Ilmselt kuulume vaatlejate hulka kõik: ühed on pinnapealsemad, teised süvenenumad. Ise olen midagi vahepealset. Teinekord on aines niivõrd köitev, et tahaks sellesse tungida sügavuti, mitte piirduda pelga vaatlemisega. Aja voolusängis uitajana otsustasin vaatlusega ühtäkki üles tähendada kasutu ülemuse tunnusjooned. Milleks ülemus ja veel kasutu? Valgekraede seltskonnas toimetajana sattus too mulle ette ja võisin tunda rahuldust, et tema käitumismuster võrdlemisi kopsakaks osutus – kõik ühes tükis! Olgu kohe öeldud, et ma ei ole kirjeldanud oma ülemust, mistõttu minu kirjatükki ei tasu käsitada isikliku kättemaksuaktina. Vaatlusalune keskastme ülemus, kelle alluvuses talitab paarkümmend inimest, tegutseb minu tunnetusväljas, kuid füüsiliselt asun tema võimupiiridest eemal, 10–11 kilomeetri kaugusel. Lisaks silmadele teritasin kõrvu, nii õnnestus endale luua täielikum pilt.

Niisiis, ülemus on selline.

1. Tema tööpäevad koosnevad koosolekutest, toimub koosolek koosoleku otsa.

2. Ta külastab kõikvõimalikke koosolekuid nii Asutuses kui ka mujal, olenemata sellest, et temaatikal puudub vähimgi seos tema töölepingus kirjapandu ja osakonna tegevusega.

3. Ta võtab koosolekutel sõna ka teemadel, milles pole pädev, või räägib sellest, mis asjasse ei puutu. Peaasi et saaks kõneleda ülemusena.

4. Ta tõstab koosolekutel häält nende alluvate peale, kes ei nõustu tema seisukohaga.

5. Ta ei kannata ja alandab alluvaid, kes tunnevad mingit valdkonda temast tunduvalt paremini. Karistuseks on nende alluvate palk ja preemia teiste omast väiksem.

6. Ta esitab alluvate ideid või tegemisi iseenda omana, hoomamata, et alluvad omavahel suhtlevad ja tõde teavad.

7. Ta on kasvatanud paar alluvat alandlikuks käsutäitjaks, oma suuvoodriks, kes edastavad tema seisukohti rahva häälena.

8. Ta ei usalda enamikku oma alluvaid ja kontrollib-juhendab neid kõigis pisiasjades (tüüpiline mikromanageerimine), tundmata ise vastava töö spetsiifikat. Seetõttu on paljude tööde tegemine veninud arutult pika aja peale.

9. Kui temaga vestelda ja midagi selgitada, siis paistab ta pilgust välja, et ta ei kuula üldse, mõtleb millelegi muule; hiljem selgub, et sinu jutt oli talle nagu hane selga vesi.

10. Ta räägib oma osakonnas ja teisteski osakondades alluvaid taga.

11. Osa teda tundvaid kolleege ütleb, et ta pole ju halb inimene, aga „selline ta lihtsalt on“.

Kui kõik see oli üles tähendatud, tärkas mus huvi teada saada, kas sellelaadseid ülemusi leidub palju või on tegu haruldase erandiga. Otsustasin oma semud appi kutsuda. Ühel meist on Kadrioru kandis suurem elamine ja tema avaras elutoas oleme oma kambaga kaks korda kuus kolmapäeva õhtuti aega veetnud. Täpsemini: meie maksimaalselt kuueliikmeline maskuliinne seltskond ei libista seal õlut ega muud kangemat, vaid me mängime kabet. Ehkki meie erakondlikud eelistused ei lange valimistel sajaprotsendiliselt kokku, oleme mõõdukalt paindlikud konservatiivsed isamaalased ja meil valitseb enamikus hinnangutes üksmeel. Nii pidasime loomulikuks, et „Krõm naš“ sündmuste haripunktis hülgasime vene kabe ja hakkasime mängima brasiilia kabet. Mind toetati üksmeelselt ka siis, kui palusin kamraade osaleda ühes eksperimendis ja hoida mind asjakäiguga iga päev kursis.

