Esimese hooga on selline tunne, et Paul Kondase maalidest peaks olema küll väga lihtne kirjutada. Neil on küllaltki sirgjoonelised süžeed, kujutatud tegelased on naivismile omaselt lihtsameelsete nägudega ega peida endas avastamist vajavaid psühholoogilisi süvakihte. Kunstniku värvipalett on isikupärane ja võiks isegi väita, et mõne juhusliku serva või fragmendiga äraarvamismängu mängides saab kiirelt hüüda – see on ju Paul Kondas! Kuid nagu ikka, see, mis paistab lihtne, enamasti seda pole. Siinsel juhul ei jäta kombinatsioonid ja üleminekualad, mida hoopis teise aega kuuluv kunstnik Thea Gvetadze oma töödega ümber mängib, eriti võimalust näituse arvustamisel naivismi registreid rakendada. Ühtlasi hakkab sellises pingeväljas Kondase küllaltki rohmakas käekiri naivismitaustast lahti rebenema ja mida rohkem näitust vaadata, seda enam tähendab kõik kujutatu hoopis midagi muud.

Üks domineeriv mulje on, et Kondase maalides on palju tühja, kahemõõtmelisena tunduvat ruumi ning helendusi – nagu oleks kunstnik pidevalt mingi psühhotroopse aine mõju all. Samal ajal pole sellise visuaalse efekti saavutamiseks kunstnikel enamasti mingisuguste ainete tuge vaja, loominguline aju tekitab selliseid värvigammasid ja läbisulamisi ka välise abita. Kondase värvikasutus on küll kõike muud kui läbipaistev, ent kui tema töid silma eest natuke kauem läbi lasta liikuda (soovitavalt mitte ainult neid, mis näitusel väljas, vaid kõiki, mida võib kusagilt raamatust või netist leida), hakkab kõigi nende taevaste, tulede, veepindade ja psühho­troopsete helenduste vahelt paistma võimalus näha Kondase nägemisviisis tõmmet läbipaistvuse poole. On muidugi täiesti võimalik, et see on lihtsalt miski, milleni mina tahan jõuda, et leida mingisugune üleminekuala Thea Gvetadze gaasiliste materjalikihtide ja Kondase suhteliselt jäikade ja kandiliste kuubikutena tunduvate maalide vahel. Sest kuidagi on see üleminekuala ju vaja tekitada: need kaks poolust on näitusel esitatud ikkagi üsna kokkukuuluvatena, kuigi asuvad selgelt eraldi tubades. Kondas ei tule oma toast väga välja, Gvetadze seevastu mängib oma toas Kondase vanade piltidega ja tema asjadega rohkem oma mängu. Nii ongi võib-olla huvitavam kui see variant, mis oleks teostunud juhul, kui Gvetadze oleks otsustanud Kondase töödest hoopiski otseseid remikse teha.

Kuid Kondase läbipaistvustele vaatamata saab neid kahte ruumi ikkagi vaadata ka vastandlike ruumikogemustena. Kondase tuba on väga selgelt suletud ruum, tema läbipaistvused on kuidagi lamedad, need ei avane akendena. Kondase ruumi valitud maalid ei avane eriti kuhugi. See on muidugi väga subjektiivne, kuidas keegi nende maalide siseruume tajub, aga minule on need peaaegu kõik justkui läbipääsmatu tagaseinaga – süvenes füüsiline tunne, et neis ei ole tajutavat kaugust. Isegi siis, kui näiteks „Drezden“ koosneb märgatavas osas taevast ja peaks justkui ülespoole avanema. Ometi oli mul tunne, et vaatan teatridekoratsiooni, mille taevas on lihtsalt kangas või maalitud sein.

Gvetadze tuba on, vastupidi, avatud ruum. See ruum ei avane mitte ainult kangaga looritatud akna kaudu. Ka teised materjalid, mille läbipaistvus toimib isegi siis, kui need on karpi kokku pandud, nagu näiteks kikilipsuga riidekomplekt, viivad avanemiseni kuhugi kihilistesse varjutatud ruumidesse. Need tekstiil-installatsioonid on materjalitunnetuse poolest Kondase maalide otsene vastand. Võimalik, et see ongi see koht, kus hakkab moodustuma kahe kunstniku kokkupuutepind – ja see on küllalt ootamatu. Isegi raskest klaasist ja keraamikast mosaiigid lasevad endast valgust kuidagi niimoodi läbi (või lihtsalt mõjuvad nõnda), et kuhugi avanemise taju töötab ka sel seinal.

Kas see oligi kontseptuaalselt sedasi plaanitud, ei oska ma öelda. Oletan, et pigem mitte. Aga näitusel ei peagi kõik olema plaanitud – mingi osa millegi subjektiivselt mõjuva väljamõtlemisest peabki jääma vaatajale. Ja see ei pruugi üldse olla teistega jagatud kogemus.

