Ave Palmi ja Marianna Liigi näituse „Uduna hääbuv“ kontserdiõhtu 12. I ArtDepoo galeriis. Theodor Sink (tšello), Marianna Liik (live-elektroonika) ja Kenn-Eerik Kannike (helirežii).

On vaikne pühapäev. Jalutan sihikindlalt läbi lumise Kalamaja plekitööstuse kompleksi poole. Kohale jõudes selgub, et ajad on muutunud ja endisest tööstushoonest saanud osaliselt kunstigalerii. Astun sisse.

Neid kahte reaalsust lahutab vaid paar aastakümmet. Kummaline, kuidas hoone funktsioon ja tähendus võib nii lühikese ajaga tundmatuseni muutuda. Kas hoone kannab endas mälestusi oma minevikust või elab see ainult inimeste teadvuses? Tallinn on täis ajas muutunud ja uue hingamise saanud ehitisi, kuid näib, et nii mõnigi hoone on määratud vaikselt hääbuma. Just neist hüljatud hoonetest kõnelebki Ave Palmi ja Marianna Liigi näitus „Uduna hääbuv“.

ArtDepoo seintel on peaaegu katkematu sinine joon. Tegemist on Ave Palmi raua-sinitrükiliste fotojäädvustustega ajas kaduvatest Tallinna arhitektuurimälestistest: linnahall, Sitsi tekstiiliettevõte, Patarei merekindlus ja Tondi kasarmud. Kasutatud trükitehnika seob küllaltki erineva taustaga hooned ühtseks tervikuks ja võimendab nende ajalist määramatust. Näitus hingab koos Marianna Liigi loodud ruumilise heliinstallatsiooniga, mis kingib hoonetele kõnevõime ja loob illusiooni aja tardumisest. Peenelt kootud helikärg paneb kuulatama, aga ei röövi tähelepanu visuaalilt.

Hääled (m)ajas

Kontserdiõhtu tarvis on installatsiooni­kõlaritele lisatud ka võimsam PA-süsteem. Saali tagumises otsas paikneb solisti ootav tühi tool. Endise tööstushoone ruum on vahepeal täitunud mõnusalt sumiseva publikuga. Tšellist Theodor Sink astub lavale ja keskkond transformeerub sundimatult kontserdisaaliks. Või siiski mitte päris – järgmise poole tunni jooksul on loodav (kõla)-ruum pidevas muutumises.

Peened helikihistused, mis olid seni justkui orgaaniliselt keskkonda laiali laotatud, saavad nüüd kõrgendatud muusikalises fookuses uue tähenduse. Balti manufaktuuris salvestatud keskkonnahelidest saab ajas lahti rulluva kompositsiooni osa. Madalsageduslikud võnked toovad silme ette massiivsed betoonkonstruktsioonid. Kergelt perkussiivsest faktuurist koorub välja väljendusrikas tšellopartii. Tunnen, justkui oleks ilmunud vaatleja, mina­tegelane, kes hakkab loodud keskkonnaga suhestuma – seesama sinine joon, mis liigub läbi aja ja ruumi.

Kummituslikud klastrid kõlarites segunevad solisti pikkade flažolettidega. Muusika vaibub.

Vaatleja naaseb mõne hetke pärast, seekord üksinda. Tänu tšello võimendamisele ning reverb’i ja distortion-efektide oskuslikule käsitlemisele kasvab kiire arpedžeeriv soolo üha intensiivsemaks. Lisanduvad keskkonnahelid ning uued elektroonilised elemendid – vaatleja monoloogist saab dialoog ruumiga. Või on see olelusvõitlus, meeleheitlik katse seista vastu hävingule? Torm vaibub, kuid pinge jääb. Põrand nagiseb, üksikutest pragudest puhub tuult. Või on need hoopis valguskiired, mis sähvivad läbi tolmukübemete? Vaatleja on keskkonnaga täielikult kokku sulanud. Paistab, et näeme nüüd maailma ehitise pilgu läbi.

Kuidas mäletavad meid hooned, kes hea õnne korral elavad üle mitmeid inimpõlvi? Kas neile oleme meie justkui kummitused, kes ootamatult ilmuvad ja siis ka sama märkamatult kaovad? Kontserdi jooksul taban end korduvalt mõtlemast ajamõõtmeist ja eri perspektiividest.

Heliteose viimases kolmandikus tõuseb tšello läbi rahutute klastrite taas esiplaanile. Hoone hingab hetkeks välja ja liigub siis vaatleja pizzicato ja ülipikkade nootide saatel teatava meelerahu poole. Võib-olla on hääbumine paratamatu ning sellega leppides võib lagunemiseski ilu märgata. Kasutuseta jäänud hooned on kui vaikivad tunnistajad, kes on vaadanud pealt meie mööduvat elu. Nende seinad kannavad jälgi inimsaatustest, kuid ka nende endi eksistents on ajutine: vormid muutuvad, materjalid lagunevad ja nad võivad kaduda, nii et maha jäävad vaid mälestuste varjud.

Kahe looja põnev kohtumine seiskunud maailmas.