Kunstigalerii Kogo tähistas kevadel oma seitsmendat sünnipäeva – seitse aastat on piisavalt pikk aeg, et rääkida järjepidevusest, kuid samal ajal ka piisavalt lühike aeg, et endiselt katsetada. Galerii juht Liina Raus räägib, mismoodi tasakaalustada omavahel missioonitunnet ja majanduslikku jätkusuutlikkust, milliseid väärtusi hindab Kogo galerii kunstnikke valides ning miks rahvusvaheline koostöö on väikese galerii ellujäämiseks hädavajalik. Lisaks mõtiskleme Eesti kunstimaastiku tugevuste ja kitsas­kohtade üle.

2021. aastal tehtud intervjuus vaatasid tagasi Kogo galerii esimesele kolmele tegevusaastale, mainides, et Kogo on vormilt pigem hübriid­galerii, s.t midagi kommertsgalerii ja MTÜ vahepealset.* Mismoodi sa praegu Kogo olemuse sõnastaksid?

Olemuselt kaldume rohkem sotsiaalse ettevõtluse poole. Meie näituseprogramm on tundlik ümberringi toimuva suhtes: korraldame päris palju avalikke sündmusi, mis aitavad teoste ja näituse sisu uuel moel avada. Tegutseme väga aktiivselt praktikabaasina ning oleme muul viisil kogukondlikult aktiivsed nii Tartus kui ka kogu Eesti kunstiväljal. Seda kommertsgaleriid üldjuhul ei tee.

Ja kahtlemata on meie eesmärk kunsti müüa – tuua üha uusi inimesi kunsti juurde ning kasvatada seeläbi meie ostjate ja kogujate võrgustikku nii Eestis, lähiriikides kui ka rahvusvaheliselt. Aga seegi on eeskätt kantud soovist seda head, mille oleme ise avastanud, teistega jagada ja seeläbi kunstnikke toetada. Seega, oleme jätkuvalt hübriidgalerii, kuid meie filosoofia kaldub tugevalt ühiskondliku, mitte ärilise kasu poole.

Suurimad edusammud on püsimajäämine esimestel aastatel, seda enam, et üsna pea pärast avamist saabus pandeemia; korduv valituks osutumine maailma tippmessile „Liste Art Fair Basel“; esitlusruumi loomine galerii juurde. Suurim muutus on see, et kui alustasin üksinda, siis nüüd on meil juba tükk aega püsiv neljaliikmeline tiim: kuraator ja välisprojektide juht Šelda Puķīte, produtsent ja publikuprogrammijuht Stella Mõttus, kommunikatsioonijuht Karin Kahre ja mina galerii juhi rollis. See, mis Kogol on ette näidata ja mille suunas galerii liigub, on võimalik ainult tänu väga heale tiimile. Meid on küll neli, kuid täiskohaga töötab meist vaid üks. Ja eks ilmselt pea kõik, kes kultuurivaldkonnas tegutsevad, teavad, et palju tööd saab tehtud suurest tahtest ja innust ning töötasus ei pruugi see tihti kajastuda, seda nii kunstnike kui ka kultuuritöötajate puhul. See on olukord, mis vajab muutmist. Töötame ka selle nimel, et see oleks järgmine suur muutus.

Galerii on laienenud kõrvalruumidesse ja avanud showroom’i. Mis selle sammuni viis ja mida see Kogo jaoks strateegiliselt tähendab?

Kogo galerii on pikalt tegutsenud ühes väikses ruumis, kuhu mahtus nii näitus, väike raamatupood kui ka galeristi töökoht. Aja jooksul vajasime laopinda ja kuna galerii ümbruses polnud vabu ruume, tekkisid need pinnad eri kohtadesse üle linna. See põhjustas omajagu keerukust. Selle aasta alguses avanes meil võimalus laieneda kõrvalruumi. Nüüd on meil esitlusruum, kus on väljas suurem osa müügil olevatest teostest, mis varem olid paberisse ja mullikilesse pakitud. Seal saab töödesse iseseisvalt süveneda ja saame ostuhuvilistega ka maha istuda ja aru pidada. Meil on esitlusruumis ka korraliku valikuga kunstiraamatupood, mille tegime koos kirjastusega Lugemik.

