest kinnistas stereotüüpi kunstnikust kui hullust geeniusest, aga sel korral oli see hull geenius koguni eestlane.
Priit Põldma näidend (lavastaja Tiit Palu) Mäest ja Triigist on erinevalt Kivastiku „Külmetava kunstniku portreest“ hoopis teises temperatuuris, sest kannab pealkirja „Palavik“, märkimaks eelkõige nimetatud kunstnike, aga ehk üldse XX sajandi alguse ühiskondlikku loomepalavikku (pean silmas just revolutsioonilist meelestatust).
„Palavik“ on ka portree, aga kui Kivastiku näidendis jutustab Mäe lugu Tassa, siis Põldmal Triik, nii et tema 1908. aastal maalitud Mäe portreele lisandub (Põldma abil) Mäest ka sõnaline ja mälupiltidest koosnev portree. Huvitav on ka see, et mõlemad kirjanikud alustavad Mäe elulugu lõpust, justkui saaks kõik selles tähenduse alles elu lõpus või isegi pärast seda. Aga panen nüüd kahe näidendi võrdlemisele punkti.
Nihkuv poeetika ja stilistika. „Palavik“ algab 1940. aastal Tallinnas. Nõukogude väed on Eesti hõivanud, Kõrgem Kunstikool Pallas on riigistatud ja nimetatud ümber Konrad Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks, Mägi ise on ammu surnud ja alkohoolikust Triik on triiki täis. Selles masendavas aja- ja eluloolises punktis hakkab Triik Mäge meenutama, nii et tema mälu hüppab vaheldumisi Mäe surma-aasta 1925 ning kronoloogiliselt korrapäraselt varasemate sündmuste vahel alates aastast 1901. Seda keerukat mälumustrit, ajas edasi-tagasi hüppavaid tagasivaateid markeerivad ka ülatiitrid lava kohal.
Mida selline dramaturgiline võte endaga kaasa toob? Veenvat põhjendust on raske leida. Ühelt poolt suurendab see mõnevõrra loojutustamise põnevust ja dünaamikat, teiselt pool rõhutab kujutatava subjektiivsust, kuid kahtlen, kas see vormiline hüplemine on ka sisuliselt põhjendatud.
Lavastuse esimese vaatuse algus on kergelt jantlik nii tekstilt kui ka kujutusviisilt, olgu selleks siis kultuuri- ja spordiseltsi Sangernebo Polk jõunumbrid, noorte kunstnike-revolutsionääride uljaspäisus Stieglitzi koolis või elunäinud politseiülema konstateeringud.
Seevastu esimese vaatuse teine pool kaldub juba kergelt melodraamasse: Ahvenamaal kujuneb armukolmnurk Triigi, Mäe ja Triigi kallima Valentina Grekova vahel ning see varjutab muud teemad. (Pärast esimest vaatust arvasin, et sellest lavastusest ma pärast lõppu küll enam mõelda ja kirjutada ei viitsi – liiga pealiskaudne paistis see kõik.) Teine vaatus oma ootamatute pöörete ning eksistentsiaalsete ja kunstifilosoofiliste mõttekäikudega aga rehabiliteeris meelelahutusliku alguse.
Kunstnikud – tegelased ja rollid. Esietendusest jäi mulje, et näitlejad ei suutnud realiseerida oma rolli kogu potentsiaali ning et liiga palju oli üheplaanilist karakteriloomet. Kuna Andres Mähar (Triik) pälvis eelmisel aastal parima meespeaosatäitja auhinna ning Rasmus Kaljujärv (Mägi) Hea Teatri Auhinna, siis olid ootused natuke suuremad, aga need ei täitunud ka ühel hilisemal etendusel. Milles siis probleem? Kuigi lavastuse lõpp püüab seda arvamust kummutada, kumab Mäe ja Triigi suhetest läbi Mozarti ja Salieri arhetüüp: elurõõmus enesekeskne ja loomingulise plahvatusjõuga geenius ning teda kadestav kibestunud töökangelane.
Kaljujärv vahetab oma rollis ühe poosi teise vastu: maapoisi uljuse dekadentliku maneerlikkuse ning seejärel haigusest (ja külmast?) vaevatud keha vastu. Selles viimases poosis, kühmus ja justkui sooja hoidmiseks rinnal ristatud kätega kehas on põnevat skulpturaalsust – tegelase tundlikud käed näivad musta pintsaku taustal ebaproportsionaalselt suured ja Kaljujärv mängib need osavalt suurde plaani. Mähari mäng on eelnevaga võrreldes psühhologiseeritum, ent seejuures ei tee see läbi ka kuigi suurt arengukaart, vaid seda kannab eelkõige kannatamise vaib.