Minu kõrvalkorteris elab 14aastane poiss, kes eakaaslaste puudumisel lähikonnas on aeg-ajalt võtnud mu seltsiliseks õue üles seatud korvpallirõngasse võistu viskama. Sain tema nõusse panna kirja tekst, mille talle ette loen. Kirjatükk pealkirjaga „Tädi Anna ülemus“ oli niisugune: „Ma tahan kirjutada meie hoovimajas elava tädi Anna ülemusest, sest see on huvitav. Minu emal ja isal on normaalsed ülemused, nii nad ütlevad, aga tädi ülemus on issanda rist ja karistus. Nõnda räägib isa. Tädi ülemus on naine. Ta pidi rääkima väga valju häälega, nii et kogu koridor kajab, kui ta seal käib. Ülemus päris tööd ei tee. Ta istub kogu aeg koosolekutel. Tädi ütleb, et ülemus vudib saba seljas ühelt koosolekult teisele. See ülemus kõneleb koosolekutel väga palju ja ta jutustab ka asjadest, millest tal üldse aimu ei ole. Ülemus arvab, et ta on kõigist kõige targem ja tal läheb närv täitsa krussi, kui mõni julgeb vastu vaielda. Veel kisab ülemus koosolekutel, kui talle mõne jutt ei meeldi. Tädi Anna ülemus armastab oma inimeste peale keelt kanda. Veel pidi ülemus mikro muna keerama. Ma sain aru, et kui keegi joonistab paberile väikese vutimuna püsti, siis ülemus käsib selle joonistada pikali.“

Kogu selle lihtsakoelise jutu kirjutas mu korvpallituttav joonelisest vihikust välja rebitud lehele. Tegin lehest viis koopiat A4-lehele ja andsin need semudele: kahele kummalegi ühe, kolmandale kolm. Üks kodukirjand sattus sekretäri lauale poolteistsaja töötajaga asutuses, mille nimetuses esineb sõna „amet“. Sekretär ei osanud paberiga muud teha, kui viis selle koos teiste dokumentidega juhatajale. Juhataja, lugenud kodukirjandi kaks korda läbi, korraldas järgmisel päeval teenistuste ja osakondade juhtide välkkoosoleku. Ta selgitas, et on saabunud tõsine ja kardetavasti ühismeedias laia kõlapinda leidev signaal oluliste mõrade esinemisest ameti organisatsioonikultuuris.

Ehkki ühelegi kohalolijale näpuga ei näidatud, kinnitasid juhid, et olukord on murettekitav ja midagi tuleb teha. Kiir­lahendusena lepiti kokku, et sekretäri tööruumi ostetakse raamatukapp ja sinna hakatakse sisekommunikatsioonijuhi näpunäitel koguma juhtimisalast eesti- ja ingliskeelset kirjandust, mille lugemine tehakse struktuuriüksuste eestvedajatele rangelt kohustuslikuks. Riiulile paigutatakse kindlasti Dilberti koomiksid. Kirjanduse ostmiseks plaaniti esialgu 900 eurot. Selle summa eraldamiseks otsustati loobuda kahe külalislektori teenetest, kuigi nood pidid kokkuleppe kohaselt pidama töötajaskonnale loenguid teemal „Vaimse tervise vitamiinid. Väljakutse kodukontori miljöös“. Kui sekretär oli kirjandi salvestanud PDF-failina ja paigutanud selle sissetulnud dokumentide kausta, vajus üürikest elevust tekitanud seik unustusse.