Ühe üllatuse leidsin näituselt ka. Kunagi ammu oli mu vanematel Kondase kalender. Minule ja mu vendadele see kalender väga meeldis. Vaatasime seda ikka uuesti ja uuesti. Eriti naljakas tundus maal „Näärivana kalastab“, millel oli kõik justkui natuke valesti, ja see avardas meie tollal üsna piiratud ettekujutust selle osas, mida maalidelt üldse otsida võiks. Maalimine oli sinnamaani tundunud kuidagi ürgtõsise tegevusena ning siis äkki sellised veidrad pildid! Millegipärast tuli mulle näitusel meelde, et kuu kalastava näärivana pildil oli taevas justkui ühe ilmega ja peegelduses teise ilmega. „Vampiiride“ maali juures kargas kohe pähe: kahju, et kuraator pole kalastavat näärivana näitusel välja pannud, muidu saaks kontrollida, kuidas nende kuu näoilmetega siis ikkagi on. Ja siis loen maali serva pealt „Näärivana kalastab“! Tähendab, see peab olema kahepoolne maal. Proovisin igat moodi telefonikaameraga „Vampiiride“ tagaküljest pilti saada, aga maal oli siiski liiga seina lähedal, polnud võimalik. Lõpuks galerii-inimestega rääkides selgus, et nii ongi: näärivana on ikkagi ka näitusel, ainult teda pole näha.

Raamatust „Kondas kohtab Contrat“ saab nähtamatule maalile veel ühe olulise taustatäienduse. Contra kirjutab, et „Näärivana kalastab“ (1981) on Paul Kondase viimane maal ning et maalil istub Kondas näärivana kostüümis paadis Kaali järvel, kus pole looduslikku kala. Võib-olla mõtles Contra selle loo välja, aga põhimõtteliselt võiks see ju tõesti olla Kaali järv. Ja see näärivana võib, aga ei pruugi ka olla Kondas ise. Kuu aga ei ole mitte teise näoilmega, nagu mäletasin, vaid kujutatud igasuguseid peegeldumisreegleid pea peale pöörates. Ehk siis ka peegelduses õigetpidi.

Muidugi annan ma endale aru, et olen selles arvustuses pühendanud maalile, mida pole sel näitusel isegi mitte eksponeeritud, rohkem tähelepanu kui kogu ülejäänud väljapanekule. Kuigi päris nii siiski pole (ülejäänud näitus sai põhjalikult läbi vaadatud), on tegu peaaegu klassikalise Roland Barthes’i punctum’i ja studium’i looga. Kunstnikud ja kuraator panevad üles näituse (studium), siis tuleb vaataja ja hakkab vaatama midagi, mis meenub talle kaugest lapsepõlvest gravitatsioonilise jõuga (punctum), ning unustab ennast selle ammukadunu uuesti avastamisse.

Aga sellel näitusel on siiski barthes’iliku punctum’iga rohkem pistmist, kui seda on ühe vaataja eksirännakud maali tagaküljel. Mingis mõttes on kogu näitus Thea Gvetadze ja ka kuraatori Vija Skangale punctum Paul Kondase maalide gravitatsiooniväljas. Kõige lühemalt ja praktilisemas plaanis saab Barthes’i punctum’it selgitada isikliku kogemuse ja üldise kokkuleppe eristusena. Studium moodustub sellest, mida kultuurikonteksti tundes teatakse ja mille äratundmises ollakse mingil määral kokku leppinud. Punctum seevastu on miski, mis kasvab välja inimese seest ja millele teistel vaatajatel ei ole ligipääsu. See on mingi detail või läbielamine, millel pole nähtavalt ja äratuntavalt esitatuga otsest seost. Loomulikult on nende kahe vahel mõnikord ka mingi hägusem üleminekuala, kus mitmed inimesed võivad jagada sarnast teadmist ja ära tunda ajalool või füüsilisel kogemusel põhinevaid otsesest nähtavusest välja jäävaid nüansse.

Võib-olla see ongi kood, mille kaudu vaadata Thea Gvetadze ja Vija Skangale loodud objektide kihi seostumist Paul Kondase maalidega? See uus kiht on nende mõlema punctum, mis ei pea olema väga avatud kõigile vaatajatele. Näituse saatetekstis on selgelt osutatud inspiratsioonile, mille vallandas reis Viljandisse ja Paul Kondase maja külastamine. Seosed ja osaliselt ka objektid on alati poolläbipaistvad, vihjelised, üldse mitte selgepiiriliselt esile toodud. Ilmselt oli selline ka Gvetadze ja kuraatori kohtumine Kondasega. Vaataja pääseb sellele ligi küll, aga kõige paremini siis, kui tal on mängulauale panna ka oma kohtumiskogemus.