Oktoobri lõpus ilmus Eesti kaasaegset kunsti tutvustava ingliskeelse väljaande A Shade Colder kümnes number. Toimetajad Keiu Krikmann ja Kaarin Kivirähk rõhutavad, et neile on oluline, et väljaanne oleks mitmehäälne ning suudaks endas ühendada asjatundlikkuse mängulisusega. Kaasaegse kunsti maastik on selliseid poeetilisi vahepealsusi täis, mistõttu pole ka ime, et A Shade Colder on küll täies mahus veebis olemas, ent paberil ilmuvad vaid trükise paaritu arvuga numbrid. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse välja antud ajakirja kümnenda numbri ilmumise puhul tundus paslik toimetajatelt uurida, kuidas seni on läinud ja milliseid üldistusi nad ise oma senise tegevuse kohta teeksid.

Ajakirja A Shade Colder eesmärk on Eesti kunstimaastikul toimuvat maailmas tuntumaks teha. Kas seda huvi on raske tekitada? Mis vastuolusid see lähteülesanne endas peidab, mis trikke te olete pidanud välja mõtlema selle huvi tekitamiseks?

Kaarin Kivirähk: Ma arvan, et üks trikk oligi see, et me ei pannud ajakirja nimeks näiteks Estonian Art, vaid A Shade Colder. Üks mõte oligi siin see, et selle pealkirja tähendusväli oleks natukene laiem: isegi kui sind eesti kunst otseselt ei huvita, siis võib-olla sa ikkagi võtad selle ajakirja kätte ja jääd seda vaatama, sest ta köidab sind mingite teiste asjadega. Ta ei ole nii spetsiifiline ja kitsas, see pealkiri ei anna kohe kogu sisu ära.

Keiu Krikmann: Eesti kunstiväli on küll keskpunkt, aga me üritame ka väljapoole oma kombitsad ajada ning luua seoseid nii, et see ei jääks ainult Eesti kunsti promomise ajakirjaks selle kõige ühemõttelisemal viisil, vaid peegeldaks ikkagi seda, et ka kunstiväli ise koos kogu oma toimimisloogikaga on samuti väga võrgustunud ja rahvusvaheline.

Mida see tähendab? Milles see laiahaardelisus seisneb?

Kivirähk: Kui meil oli näiteks Aro Velmeti sulest tekst „Monument Wars in the Baltics“, siis monumentide teema ühendab kolme Balti riiki, aga Velmet tõmbab paralleele ka näiteks Ameerika toonase monumendipoleemikaga. Ehk siis teisisõnu, tähenduslikud seosed jooksevad nii läbi Balti riikide kui ka Ameerika – ma arvan, et niisugune üldistus võib mõjuda üllatavalt ja tekitada huvi ka teiste riikide lugejates. Sellised küsimused pole mingi ühe spetsiifilise riigi teema, vaid midagi kosmopoliitsemat. Teine näide: lätlane Mētra Saberova kirjutas Balti drag-skeenest, mis on küll kitsamalt Balti riikide fenomen, aga samal ajal on drag ise midagi laiemat.

Mis on ühe A Shade Colderi numbri kohustuslikud elemendid? Mis põhimõtetel üks ajakirja number kokku pannakse? Mis on selle peamised formaadid?

Krikmann: Me oleme alati väärtustanud dialoogilisust ja diskussiooni algatamist. Kui meie tegevuse kese või lähtepunkt on Eesti kunstiväli, siis vaatame ajakirja kokku pannes ikkagi kaugemale ka – Baltikumi, Ida-Euroopasse, aga ka Põhjamaadesse – , et katsuda üles leida just need teemad, mis ühendavad erinevaid kunstivälju või mis on laiemalt aktuaalsed.

Kivirähk: Ja samal ajal üritame vaadata neid suuremaid teemasid just nimelt Eesti perspektiivist. Näiteks kui eelmine Veneetsia biennaal tegeles post­kolonialistlike teemadega, siis me tegime numbri, kus mitmed artiklid andsid Eesti vaate sellele.

Mis on ajakirja kümne numbri jooksul tööprotsessis sama püsinud ja mis muutunud?

Kivirähk: Meil kirjutavad nii Eesti kui välisautorid. Vahel me oleme ka kutsunud Eestisse selleks, et ta midagi kirjutaks siinsetest asjadest. Tehnilise poole pealt: meil on väga erisugustes formaatides lood – vaatame, et alati oleks üks pikem intervjuu kunstnikuga, oleme üritanud ka esseistlikumat ülevaadet mingist teemast. On ka kommentaari rubriik, mis on olnud üsna populaarne. Küsime sama küsimust mitmelt inimeselt, see ka toob mingi häälte paljususe sisse. Ja siis on muidugi ka esseede ja luule rubriik „Essays and Poetry“, kus kirjutajatel on kõvasti kunstilisem lähenemine tekstile.