Teisal ei ärgitanud see kodukirjand mitte mingile asjakohasele tegevusele. Tõenäoselt keegi, keda tekst valusalt riivas või kes soovis tuttavatele rõõmu valmistada, kõrvaldas paberi. Igatahes minu semu otsis kirjandit Kroonikate, Kodutohtrite, Cosmopolitanide ja muude ajakirjade hunnikust, kuid mis lännu, tuu lännu. Minu kolmas abiline „unustas“ kodukirjandi kolm eksemplari oma osakonna koopiamasina kaanele, tekst loomulikult ülespoole. Oli teada, et paljud töötajad sõidavad viiendale korrusele liftiga. Et koopiamasin seisab lifti kõrval, jäi kirjand kohe silma alla ja see loeti õhinal läbi. Siis aga sattus koopiamasina juurde osakonnajuhataja assistent, keda teati juhataja kodus tihti aitavat külalistele sööki valmistada. Assistent tõmbus kirjandi lugemisel näost kaameks, krahmas kõik kolm paberilehte pihku ja viis need kärmel sammul oma ülemusele.

Sama ja järgneva päeva askelduste kohta teave puudub. Kolmandal päeval läkitas asutuse peadirektor kõigile meili hommikuse infoampsuna. Märgiti, et peame kõik ennast kokku võtma ning töötama viljakamalt kui seni. Viljakama tegevuse eeldus on aga üksmeel ja õlatunne. Paraku esineb veel üksikuid erandlikke kollektiivist irdunud töötajaid. Asutuse tegevus on kindlates kätes, sest juhi nimetust kandvas või sellega võrdväärses ametis on 22,2% töötajaskonnast. Kui ka keegi neist on hetkelise frustratsiooni ajel häält kõrgendanud või muul kombel viivuks enesevalitsuse minetanud, ei tähenda see, nagu juhtimisega oleks kõik valesti. Meil lõppes pea­direktori tavapärase hoogsas stiilis lausega: „Hoiame kokku – tõeline sünergia idaneb ainult sõbralikus koostöös!“ Asutuse igakuisel juhtide koosolekul arutati kirja intsidenti põhjalikult. Otsustati korraldada kõigile töötajatele saaliloeng „Kuidas toime tulla keeruliste kolleegidega“. Lektoriks kutsutakse psühholoog, kelle kaks korda kuus ilmuv rubriik nädalalehes on aastaid lugejate meeli köitnud.

Aasta tagasi olin ise korra vestelnud tunnustatud juhtimisteoreetiku ja -praktikuga. Saatsin tallegi oma nimekirja ja palusin öelda, kas ta on kunagi trehvanud sellist ülemust. Ta vastas järgmisel päeval ja mainis, et nii palju negatiivset ühes reaalses ülemuses on raske uskuda, aga kõik on võimalik. Mis eesmärgil sellist üldse tööl hoitakse? Eraettevõtjana ei soovivat ta kohata selletaolist kolleegi „töötamas“ oma tiimis. Kas ülemuse alluvad on vaikivad voonakesed, kes on lõplikult minetanud töö­tegemise rõõmu, elavad rahuloleva kamba­jõmmiliku ükskõiksuse haardes ja värisevad töökoha kaotamise kartuses? Viimane küsimus juhtimise asjatundjalt kõlas: kas ma pole mitte läbi töötanud hunniku juhtimisalaseid trükiseid ja omandatud teoreetiliste teadmiste valguses kokku pannud täielikult vastumeelse ülemuse koondportree?

Ma loobusin edasisest arvamuste kogumisest. Olin oma arust tähelepanelikult ja täpselt talitanud ning pikaajalise vaatluse tulemused ausalt üles tähendanud. Olen endiselt vaatleja. Mulle pakub põnevust päevapaabusilma tiibade silmlaikude värvigamma, rasket koormat vedava hobuse lihaselise reie värelus, lõunamaa turu kalalettide kirevus. Ma ei pööra pilku kõrvale, kui silma alla satub poriloigus tiibu saputav koduvarblane või pargipingil eluheidikute punt.