Katariin Mudisti ja Keithy Kuuspu näitus „Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks“ Tartu Kunstimajas kuni 2. III.

Võiks mõelda, et mõned verstad ja „postid“ on kas ammu läbitud või koguni juba seljatatud. Kunstid on liikunud kaasavama, avatud vormi poole. Arutelu käib üha enam hoopiski kollektiivse kureerimise, suhestuva kunsti, kunstiliste sekkumiste, mitte kunstniku tardunud taieste ümber. Siiski paistab, et Autor ei ole surnud. Või on ta surnust üles tõusnud? Igatahes näib autoril olevat võimu ning rahva seas põleb eredalt vajadus tuvastada lihast ja luust isik teose taga ja teda vastavalt tümitada või tunnustada, nagu näitas kas või Nora Maria Londoni juhtum.

Muuseumirotid, EMA auhinnad, riiklikud teenetemärgid, kultuurkapitali preemiad, teatriauhinnad, Neitsi Maali … Aasta algus on nomineerimiste ja võitjate väljakuulutamise magus aeg. Avalikkus kleepub premeerimis- ja tunnustuslugude külge, Eesti kultuuriskeenel võib tekkida arvamus, et ilmselt on kõiki juba üht- või teistpidi tunnustatud, vaatepilt ei paku enam üllatusi. Nii see siiski pole. Kipub hoopiski kujunema nn staatuse inflatsioon, mida kirjeldab Maarja Kangro oma raamatus „Minu auhinnad“ – neil kel on, tuleb juurde, sest tänu varasematele nomineerimistele ja võitudele võib mõni kandidaat osutuda žüriidele turvalisemaks¹.

Veebruar on niisiis paras aeg autori, tema aupaiste ja võimu õhupall tühjaks lasta. Vähemalt selline meeleolu valdas näitusel „Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks“. Kunstnikud Katariin Mudist ja Keithy Kuuspu – keda ma selle näituse puhul pean pigem kuraatoriteks – võtavad tunnustusvajaduse suhtes iroonilis-kriitilise ja meeldivalt humoristliku hoiaku.

Õigel ajal, õiges kohas?

Näituse pealkiri tuletab meelde Ken Loachi filmi „Kahjuks ei olnud teid kohal“, mis jutustab töölisklassi kuuluva inimese pürgimusest finantsilise turvatunde poole suurfirmadele kullerteenust osutades. Süsteem töötab ärimudeli kasuks ning kiiresti saab selgeks jagamiseteenusel põhineva ettevõtluse inimvaenulik külg. Kultuurivaldkonnas pole auhindade jagamisel alati niivõrd esil majanduslik kasu, sest vahel raha auhindamisega ei kaasne (kui kaasneb, siis muidugi on prekaarses seisus kultuuritöötaja jaoks sellelgi tähtsus). Mäng käib pigem sümboolse kapitali peale. Soovitakse olla märgatud ja tõsiseltvõetav – tabada ajastu hingust ning teisi kõnetada.

Kui tulla korraks tagasi Loachi filmi juurde, polegi alati selge, kas kõik, mille kaudu võitjaid sõelutakse – kriteeriumid ja otsuste tegijad –, on ausad ja väärikad. Kas tuleb olla õigel ajal õiges kohas? Kui näiteks spordis saab rääkida sooritusest, siis kunstides on sümpaatiad subjektiivsed. Sotsiaalkonstruktivistid juhiksid tähelepanu võimu tinglikkusele ja küsiksid, kellel ja miks on ligipääs haridusele, töökohtadele, žüriiliikme staatusele jne. Seega on oluline preemiate jagamise läbipaistvus. Eesti kultuurirahva väiksust arvestades on muidki piiranguid – kes on kellega tülis, kes kellega kärgperes, kes kelle laps jne.

Näitusel lähenetakse auhindade jagamise puntrale vaba, pingutamata olekuga. Kunstnikud panevad inimlikult mõistetava, ent sageli mahasalatud tunnustusenälja kontseptuaalselt enda kasuks tööle. Avasaali videos „Auhinda oodates“ osutatakse vormilise otsekohesusega pideva ootuse painele. Vaatepilt on heas mõttes igav. Näeme mõlemat autorit ooteseisundis staatiliselt kaamera ees aega veetmas. Võte on äratuntavalt mudistlik, seesama minimalistlik, justkui dokumenteeriv, kuiva huumoriga esituslaad käib läbi ka tema varasematest töödest. Kuuspu etenduskunsti projektidest võib samuti tuvastada punase niidina tahtlikku venitatust ja üksasjadesse suumimist. Kuraatorite-kunstnike koostöö näib seega loomulik.

Iroonia kui kaitse

Paar sammu edasi astudes võib näha, et Mudist ja Kuuspu on iseenda näitust juba omavoliliselt premeerinud. Selline irooniline distants annab näituse autoritele justkui emotsionaalse kaitsekilbi, isegi kui tunnustuseta jäämise hoop on ühel või teisel moel juba hinge kriipinud. Olekski kummaline, kui autorid võtaksid kuuma teema puhul sentimentaalse hoiaku. Eks Mudisti ja Kuuspu kohta kehtib samuti Kangro „Minu auhindades“ tehtud tähelepanek, et sellist teemat käsitlevat loomingut ei saa luua see, kel endal on auhindu kas liiga palju või liiga vähe. Ka selle näituse ellu kutsumiseks peab olema saavutatud teatud positsioon.

