Sellisest igapäevase töö vastuolulisusest, kus kõrvaltvaatajale sageli nii märkamatuks jääval käsitööl on tegelikult väga suurt tähtsus, tuleneb muuseumi konserveerimis- ja säilitusosakonna töö  keerukus: selle osakonna spetsialist saab töötada hästi ainult siis, kui armastab piiritult oma peentööd ning tunnetab selle töö vajalikkust ja tähtsust, kultuuripärandi terviklikkusest lähtuvalt. Kahjuks kipume seda sageli unustama ja oleme üldse sellele liialt vähe mõelnud.

ERMis on väga tublid puidu-, tekstiili-,metalli- ja ka nahakonservaatorid. Nad valdavad oma eriala ja teevad oma tööd parima teadmise ja oskusega. See, mis seni puudu on jäänud ja mis on mingil määral endaga kaasa toonud ka konservaatori töö liialt väikese tunnustatuse, tuleneb muuseumi enda sihtide ebamäärasusest selles valdkonnas. Alles nüüd oleme jõudnud selleni, et oskame sõnastada, mida tahame ja ootame esemete seisundiuuringutelt. Oleme selgeks saanud üldisemad põhimõtted, mis lubavad konservaatoril teha seisundiuuringutele toetudes muuseumile olulisi ja vajalikke otsuseid. Need otsused peavad muuseumis heaks kiidetud ennetava konserveerimise kõrval ruumi jätma ka konservaatori kutseoskuste arendamiseks vajalikele uuringutele (keemilised analüüsid, mõõdistamised, proovid jm) ja keerukamatele tööprotsessidele kuni põhjendatud restaureerimiseni.

Konservaator ja säilitaja, kes töötavad käsikäes koguhoidjaga, on muuseumi esemekogudele kõige lähemad inimesed. Nende teadlikkuse ja oskuste varal püsib muuseumi süda – muuseumi kogud. Nendest sõltub suuresti ka see, kui hästi ja edukalt suudab muuseum täita kõiki oma teisi ülesandeid ning olla avatud, ühiskondlikult tundlik  mäluasutus, sest nende töö eeldab igas liigutuses üksiku tundmist ja terviku mõistmist.