Ülejäänud viis näitlejat mängivad paljusid eri rolle, mida markeeritakse peamiselt kostüümi- ja parukavahetusega. Lummavalt mõjub Lena Barbara Luhse kehastatud kunstnik Valentina Grekova, nii et ei saanudki lõpuks aru, kas lummus tulenes tema imelistest kostüümidest ja ilust või hoopis magnetiseerivast pilgust ja näitlemise nõiakunstist. Kristin Prits seevastu loob hoopis teist tüüpi saatusliku naise: kunstnik Anna Põllusaar-Triik on väliselt mahe ja malbe, kuid seesmiselt enesekindel ja tugev. Tänan igal juhul dramaturgi, et ta pole naisi kunstiväljalt välja kirjutanud. Aivar Tomminga, Rasmus Vendeli ja Priit Strandbergi eri rollid sulandusid koloriidilt rohkem kokku, nii et raske on mõnd konkreetset esile tuua.
Lava kui kunstiteos. Lavastuse tuum ja võti ei peitu niivõrd selle pealkirjas või tegelastes kui Pille Jänese lavakujunduses. Somes mainis nii mõnigi vaataja, et lootis lavakujunduses leida Mäe eredat koloriiti, kuid Jänes oli piirdunud (triigiliku?) pastelse hallika taustaga, mida Margus Vaigur valgusega üle on maalinud.
Dekoratsioonid on osaliselt täiesti tinglikud ja osaliselt konkreetsed (nt Stieglitzi kooli ja Ahvenamaa ebakorrapärased aknad ja ümberkukkunud molbert või Saadjärv), kuid tõmbavad tähelepanu eelkõige sellega, kuidas on erisuguseid faktuure ja võib-olla ka materjale omavahel kombineeritud. Dekoratsioonide faktuur toob esile ka sarnasuse õlimaaliga.
Lisaks sellele toetab lavakujunduse kontseptsioon üht „Palaviku“ temaatilist lõime, Mäe soovi minna tagasi asjade algusesse, alustada (enese)loomist otsast peale ehk siis kruntida kõik oma maalid üle. Lavakujunduses saavutatakse see vastupidisel viisil, lava n-ö paljaks koorides ja üksteise ette asetatud dekoratsioone järgemööda eemaldades, kuni jõutakse välja valge lõuendini ja lõpuks valge valguseni.
Kunstniku sünd kunstiteostest. Võib ju küsida, kas suured kunstnikud sünnivad, loovad ennast ise (Nietzsche üliinimese vaimus) või nad tehakse suureks. Muidugi on kunstnikumüüt osa romantilisest kunstiparadigmast, mille rüpest on sündinud ka selline žanr nagu kunstnikuromaan. „Palavikku“ võib selle tuules nimetada kunstnikunäidendiks. Tegelikult on see näidend kunstnikest Triigist, Mäest, Tassast, Grekovast, Põllusaarest ja teistest, aga ka Pallase kunstikoolist, kuid ometi on tegelassüsteem üles ehitatud nii, et teised on justkui raamiks Mäe isikule ja loomingule, sest Mägi on „suur“ ja teised „väikesed“. (Selles kontekstis on muidugi mõnevõrra üllatav, et kui Kivastiku näidendis põhjendas Mägi oma haigussümptomeid tuberkuloosiga, siis Põldma tekstis öeldakse julgelt välja, et Mägi hullusehooge põhjustas süüfilis, mis pole mingi õilis haigus.)
Mäe müüti ongi hoolega kultiveeritud nii näituste, raamatute, dokfilmi kui ka teatrilavastuste abil ning valmis ju „Palavikki“ Konrad Mägi Sihtasutuse tellimusel ja toel. Lavastuse lõpust jäi mulje, et ka Põldma kriitiline meel ei lubanud tal isikukultusega lõpuni kaasa minna, nii et Tassa suu läbi öeldi paar head sõna ka Triigi maalide kohta ning Triik ise võttis Mäe maalikunstnikuks tegemise au enda kanda.
* Vt Sven Karja, Vadi mudimised. – Sirp 24. X 2025.