Visuaalil on samuti väga oluline roll. Siiani on ajakirja numbrite kaane peal naiskunstnike teosed. Ja veel ka see, et me annetame osa ajakirja müügitulust Ukraina kunsti erakorralisele fondile ja ka Ukraina kunstnikega on A Shade Colderis alati koostöö. Kuna 2022. aasta kevadel ilmus ajakirja esimene number, oli see märgiline – algusest peale on Ukraina element seal sees olnud.

Rääkige mulle ajakirja sihtgrupist ja retseptsioonist.

Kivirähk: A Shade Colderi sihtgrupp on rahvusvaheline kunstipublik – põhimõtteliselt võiks seda lugeda nii turist, kes kogemata Kumusse sattus, aga ka mõni kaasaegse kunsti kuraator välismaalt. Ajakirja lugeja võib olla ka inimene, kes pole kunagi Eestis käinud.

Krikmann: Kui me oleme raamatumessidel käinud või viinud tööreisidel mõne ajakirjanumbri kingiks, siis sageli öeldakse, et „aa, seda ajakirja ma juba tean“, ma lugesin sealt juba seda või teist artiklit.

Kivirähk: Eestis saame rohkem tagasisidet pabernumbrite kohta, aga näiteks Berliini raamatumessil paljud inimesed tulid ütlema, et lahe on seda ajakirja lõpuks paberil näha, ma olen veebinumbreid juba lugenud. See oli väga silmi avav hetk.

Kuidas ajakiri levib?

Kivirähk: Meil oli algusest peale see mõte, et ajakiri oleks olemas nii trükis kui veebis, kusjuures veebis olev materjal on tasuta loetav. Samal ajal on oluline ka, et meil oleksid olemas ka pabernumbrid, mida oleks võimalik osta, kinkida … Ajakirja pabernumbrid levivad ühest küljest meie kunstivälja kontaktidele, kui eesti välisesindajad kingivad seda mingitele inimestele, kui Kumus on konverents ja kõik osalejad saavad endale eksemplari. Aga ühtlasi on levitajad ka raamatupoed välismaal. Eestis on A Shade Colder saadaval Kumu poest kuni Rüki galeriini Viljandis … Tartu kunstimuuseumi poes, Tallinna Fotografiskas … Ning jah, välismaal nii muuseumipoodides kui ka väikestes poodides.

Kuidas on siiani väljaannet vastu võetud, mida on esile tõstetud, mida kritiseeritud?

Krikmann: Ajakirja disaini mainitakse alati, öeldakse, et see intrigeerib ja eristub selgelt raamatupoes teistest, selle üle on hea meel. Sellele on teadlikult pandud palju rõhku.

Kivirähk: Kui olime Berliini raamatumessil ja inimesed käisid vaatamas neid ajakirjanumbreid, siis oli väga hästi näha, et lugejaid tõmbavad tuttavad nimed. Et kui meile on kirjutanud mõni kuulsam välisautor, siis tihti teati seda või teist kirjutajat ja kohe osati midagi kaasa rääkida. Ajalooteemad samuti väga meeldivad lugejatele. Eesti-spetsiifilised küsimused, näiteks meie olukord geopoliitilisel rindel. Seesama monumentide sõja teema näiteks on kõvasti pilku püüdnud, aga ka Linda Kaljundi artikkel kõige esimeses ajakirjanumbris, kus ta kirjeldab eestlase identiteeti väga huvitavalt ja provokatiivselt. Väga on meeldinud inimestele ka Eha Komissarovi intervjuu, kus ta toob värskendavalt sisse just Eesti vaatenurga kogu geopoliitilisele süsteemile. Anglofoonne maailm kipub olema väga „Lääs või Venemaa“ paradigmas kinni, aga see, et kusagil on mingi Eesti, millel on samuti oma arvamus … see tuli näiteks inglastele üllatusena.

Krikmann: Nagu ka näiteks see, et Ida-Euroopa ei ole ainult Poola! (Naerab.)

Kivirähk: Vahel Eesti inimesed küsivad, et miks te ei tee eesti keeles seda ajakirja. Kunagi keegi andis sellist tagasisidet, et „ei viitsi inglise keeles lugeda“, aga A Shade Colder ongi mõeldud rahvusvahelisele kunstipublikule. Kuigi meil on ka palju eestikeelseid fänne: kui olime Tallinnas kunstiraamatute messil, siis paljud eestlased ostsid seda ajakirja.