Nüüd, kus kõik on kompaktselt ühes kohas koos, saame täiel määral keskenduda kaasaegse kunsti tutvustamisele ja vahendamisele. Töötame korraga nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil – need täiendavad teineteist väga olulisel moel. Et Eesti kunstiturg veel areneb ja kasvab, on rahvusvaheline tegevus hädavajalik. Ent kogemus näitab – ja kolleegid Lätist, Poolast, Austriast ja Kanadast kinnitavad –, et aktiivne rahvusvaheline töö toetab ka kohalikku ostuhuvi.

Eestis suhtuvad kunstnikud esindusgaleriisse tihti kahtlusega või siis näevad selle vajalikkust ennekõike just rahvusvahelise koostöö vaates. Mille alusel kunstnikke valite ja milliseid koostöövorme pakute? Kuidas suudate tagada kunstnikele võimalikult järjepideva sissetuleku?

Kunstnikud, keda esindame, on meie lähiring, kellele keskendume, keda teadlikult kaasame ja esile toome. Esindatavate kunstnike valikul vaatame väga paljusid tegureid. Esmalt on see intuitiivne, alles seejärel analüütiline protsess.

Peamine on see, et kunstniku looming oleks meie jaoks kõnekas ja huvitav. Aga kuna panustame ka esindatavate kunstnike rahvusvahelisse nähtavusse, siis peab kunstnikul olema potentsiaal ja ambitsioon ka rahvusvahelises vaates. Lõpuks on väga olulised ka suhted ja see, kuidas need arenevad.

Mis puudutab järjepideva sisse­tuleku tagamist, siis minu teada ei suuda seda ükski galerii Eestis ega ka sarnase kaliibriga galeriid mujal maailmas. Kunstniku sissetulek tekib enamasti ikkagi kombinatsioonina eri allikatest – enamasti on selleks õppejõutöö või muu valdkonnaga seotud professionaalsete oskuste pakkumine, näitustega kaasnevad kunstnikutasud, loometoetused ja müük. Kogo galerii maksab kunstnikutasusid kõigile meie korraldatud näitustel osalevatele kunstnikele ja teeb koos Kunstiasutuste Liiduga huvikaitsetööd selle nimel, et seda teeksid kõik näituse­asutused ja et kunstnikutasud oleksid tööpanusega paremas vastavuses.

Kui peaksid Kogo tegevust uuesti nullist alustama, kas teeksid midagi teistmoodi?

Oleksin mõnda galeriisse praktikale läinud, aga kes teab, milline see kogemus oleks olnud ja võib-olla poleks siis oma galeriid sündinudki. Igal juhul oleks olnud kasuks parem ettevalmistus kõigis praktilistes küsimustes, mida on tulnud omal käel õppida.

2021. aasta intervjuus seadsid eesmärgiks rahvusvahelise koostöö arendamise eriti Balti regioonis ning koostöö Soome ja Prantsuse galeriidega. Kuidas see on edenenud?

Rahvusvaheline koostöö galeriidega on tõesti tähtis suund. Näeme selles suurt väärtust – see avab meie kunstnikele uusi võimalusi ja turge, see hoiab ka meid endid ärksana, ühtlasi saame siinsele publikule ja kunstiostjale tuua koju kätte midagi, millega ta muidu ei pruugiks kohtuda. Rahvusvahelisele koostööle on hoogu andnud kuraatori Šelda Puķīte liitumine Kogo tiimiga.

Koostööd olemegi teinud eeskätt lähinaabritega. 2022. aastal oli meil näitusevahetus Soomes Turus asuva galeriiga Titanik. Kogo kureeritud näitus „Mu mõrkjasmagus Frankensteini-keha“, kuhu olid kaasatud Eesti, Läti ja Leedu kunstnikud, toimus Titaniku galeriis ning nende tollase galeristi Mirjami Schupperti kureeritud „Avanev ja sulguv“, kus osalesid Soome kunstnikud, oli avatud Kogos. 2023. aastal laius Vilniuses Arka galeriis kahel korrusel meie kureeritud mahukas näitus „Tundemaastikud“, kus osales 15 Baltimaade kunstnikku.

