31. jaanuaril 2025 valitakse Eesti kunstiakadeemia uus rektor, kelle valivad kahe kandidaadi seast välja valimiskogu liikmed salajasel hääletusel. Uue rektori ametiaeg algab 4. aprillil ja kestab viis aastat. Rektoriks kandideerivad Hillkka Hiiop ja Kirke Kangro.
Mis on kõige suurem väljakutse, mis teie asutusel praegu ees seisab?
Hilkka Hiiop: Kui peaksin ühe kõige suurema väljakutse sõnastama, siis on see EKA ruumipuuduse lahendamine. Kui EKA uus peahoone 2018. aastal valmis, sai tohutu rõõmu kõrval üsna pea selgeks, et me ei mahu sinna ära ning lubamatult suur hulk EKA inimesi peab tegutsema väljaspool meie ühisruumi. Eufooria ja pauguga eelmise aasta detsembris avatud Valge maja (EKA väike maja Kotzebue 10) loob küll uhke monumentaalkunsti ateljee ja uurimiskeskuste pesaga meile uue kvaliteedi, kuid ruumipuudust see ei lahenda.
Kirke Kangro: Üks praktiline väljakutse on ruumi defitsiit – meil on küll ilus ja hingega maja, aga ruutmeetritelt on arvestatud auditoorse, mitte praktikapõhise õppega kõrgkooli vajadusi. Jääme ses osas tublisti alla kunstiakadeemiatele mujal Euroopas. EKA ilusas majas on puudu näiteks disaini ja vabade kunstide teaduskonna magistristuudiod ja animastuudio, mis asuvad eemal rendipindadel, puudu on vabade kunstide õppejõudude tuba, teadurite kabinetid, loengu- ja joonistamise klasse napib. Samas tahaksime avada akadeemiale lisaväärtusi loovaid paiku nagu näiteks EKA muuseum, üliõpilaste kunstipood, loovuurimuslaborid jm. Aga Kotzebue tänaval sai just valmis esimene EKA kampuse kõrvalhoone kaasaegse monumentaalstuudio ja praktikapõhiste uurimislaboritega.
Hiiop: Lähitulevik toob selguse, kas saame Kotzebue 2 nurgakrundile hakata rajama uut õppehoonet. Sellele vormi ja sisu loomine jääkski uue rektori peamiseks väljakutseks. Tegemist ei ole ju üksnes majaga, vaid keskkonnaga, inimestega ning osaga EKA (ülikooli)linnaku kontseptsioonist. Loomulikult ei ole see ainus viis ruumiga tegelemiseks, on ka väiksemaid ja vähem ambitsioonikaid teid, kuidas ruumi targalt kasutada.
Mõistetavalt on selle kõrval veel teisi väga olulisi teemasid, näiteks EKA töötajaskonna hoidmine ehk küsimus, kuidas nutikalt rakendada meie tarku ja andekaid inimesi nii, et EKA kogukond oleks ka tulevikus sama motiveeritud, nagu ma seda täna näen ja tunnetan.
Kangro: Laiemas plaanis – tänapäeva ühiskond koosneb konfliktidest ning selle taustal peaks EKA olema kaasaegselt dialoogiline asutus. Kunstiakadeemia ei pea otsima väljakutseid, vaid väljapääse konfliktsetest situatsioonidest. Kui märkame kuskil mõistmatust, segadust ja arusaamatusi, peaksime omalt poolt pakkuma mõistmist, selgust ja loovaid lahendusi.
Akadeemia peab olema koht, kus toimub pidev mõttevahetus kunsti identiteedi ja koha üle. See, mis kunst on ja mis funktsiooni ta kannab, tuleb kogu aeg uuesti välja mõelda. EKA peab seisma üliõpilaste mõtlemisvõime ja silmaringi avardamise eest, see peab olema intellektuaalselt ergas loometöökeskus ega tohiks taanduda lihtsalt kunsttööstuskooliks.