Kui ühelt poolt peaks ajakiri olema ligipääsetav ja loetav ka neile, kes pole Eesti kunsti spetsialistid, ja samal ajal peab seal olema ikkagi asjatundlik jutt ka eriala professionaalide vaatest, siis kuidas te siin tasakaalu hoiate?

Krikmann: Väga oluline on vähemasti proovida neid kahte poolt üksteisele lähemale tuua. Selge on, et tegemist ei ole akadeemilise väljaandega, aga samal ajal on meie autorid sageli kunstiteadlased. Siis tekib alati küsimus, et mismoodi sa nii-öelda tõlgid selle akadeemilise kõneviisi natuke teise keelde, et see muutuks ligipääsetavamaks. Nende kahe registri kohtumispaik on tegelikult just see koht, kus tulevad ka kunstiväljale uued ja olulised diskussioonid, mille esile tõstmine on alati olnud meile prioriteet.

Aga samal ajal ka lõbusus võib esile kerkida mitmesugustes formaatides – olgu see intervjuu, visuaalne rubriik või mis iganes. Tasakaalu leidmine võib keeruline olla, aga see on väga vajalik – akadeemiline teadmine on oluline, aga mängulisus niisamuti.

Kivirähk: Me ütleme alati oma eesti autoritele, et tuleb kirjutada eeldusega, et see inimene, kes seda teksti loeb, ei tea Eesti kunstist mitte kui midagi. Tihti on autoritel Eesti kunstist kirjutades see suhtumine, et „kõik ju teavad“, kes on näiteks Ülo Sooster, aga tegelikult on vaja kõike väga põhjalikult selgitada.

Krikmann: Sageli palume autoritel natuke konteksti lisada. Ja väga oluline on ka see, et keel, mida ajakiri kannab, ei suubuks mingisse kunstispetsialistide koledasse žargooni.

Kivirähk: Oo jaa, selle vastu me oleme siin kõvasti võidelnud. On autoreid, kes on selles kunsti-lingo’s väga sees: näiteks kuraatorid mõnikord kirjutavad nii, et on vaja päris palju toimetada. Aga see on väga levinud.

A Shade Colderi kõik numbrid on veebis kättesaadavad ja üle ühe numbri ka paberil. Kuidas te ise seda vahepealsust, pooleldi paberil ilmumist mõtestate?

Krikmann: Need on erinevat sorti inforinglused. Kui sind internetis ei ole, siis sind polegi olemas. Aga pabernumbri tootmine siiski maksab üht koma teist. Hetkeseisuga seda jõudlust pabernumbreid rohkem teha lihtsalt ei ole.

Kuidas see ajakirja sisu mõjutab? Ma pean silmas seda, et kas näiteks mõne artikli puhul tuleb mõelda ka nii, et „see sobiks paremini just füüsilisse numbrisse“?

Krikmann: Mõni formaat toimib just veebis paremini, näiteks esimeses numbris Anu Põdra lugu – veebis tellisime ka video. Meil on ka paar podcast’i osa veebis kättesaadavad. Paberi peal aga toimib visuaalne essee formaadina tihtipeale paremini. Brit Pavelsoni essee „Market Values“ on küll ka veebis olemas, aga paberil hakkab see teistmoodi tööle. Üks asi on vaadata seda võrgus, hoopis teine asi on tunda erisuguste paberite tekstuure.

Kivirähk: Paberväljaande ja veebi võrdluses ma siiski ei ütleks, et üks on olulisem kui teine. Mõlemal on oma suund, sihtgrupp ja vajalikkus.

Rääkige mulle natukene A Shade Colderi pidulikust kümnendast numbrist.

Kivirähk: Mõtlesime, et seekord võiks saada sõna kunstnikud otse. Nendega räägivad inimesed, kes neid hästi tunnevad või on nendega koostööd teinud. Näiteks üks minu lemmikutest vestlustest seal on, kui Kaarel Kurismaaga räägib Kiwa. Kurismaa on vana kooli kunstnik, kes on küll endiselt aktiivne, aga kelle kohta tohutult palju infot internetis ei ole. Samal ajal tuleb tal isikunäitus Zürichis järgmise aasta alguses, nii et tundus, et on vajalik anda talle sõna – ta räägib väga toredasti. Kiwa ja Kaarel Kurismaa on ka palju-palju koostööd teinud, nii et see on ka vestlus sõprade vahel.

Veel kirjutab meil näiteks Rebeka Põldsam Anna-Stina Treumundist, see ei ole võib-olla rangemas mõttes vestlus, aga ta kujutab Anna-Stina tänapäeva sisse ja küsib, mida võib-olla kunstnik ise mõtleks sellest Kumu näitusest ja maailmast üldse, arvestades seda, mis kõik praegu toimub. Natuke erandlikult kukkus välja see kümnes number: seekord ei ole rõhk niivõrd teemadel, vaid just nimelt kunstnikel endil ja isiklikumatel vestlustel.