Möödunud aasta oli meil pühendatud suhete tihendamisele Läti kunstiväljaga. Vahetasime näitusi kahe Riia galeriiga – kaasaegase kunsti keskusega Kim? ja LOOK! galeriiga. Kim? tõi meile Krista Dzudzilo isikunäituse, meie viisime sinna Eike Epliku, Kristi Kongi ja Anna Mari Liivranna rühmanäituse. LOOK! vahendas meile Aleksandrs Breže isikunäituse ja meie omakorda neile Laura Põllu oma. Kõikide meiepoolsete näituste kuraator oli Kogo näituse­programmi ja rahvusvaheliste projektide juht Šelda Puķīte.

2019. aastal ArtVilnius messil alanud koostöö Prantsusmaa galeriidega sumbus kahjuks koroonapandeemiasse, kuid Kogos siiski toimus väga äge näitus „Bagage Cabine“ („Käsipagas“), kus osalesid Prantsuse kunstnikud. Prantsusmaal on meil häid kontakte ja ootame õiget hetke, et seal midagi teha.

Rahvusvaheline koostöö kindlasti jätkub. Sel suvel osaleme näiteks värskelt alustanud kunstimessil „Riga Contemporary“ ja parajasti teeme koostööd Varssavis tegutseva Le Guerni galeriiga, kureerides kumbki teineteise galeriisse ühe näituse. Märgata on suhete tihenemist ka Soomega – saime sealt palju uusi kontakte seoses „Tartu 2024ga“.

Millistest kunstimessidest olete osa võtnud? Miks on vaja messidel osaleda ja milliseid probleeme see rahaliselt ja logistiliselt tekitab?

Oleme seitsme aasta jooksul osalenud peaaegu 20 messil. Oleme käinud Euroopas, ühe erandiga – eestlaste korraldatud „Esther“ New Yorgis. Praegu on meil nimistus „Liste Art Fair Basel“, mis on üks maailma olulisemaid kunstimesse, lisaks „Basel Social Club“, mis on „Art Baseli“ ja „Liste“ satelliit; New Yorgis toimuv suurte messide alternatiiv „Esther“, kus oleme osalenud kaks aastat järjest; lokaalsema tähtsusega Kesk-Euroopa messid „viennacontemporary“ ja „Art Brussels“; väike aga väga huvitav videokunstile keskenduv „Around Video“ Lille’is Prantsusmaal; muidugi kohalik „Foto Tallinn“, kus oleme kahel korral osalenud, ja „ArtVilnius“, mis oli pikka aega Baltimaade ainus kunstimess; veel Berliinis toimuv „Positions“ ning algusaastatesse jäävad „Flash Show“ Budapestis ja „Artissima“ Torinos.

Messide külastajaskonna moodustavad era- ja korporatiivkogujad, muuseumide jt kunstiinstitutsioonide või kunstisündmuste juhid ja kuraatorid, press ning vabakutselised kuraatorid, lisaks laiem kunstipublik. Messil on müügitöö kõrval oluline silma jääda ka kunstivaldkonna professionaalidele ja pressile, sest nende kaudu võib tulla kasulikke koostöid tulevikus. Need võivadki hakata hargnema alles aastate pärast: näiteks saab kunstnik kutse osaleda mõnel kaalukal näitusel. Need on pikad protsessid ja kiireid tulemusi ei maksagi siin oodata.

Mis müüki puudutab, siis enamasti toimub see kohapeal. Seejuures on suur roll koduturu tugevusel, näiteks sellel, et meil on kaasa kutsuda kohalikke kunsti­kogujaid, kes sündmustel aktiivselt osalevad, suhtlevad teiste kogujatega ja teevad oste ka messilt. See on ka teiste riikide kogujatele, kes rahvusvaheliselt ostavad, hea märk ja paneb suurema huviga Eesti kunsti poole vaatama.

Lätis on heaks eeskujuks Vita Liberte, Läti kaasaegse kunsti edendamisele pühendunud mittetulundusühingu VV Foundation üks asutajatest, kellega meil on rõõm olnud koostööd teha. Ta osaleb aktiivselt messidel, teeb oste ja kutsub väliskogujaid ka Riiga. Ka Olga Temnikova teeb samasugust tööd Eestis väga edukalt.