Mida peaks teie meelest üks EKA lõpetaja peale oma erialaste oskuste veel oskama ja teadma?
Kangro: Loovkõrgkoolis on isiksuse kujunemine peaaegu et eriala osa, seega on raske mingeid teadmisi-oskusi selle välisena näha. Eetiline maailmapilt, analüüsivõime, julgus esitada kriitilisi küsimusi, riskides mugavustsoonist välja tulemisega – kõik need on olulised. Elementaarne on see, et inimene tunneb Eesti kultuurivälja veidi laiemalt ning oskab siinseid nähtusi nii meie oma ajaloo kui ka Euroopa ja muu maailma kultuuriväljaga seostada.
Hiiop: Meil on EKAs üksus nimega üldteooriaainete keskus, kus on väljatöötamisel programm „Elu pärast ülikooli“. Eesmärk on pakkuda õppeaineid, mis tegelevad ühiskonna sõlmpunktide ja üldiste maailmavaateliste teemadega ning annavad tudengitele erialaelus hakkama saamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Kindlasti on see üks oluline suund, millega edasi töötada.
Teine pool on valdkondadevaheliste õppevõimaluste loomine, eelkõige magistriõppes. Ma näen väga suurt kasutamata ressurssi EKA valdkondlikus koostöös, puudutagu see siis õpet või teadust. Lootsime, et uus ühine maja toob automaatselt kaasa koostegemise, aga tundub, et asjad ikkagi iseenesest ei sünni. Kui meie õppes üldse mingeid suuremaid muudatusi teha, siis nimelt selles suunas, et tudengitel oleks võimalus valdkondade vahel liikuda, neid kombineerida, aga ka rohkem ühistegevusi teha. Sama kehtib teaduses – just meie ühine võimas ressurss on see, millega saame päriselt ühiskonda panustada ja uut kvaliteeti luua.
Kangro: Vestlesin hiljuti Malmö kunstiakadeemia rektoriga, kes uurib uue põlvkonna kunstnike reaktsiooni maailmas toimuvale pärast Black Lives Matteri liikumist, Trumpi ajastut, pandeemiat, #MeToo liikumist, kliimakriisi, kohutavaid sõdu. Pidin temaga mõneti nõustuma, et näib, et järjest vähem noori kunstnikke teeb tänases päevas selgelt sotsiaalpoliitilist kunsti, pigem nähakse oma tööd hoolimise rituaali kontekstis. Kolleegil oli plaan luua käsiraamat, mis üliõpilasi sellest aspektist toetaks.
Hiiop: Samas rõhutaksin seda, et nii väikeses ülikoolis nagu EKA on võimalik arvestada inimese individuaalse õpitee ja -soovidega. Igaüks ei pea tingimata laialt haarama, vaid võib süvitsi oma spetsiifilist erialateed käia. Ka seda peab olema võimalik teha.
Kangro: Üliõpilastele peab jääma individuaalne vabadus, kuidas ennast harida väljaspool professionaalseid oskusi. Aga ma arvan, et kõik lõpetajad võiksid EKAst kaasa võtta üldise loomingulise häälestuse, valmisoleku ja vastutustunde. Kõrgkool ei tohi tappa noorte inimeste elurõõmu ja uudishimu. Mu meelest oleks hea, kui igal lõpetajal oleks ka oma nägemus, kuidas me peaksime elama, milline võiks olla healoomuline ühiskond ja kuidas aidata neid, kes segastes oludes rataste vahele jäävad. Ühesõnaga, peale konkreetsete teadmiste ja oskuste võiks tal olla ka oma sotsiaalne platvorm ja filosoofiline hoiak, et muutuvas maailmas paremini orienteeruda.
Kas kunst on teie meelest pigem individuaalne looming või ühiskondlik nähtus? Milline on kunsti ja teiste ühiskonna sfääride suhe?