Mille põhjal te numbrite teemad välja mõtlete?

Kivirähk: Teema on meil alati üsna hajus, proovime teha nii, et ühe teema alla mahuks palju väiksemaid teemasid. Seetõttu on igal numbril alati poeetilised pealkirjad. Me paneme tunnetuse järgi enne teemanumbri kokku ja pealkiri tuleb tavaliselt alles hiljem.

Krikmann: Aga mitte alati!

Kas A Shade Colder on väga oma toimetajate nägu? Kas toimetajad on kõiges alati ühel nõul või vaidlete ka?

Kivirähk: Mulle on väga oluline, et toimetaja käekiri oleks tuntav, sest see on ka siiski alati mingi seisukohavõtt. Samal ajal ma ei taha kunagi lähtuda liiga isiklikult ainult sellest, mis mulle meeldib kunstiväljal – proovime hoida mingit objektiivset joont, et oleks nii nooremaid kui vanemaid kunstnikke esindatud, et oleks nii Tallinn, Tartu kui ka väiksemad kohad pildil, tasakaal nais- ja meeskunstnike vahel. Aga näiteks igasugused poliitilisemad teemad on tihti just meie algatatud. Ajaloohuvilised oleme ka, neid sissevaateid siin jagub.

Krikmann: Esseede ja poeesia nurk on samuti tulnud meilt – meid väga huvitab igasugune kunstidiskursuse servadel toimuv kirjutamine, mis pole otseselt ei ilukirjandus ega ka kunstianalüütiline tekst mingis kitsamas mõttes. Meeldivad eksperimentaalsed vormid.

Kuidas te kumbki iseloomustaks oma kaastoimetaja käekirja?

Kivirähk: Keiu on poeet, tal tulevad pealkirjad suurepäraselt välja. See „Essays and Poetry“ rubriik oli ka tegelikult just sinu idee.

Krikmann: Mulle meeldib Kaarini ajaloohuvi ja ka see, et tal tulevad kohati tõesti väga ootamatud kirjutaja ja kunstniku kombinatsioonid pähe, mis algul võivad tunduda veidrad, aga lõpuks toimivad suurepäraselt. Näiteks Angela Maasalu ja Jaak Juske.

Mis on Eesti kaasaegsest kunstist rääkiva ajakirja toimetamisel põhilised murekohad?

Krikmann: Kohati neid lugusid ei ole väga lihtne kätte saada, aga see on ilmselt toimetajatöö paratamatus (kõik noogutavad), et asjad mõnikord kukuvad ära, mõnikord tuleb mitu korda küsida … See osutus raskemaks, kui ma oleks arvanud.

Kivirähk: Jaa. Kuigi päeva- või nädalalehes on see ilmselt veel keerulisem. Välismaa autorite puhul on positiivselt üllatanud see, et nendega pole üldse olnud raske töötada. Mulle tundub, et mõnikord mõeldakse, et välisautorid kindlasti ei taha kirjutada eestlastele, aga tegelikult kirjutavad küll – kui sul on kontakt, siis tavaliselt ollakse nõus.

Üks keeruline aspekt on ajakirja järelelu. Ideid on palju ja kusagilt kirjutajaid ka leiab, teemegi ajakirja numbri valmis, aga mis saab pärast seda … Meil on seni leviga suhteliselt hästi läinud, kuid näiteks selleks, et sotsiaalmeedia töötaks kogu aeg nagu masin, ressurssi küll ei ole. Alguses meil olid suurejoonelised plaanid, et teeme videoid ja nii, aga ei jaksa. Kaasaegne meediamaastik aga nõuab pidevalt sellist content’i, seda peab muudkui tootma. Aga et keegi loeks ja arvaks – alatasa on küsimus, kuidas jõuda rohkemate lugejateni. Sa teed ajakirja, paned selle sisu veebi, aga ikkagi.

Krikmann: Võib-olla see on natukene ka kunstivälja spetsiifika, et tekst ise kipub kunstiinimestele olema mingi kõrvaline asi, mitte põhiline meedium. Ma üritan oma tudengitele alati sisendada, et ei maksa tekstist mõelda kui mingist kõrvalsaadusest, mida tehakse siis, kui nii-öelda päris asi valmis on, vaid et tekst on kõige muuga väga seotud.

Kuhu edasi? Mida tulevik toob?

Kivirähk: Tahaks jätkata neid asju, mis praegu pooleli on.

Krikmann: Seda tunnet küll ei ole, et teemad on otsas, kõik kunstnikud on käsitletud ja millestki pole enam kirjutada. Pigem leiab kogu aeg uusi teemanurki.