Kogo galeriid kutsutakse paljudele messidele, aga oluline on strateegilised valikud ja eeltöö, milliste kunstnikega millisele messile kandideerida. Messidel osalemine on väga kulukas ja energiamahukas, nii et paljudele ütleme ei. Ja vahel öeldakse ka meile ei. See on ka mõistetav ja sellega tuleb ära harjuda. Tippmessid on saavutanud oma positsiooni tänu väga selgele nägemusele ja karmile sõelale – korraga konkureerib suur hulk maailma tippgaleriisid ning nende seast valitakse kõige huvipakkuvamad välja.

Kui tähtis on Kogole külastajate arv ja mille järgi tegelikult galerii mõju hindate? 2021. aastal käis Kogo galeriis igakuiselt ligikaudu 600 inimest. Mis seis on täna? Kuidas suhtlete oma publikuga?

Külastajanumbrid on meie jaoks väga tähtsad, seda enam et meie tegutsemismudel meenutab pigem sotsiaalset ettevõtlust. Ja publik on aasta-aastalt kasvanud. Kaasa aitab kolm-neli korda aastas Aparaadi tehases toimuv „Galeriide öö“, mis toob lausa ühe õhtuga 600–1200 inimest Kogosse. Samuti kasvatavad tavapärast külastatavust meie üritused, mis toovad alati galeriisse ka täiesti uusi inimesi. Selle üle on suur rõõm.

Mõju hindamisel jälgime paljusid tegureid. Lisaks külastatavusele on oluline see, millistesse kogudesse on õnnestunud kunstnike teoseid müüa, koostööde maht, nende toimivus ja tulemused mõlemale poolele, huvi meie kui praktikabaasi vastu, rahastuse kaasamise edukus, meie kanalite jälgitavus, kajastused kohalikus ja rahvusvahelises meedias ja veel palju muud.

Kes jõuavad Kogo galeriisse? Mis neid inimesi võiks iseloomustada ja miks nad just teie juurde tulevad?

Meie näituste publikut on üsna keeruline üldistatult iseloomustada, kuna meid külastavad tõesti väga erinevad inimesed – ja seda suuresti meie asukoha tõttu, kuna oleme Aparaaditehases ümbritsetud ülipopulaarsetest kohvikutest-restoranidest, teistest galeriidest ja muust põnevast.

Kuidas nooremad kunstihuvilised teid leiavad? Kas näed muutusi selles, kuidas publik kunstini jõuab?

Meie külastajate seas on üsna palju noori – Tartu on ikkagi tudengilinn ja nähtavasti oleme uue põlvkonna jaoks piisavalt nähtavad ja huvipakkuva programmiga. Noori jõuab meie juurde ka praktikasooviga ja ühtlasi teeme tihedat koostööd Pallasega, mis toob sealt ka külastajaid. Meie produtsent Stella Mõttus annab seal loenguid, kus teemadeks on teoste hinnastamine, müük, koostöö galeriidega jm.

Mis puudutab üldisi suundumusi, siis suurim ülemaailmne muutus on see, et üha rohkem kogetakse ja hinnatakse näitusi ekraani vahendusel. Sellest on kahju, aga tuleb leida viise, kuidas see olukord kunstnike ja galerii kasuks pöörata, aga ka pingutada selle nimel, et inimesed ikkagi kohapeale tuleksid.

Millised on Kogo galerii strateegilised eesmärgid järgmiseks kolmeks aastaks?

Arendada meie kunstikogujate võrgustikku Eestis, tuues sinna ka nooremat põlvkonda; kasvatada koostööprojektide, messide ja müügi rahvusvahelist haaret; olla meie esindatavatele kunstnikele heaks partneriks; tagada galeriile mitmekesine ja piisav rahastus.

Kas näed Eestis ruumi veel teistele sarnase profiiliga galeriidele? Millised eeldused peaksid neil olema?

Tütar galerii lisandus hiljuti ja paistab, et neil on tegutsemisruumi. Küllap mahuks neid siia turule veelgi, kuid konkurents rahastusele seab ilmselt piirid. Võime tagada piisav rahastus on oluline, kuid mitte esmane eeldus. Galerii põhifunktsioon on ikkagi näituse­programm ning näituste aktuaalsus ja kõnekus on kõige olulisem selleks, et turul püsida. Aga nõudmisi on palju nagu igas valdkonnas – tuleb maastikku tundma õppida, suuta koostööd teha jm.