Irooniline mäng tuleb kõige paremini esile „Komisjoni“ ja „Auhindade“ ruumis. „Tunnustuste toa“ valdavalt videointervjuudel põhinev lahenduskäik on Mudistile ja Kuuspuule mugav lähtekoht, sest sõna võtmise asemel antakse see teistele: pedagoogidele, kriitikutele, kirjanikele, sportlastele. Selline ajakirjanduslikkus ei taha aga näituse üldise fooniga hästi kokku sobida, sest siirad ja vahetud mõtteavaldused erinevad meelelaadilt ülejäänud näitusetervikust. Eriti seetõttu, et vaatajale oli absurdihõnguline eelhoiak juba antud autorite avavideo, aga ka nende elusuuruste kujutistega, kus Mudist ja Kuuspu meenutavad LHV panga müügiagente, mitte kunstnikke. Siiski on siin võimalik ka teistsugune tõlgendusviis: kas võib olla, et eri taustaga inimeste lood on lisanud näitusele pelga lõõpimise kõrval ka tuumakust ja tundlikkust, kuna töötasid individualistlikule võistluslikkusele kontseptuaalselt vastu?

Jääbki lahtiseks, kas auhindade jagamise ja üldise tunnustuse teema (koolihindamised, vanemlik tunnustus, follower’ide ja like’ide arv jne) ühendamine lihvis näituse sotsiaalkriitilist teravikku või hoopiski nüristas seda. Kahtlemata elab tänapäeva inimene hinnangutepõhises maailmas, kus kaubeldakse igat sorti kapitaliga. Kui läheneda asjale laiemast küljest, avaneb poleemika üldinimlik tahk ja nii on külastajal kindlasti kergem teemasse süveneda. Ent ka kultuuriauhindade ja -rahastuse problemaatika juures leidub küllaga nüansse, mille kentsakust võiks veel suuremategi saalide kaupa kõverpeeglisse asetada (nt nomineerimise tingimused, hääletusvoorud, galaformaadi tavad jms). Seega tuleb öelda, et kuigi mitmed videotes esitatud seisukohad läksid südamesse ja avardasid teemat, oleks ka selle ruumi võinud täita kontseptuaalsete ja tegutsema kutsuvate teostega.

Tahaksin esile tõsta näituse esteetilist terviklahendust, mille Tartu Kunstimaja ruumides tekitas nikerdatud puitmaterjal. Tegu on võrdlemisi keerulise näitusekeskkonnaga, kus sissepääs viib avarasse valgusküllasesse kesksaali, mida täiendavad kaks väiksemat kõrvalruumi. Videote vaatamine puitstendidelt lisas ruumile dünaamikat ning pani võrdlema: kelle sõna asub kõrgemal pjedestaalil? Õhku jääb vaid küsimus: kas soe ja koduselt nikerdatud puit ikka on see materjal, mida seostada prestiiži ja auhindamise külma auraga? Kuidagi aimdub sõnast „auhind“ midagi metalset ja rasket …

Naeru maagia

„Komisjoni toaga“ on kunstnikud loonud oma nägemuse otsuste langetamise hegemoonilisest arhitektuurist. Ruumi sisenedes näeb vaid toolijalgu, istekohad ise jäävad madala uksevõlvi tõttu varjatuks, väljendades auhindamise läbipaistmatust. Fotod ruumidest on väiksemõõdulised ja – olgem ausad – need kontorid on ka üsna igavad. Seda enam annab ruumi keskel kõrguv tooliinstallatsioon edasi sümboolset väge, mis neil tagatubadel on.

Kõige mängulisem osa näitusest on 25 tegutseva kunstniku loodud auhindade kollektsioon, mille seast valitakse lavastuslikul galal Tartu linnas parimad. Seda veab omakorda Mudisti ja Kuuspu kureeritud žürii. Lõbusalt pilkavad ning kohati mõrumagusa tagamõttega preemiad esitavad nägemuse sellest, mis on laiema kunstnikkonna meelel auhinnamajanduse ühiskonnas. Kunstihuvilisele pakkus rõõmu iga kunstniku truudus oma teemadele ning meediumile (nt Kristina Õlleki soolapisarad ja Gordini kuramaatori auhind).

Kui antaks rohkem preemiaid, mis tunnustuse asemel tooksid kultuuriväljal esile inimlikke nõrkusi ja raskusi, jätkuks rõõmu rohkem. Natuke nagu Tambet Kaugema on välja pakkunud, kuluks siingi ära Kuldvaarika-taoline auhind². Murdu on neidki, kes vääriksid maalikunstnik Angela Maasalu pakutud matrjoška­laadset „Ületöötanud kultuuritöötaja“ tunnustust, Tõnis Jürgensi auhinda „Parimale tähtajaületajale“ või Kris Lemsalu „Õnneliku vaese inimese“ preemiat. Tundub, et võimu võlu saabki kõige lihtsamini lahustada naeru maagiaga.

1 Maarja Kangro viitab raamatus „Minu auhinnad“ (2018, lk 206-207) James F. Englishi sõnastatud „võitja võtab kõik“ (winner takes it all) efektile.

2 Tambet Kaugema, Kommentaar. Auhinnatundlik teater. – Sirp 10. I 2025. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kommentaar-auhinnatundlik-teater/