Kangro: Kunst pole kunagi olnud täiesti individuaalne looming. Ainulaadne on ainult see, kuidas kunstnik erinevaid impulsse liidab ja suurtes hoovustes oma koha leiab. Ühiskonna mõiste omakorda on tänapäeval muutumas. Modernsuse paradoksid ja ökoloogilised vastuolud on kasvanud üle pea, me ei saa enam mõelda, et ühiskond oleks ainult inimeste ühiskond. Peame järjest enam arvestama ka teiste eluvormidega, see on tulevase kooseksisteerimise võti. Siin saab kunst olla suunanäitaja ja eeskuju. Kunstniku individuaalsus seisnebki selles, kuidas ta oma nägemuses uut ühiskonda või kogukonda looma hakkab. Ühesõnaga, kunst on selline kompleksne nähtus: ta juurdub sügavalt ühiskonnas ja annab suurepärase võimaluse valdkonna muude visioonide läbimängimiseks, aga tal on samal ajal väärtus ka omaette, muuks otstarbeks taandamatu nähtusena.
Hiiop: Tuleb mainida, et EKAs ei õpetata ainult kunsti selle kitsamas ehk vabade kunstide tähenduses. Palju on valdkondi, mis paratamatult ja olemuslikult peavad resoneeruma inimeste ja ühiskonnaga – olgu see siis arhitektuur, disain, muinsuskaitse vm. Tegelikult on enamikku EKA valdkondadesse sisse kodeeritud suhe ühiskonnaga. Ka mina esindan eriala, mis liigub humanitaar- ja loodusteaduste vahealal ning tean isiklikust kogemusest, kui palju rohkem on jõudu ja tulemust valdkondadevahelises sünergias. See loob juba iseenesest eelduse suuremaks panustamiseks ühiskonda.
Kui rääkida kitsamalt kunstiloomest, siis nüüdiskunst suhestub ühiskondlike teemadega märksa enam, kui see iial ajaloos on olnud. Väga palju luuakse sotsiaalset kunsti.
Aga teistpidi tahaksin rõhutada, et individuaalne looming ehk looming, mis sünnib hetkeülesena ja loojanatuuri individuaalsust arvestades, ei ole samuti kuhugi kadunud. Ehk just seda meie praegune kriisidest räsitud ajastu vajabki – midagi aegade ja päevateemade ülest?
Millest on teie meelest vastaskandidaadi visioonis kõige rohkem puudu?
Kangro: Minu meelest ei ole Hilkka visioonis midagi puudu. Oleme Hilkkaga pigem kaaskandidaadid kui vastaskandidaadid.
Hiiop: Kõigepealt rõhutaksin, et ma ei näe Kirket üldse oma vastas-, vaid pigem kaaskandidaadina.
Kangro: Me mõlemad tuleme institutsiooni seest, mõlemad dekaanid, kes on kursis akadeemia probleemide ja arengutega. Mõlemad oma alast vaimustunud ja selle eest väljas. Hetkel tegutseme koos ühises grandi projektis „Monumendi uued raamid“, mis tegeleb keeruka kultuuripärandi ja loominguliste lahendustega nende osas.
Hiiop: Arvestades, et meil mõlemal on EKAga pikk ühisajalugu, kummalgi ligi veerand sajandit, siis esindame paljus lähedasi arusaamu ja väärtusi. Kes on lugenud meie programme, mis on ju teineteisest sõltumatult kirjutatud, see teab, et need räägivad väga sarnastel teemadel. Oma isiklikest ajalugudest lähtuvalt tajume EKAt väga sarnaselt. Lihtsalt meie stiilid on erinevad, ma oletan, et ka tulevased potentsiaalsed juhtimisstiilid. Aga kuna meist kumbki pole varem rektor olnud, siis eks seegi ole vaid õhku visatud oletus.