Mida soovid saavutada nii Kogo kui ka Eesti kunstivälja heaks laiemalt?

See kõlab praegu küll pigem unistusena, aga ühel hetkel võiksime jõuda sinna, et koos raamatutega tuleb Eesti kodudesse ka kunst tagasi.

Mis on Eesti kunstimaastikul hästi ja mida peaks arendama?

Eestis tehakse väga head ja huvitavat kunsti – see eristub ja paistab silma ka rahvusvahelistel messidel. Suur kummardus siinkohal kunstikoolidele ja akadeemiale! Valdkonnast kirjutavat-kõnelevat meediat on üpris palju, kuid on ka mõningaid murekohti. Meil on head toetussüsteemid, mida paljudes teistes riikides pole, kuigi jah, kunstivaldkonna rahastus on ilmselgelt kesine. Eestis on palju väga tugeva programmiga näituse­asutusi. Koostöö valdkonnas sujub ja asjad liiguvad.

Arengukohti on samuti. Rahastuse ebapiisavus sai juba mainitud. Selle tuules jätkates – erasektor võiks tugevamalt kaasas olla nii toetaja kui ka kunstikogujana, õnneks nüüd toimuvad ka laiemad arutelud, mismoodi võiks seda motiveerida. Paljuräägitud kunstikriitikute põud ei näita haljenemise märke, kuid huvitava lähenemisega häid kirjutajaid-kõnelejaid siiski leidub. Ääremaastumine toimub ka kunsti­väljal – võib vist üsna julgelt öelda, et umbes 90% sellest on pealinna koondunud.

Mida ütleksid noorele inimesele, kes soovib alustada oma teekonda galeristina või kunstiväljal laiemalt?

Olulised on praktika, suhete loomine, julgus ja sihikindlus panustada, õppida ja oma ideid ellu viia.

Kogo galerii on olnud tunnistajaks ühe väga võimeka noore kultuuritegija – Stella Mõttuse – tõusule. Ta alustas praktikaga Tartu Kunstimajas ja Kogos, seejärel käivitas Kanal galerii Võrus, saadud kogemustepagasi ja enesekindlusega naasis ta meie juurde programmijuhi ja produtsendi kohale. Juba praktika ajal käivitas ta koostöös Kogo ja Aparaadi­tehasega Aparaaditehase „Galeriide öö“, mis on saanud väga populaarseks.

Lõpetuseks – mida naudid ise kõige rohkem, kui saad hetkeks galeriitöö kõrvale jätta? Kas on mõni hiljutine kunstielamus, raamat, teatritükk või muusikapala, mis on sind puudutanud ja mida soovitaksid lugejale?

Akusid laen ja tasakaalu hoian looduses kulgedes, näiteks Kiidjärve ja Taevaskoja vahel, ümber Pühajärve, talvel Nelijärvel ja suvel Saaremaal. Ka kunstinäitustel käimine on see, mida mulle vabal ajal teha meeldib, kuigi see on otsapidi tööga seotud.

Raamatuid tahaksin alati rohkem lugeda. Viimaste aastate eredamad lugemiselamused, mida ka soovitan, on Lucia Berlini „Koduabilise käsiraamat“, Anne Ernaux’ „Asjad“, Ida Turpeineni „Surelikud“, Armin Kõomäe „Taevas“, Berit Kaschani „Täna piisab vähesest“, Sven Vabari „Ribadeks tõmmatud linn“, Carolina Pihelga „Lõikejoon“, Tanya Tagaqi „Lõhkine hammas“, Inga Gaile „Ilusad“. Tänan sõpru raamatusoovituste eest!

Kinos, teatris, kontserdil käin ka aeg-ajalt ja teadlikult, et saada kultuurielamusi ka väljastpoolt kunsti.

Väga tähtsad on mind ümbritsev naiste sõpruskond, sellest hargnevad uued kogemused ja suhtlusringid, aga ka peresuhted, mis muutusid tütre sünniga sügavamaks. See süvendab usku kogukonna jõusse ja tekitab sügavat tänutunnet.

* Aleksander Tsapov, Kolm aastat Kogot – Müürileht 3. VIII 2021. https://www.muurileht.ee/kolm-aastat-kogot/