EKKMi (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi) üks lähtepositsioon on toimida artist-runspace’ina, olla lähemal kunstnikele ja nende vajadustele. Tõsi, kuraatorlusele samal ajal siiski vastandumata. Seega iseenesest on näituse suund keskkonda arvestades õigesti sõnastatud ja asjakohane. Samas võib kunstniku eriala-paatose üleekspluateerimine muutuda tüütuks ning tasakaalu leidmine eneseanalüüsi ja bareti-soigumise vahel keerukaks. Videos „Vastuolulised primaadid” on puuris logelevad mõõdukalt apaatsed esikloomad kaadrivälisele vadistavale publikule vaatamiseks: see on ambivalentne vaatemäng, milles jääb selgusetuks, kes keda rohkem jälgib. Samasuguse positsiooniga oli Gerda Märtensi tore maalinäitus „Display” Draakoni galeriis 2008. aastal, mis hoolimata erksast pildikeelest tundus viitavat teatavale kriisile – kunstnikuna kokku jooksmisele, seisundi tajumisele ja suutmatusele seda olukorda muuta. Ometi ideaalis peaks kunstnik olema see, kes jälgib ja peeglit hoiab.
Kõige huvitavam liin näitusel olid Karila käsikirjalised lühifilmid. Oma narratiivsusega on see samm kõrvale tavapärasest videokunstist, mis enamasti põhineb kas sümbol-tähendusega visuaalil või on dokumentatsioon. Värskendav oli näha võluvalt koduseid autorifilme, millest esimene, „Omavahel”, on naisjutustaja vahendatud kunstifilosoofiline videoessee. Ometi on kõik sellel näitusel nii enesekeskne, et võib eeldada, et tegu on kunstniku melanhoolse kehastusega. Silme ette tuli viimaselt Veneetsia biennaalilt Dominique GonzalezFoersteri video „De Novo”, milles kunstnik pihib oma raskusi kunstiteose tegemisel ja ennäe, pihtimus muutubki kunstiks. Teine lühifilm „Tulevik eitab meid” on kurva alatooniga komöödia, milles kunstnik satub ettenähtud juhuse tõttu Chatroulette’is vestlema oma tuleviku-minaga, kes näeb märkimisväärselt jõuluvanalik välja ja üritab Karilale tulutult elu- ja kunstitarkusi jagada. Lapimaalt pärit Karilale on kodukoha santaklausistumine ilmselgelt teema. Hoolimata Coca-Cola korporatsiooni suurest panusest Põhja-Soome piirkondlikku arengusse, suhtub kunstnik jõuluvana kuvandisse irooniaga. Seerias „Jõuluvana muuseum” on Karila kasutanud nimetatud ettevõtte reklaamidelt laenatud jõuluvana pilte ja sisestanud need erinevate poliitiliste režiimide poliitilistele plakatitele. Iseenesest on pukki teemana lahja, aga veidra omamütoloogiaga seostatult osutub huvitavaks. Lisaks eelmainitud Chatroulette’i videole toob teemas pöörde video „Tom of Lapland”, mis karikatuurselt ühendab jõuluvanaliku tuleviku-mina habeme ja prillid liibuvate teksade, jõulise keha ja süles hoitava emisega. Videos saavad kõige ebatõenäolisemal viisil kokku kaks Soome tugevat visuaalset sümbolit, luues veidra omamütoloogia, rahvusliku kuvandi ja naerda kihistava kunstniku Eemil Karila fluidumi.