Kangro: Hilkka valdkond on muinsuskaitse, kunstiteadus, ajaloo uurimine, aga ta analüüsib hästi ka praktilisi probleeme, mis EKAs ilmsiks tulevad. Selles osas on meie visioonid paljus kattuvad. Minu valdkond on vabad kunstid. Loominguliste ülesannete ja uute kunstiprojektidega tegeledes olen näoga tuleviku poole pööratud. Tuleb kujutleda seda, mida veel olemas ei ole. Olen nii professorina kui dekaanina pidanud lakkamatult otsima loomingulisi lahendusi võimatutest olukordadest. Hilkka kompetents on pärandis ja traditsioonides, mineviku materjali analüüsis. Selle poolest võiksid meie lähenemised olla mõnevõrra kontrastsed.
Naljaga pooleks: oletame, et te plaanite pangaröövi. Millise ülesande annaksite oma tiimis oma vastaskandidaadile? (Seifi muukimine, relvadega vehkimine, valvamine, põgenemisel auto juhtimine vms.)
Hiiop: Vastan samuti naljaga pooleks: arvan, et Kirke on nii hea sihtija kui juhtija (s.t relvad ja auto), ehkki juhiluba tal pole (mis on pangaröövi puhul suhteliselt ebaoluline). Arvestades, et Kirke on loomeinimene, poeet ja filosoof, siis vahest täppis- ja keskendumistegevused (seif ja valve) jätaks teistele.
Kangro: Tahaks siiski loota, et selline tegevus ei saa kunstiakadeemia rektori tööülesandeks eelarve kokku panemisel. Aga kuna Hilkka Hiiop on suurepärane restauraator, siis tema oskusi kõige paremini ära kasutades oleks otstarbekas paluda tal lahti murtud seif kenasti ära restaureerida. Võib-olla tuleks hea töö eest isegi mõni preemia ja raha saaks viisakalt pangale tagasi anda.
Hiiop: Isegi kui ülikoolide finantsseis peaks järgnevatel aastatel halvenema, siis loodetavasti ei kujune olukord nii meeleheitlikuks, et tuleb panustada pangaröövile. Eriti humoorikas oleks siit edasi mõelda: rektorite nõukogu otsustab ühiselt minna pangaröövi teed. Huvitav, kuidas siis rolle jagada?
Kunst on valdkond, mille õpetamisel on võimatu tulemust päris objektiivselt mõõta. Kuidas suhtute sellesse, et üliõpilastele võiks panna teooriaainetes hindeid?
Kangro: EKA üldteooria ainetes on hindamine arvestuslik. Mõnedel õppekavadel võivad erialateooria ained olla hindelised, sekundeerides hindelistele loov- ja praktika ainetele. Vabade kunstide teaduskonnas on eristavast hindamisest loobutud, enam ei kasutata hindelisi kategooriaid isegi lõputööde juures. Selline otsus on sündinud just diskussioonis üliõpilastega. Kogu tagasiside on n-ö kujundav – selle koostavad õppejõud kirjaliku analüüsi vormis. Õppejõudude elu selline meetod lihtsamaks ei tee, aga kindlasti toetab see paremini tulevast kunstnikku.
Hiiop: Teooriaainetest märksa suurem probleem on loovainete hindamine. See debatt on EKAs käinud juba aastaid ja oleme jõudnud selleni, et iga valdkond otsustab hindamise viisi vastavalt oma suunitlusele. Näiteks kunstikultuuri teaduskonnas, kus õpetatakse palju teoreetilisi aineid, oleme jäänud eristava hindamise juurde (s.t paneme hindeid). Seevastu kunstide valdkond eelistab mitteeristavat ehk üksnes tagasisidel põhinevat hindamist. Siinkohal ei ole võimalik seda diskussiooni süvitsi analüüsida, ent mitteeristav hindamine toob samuti kaasa hulga kitsaskohti, näiteks: kuidas anda kiitusega diplomit (cum laude)?
Suures pildis siiski arvan, et EKA võiks olla õppeasutus, kus raamistavate reeglite sees on igal valdkonnal – kohati on need ju väga erinevad – võimalik erisusi säilitada. Nii nagu eristava ja mitteeristava hindamise puhul.
