Katja Novitskova näitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud“ Eesti Veneetsia biennaali paviljonis kuni 26. XI. Kuraator Kati Ilves, komissar Maria Arusoo.
San Samuele peatuses vaporetto pealt maha, kiriku juurest paremale palazzo Malipieroni esimese lahtise ukseni. Ukse kohal ripub leopardipea kujutisega plakat. Kohal.
Siseneda, koridoris mööduda kummalisel elevandil seisvast pantrist, kõndida trepist üles, peatuda hetkeks, et õhku ahmida ning jõudu koguda. Veel veidi ja jõutaksegi LVII Veneetsia biennaali selleaastasesse Eesti paviljoni, mida täidab tänavu Katja Novitskova ulmeline maailm, Eesti XI paviljon näitusega „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud“.
Kui siseneda näitusele juhusliku möödujana, võib-olla isegi mitte Veneetsia biennaalist midagi teada, siis ollakse mõneti kummalises seisus: Novitskova ulmemaailmadest inspireeritud kunst saab esimeseks biennaali kogemuseks ning jääb alatiseks biennaali iseloomustama. Katja Novitskova postinterneti kunstivoolu esindajana kõnetab ka kunstikauget publikut üllatavalt hästi. Internetiavarustest materialiseerituna näitusesaali toodud piltidel ja kujutistel on eriline menu noorema põlvkonna seas, kelles (seni ehk) ekraanilt tuttav maailm uudses keskkonnas ja kujus tekitab palju põnevust. Samuti on Novitskova näitus ulme- ja loodusteaduse sõprade suur lemmik. Internet kui kunstivahend liidab nüüdiskunstiga seega ka paljusid, kellele eelnevate kümnendite kunstnike probleemipüstitused ennast nii kergelt ei ava.
Muidugi olid paljud Veneetsia biennaali külastajad tulnud näitusele kindla eesmärgiga näha Eesti selle aasta väljapanekut või konkreetsemalt just Novitskova kunsti. Enamikule külastanud eestlastest rahvusvahelise suunaga innovaatiline näitus meeldis. Novitskova täidab eestlaste nii sagedast ootust olla läänemaailma osa ja paista silma uudsusega. Näitus ühtib oivaliselt Eesti digiriigi kuvandiga, mida paljud välismaalastest näituse külastajad pidasid Eesti žürii valiku põhjuseks. Kui Veneetsia biennaali puhul on olnud aruteluks, kas rahvuspaviljonide kontseptsioon tänapäeval ennast üldse õigustab, siis Novitskova näitus on kindlasti üks selliseid, millel ei ole suurelt küljes silti „Eesti rahva paviljon”. Paljud riigid, näiteks Ukraina (fotograaf Boriss Mihhailov) ja Iraak, on biennaalis näinud võimalust esitleda oma riigi kitsaskohti, panna külastaja kaasa tundma, võita ta enda poole emotsionaalsete sõjakaadrite ning poliitilise lõhestatuse eksponeerimisega. Eesti näitus kõnetab hoopis teistsuguste vahenditega.
Kindlate ootustega külastajat on kindlasti raskem rahuldada ning nii mõnelegi jäi Novitskova kunst kaugeks ja võõraks. Mõtlema pani üks vanemas eas väliseestlane, kes näitusest nördinuna küsis: „Kas inimene ei olegi enam oluline?“ „Blade Runner’i“ filmist tuttava tsitaadi kasutamine näituse pealkirjana ning tehissilma olemuse mõtestamine tundus talle kui inimese asendatavuse demonstreerimine. Kui küsida, kas Katja Novitskova kunst on tehisintellektide suhtes pigem positiivselt või negatiivselt meelestatud, siis leian, et vaatamata näitusesaalis tekkivale kõhedale tundele, mida eriti süvendas Kareem Lotfy müstiline – kord kaduv, siis jälle valjenev – muusika, valdab näitust ulmelise reaalsuse vaimustus, mis haarab kaasa enamikku näitusekülastajaid.
Robothällid, WC ja Hirst. Novitskova näitusel oli kaks ruumi, mis tekitavad vaatajates eriti palju elevust. Suur lemmik ning küsimuste tekitaja on kindlasti robothällide „koosoleku“ ruum. Kuuele elektroonilisele hällile loodud olevused, millesarnaseid võis näha ka 2016. aasta Kumu hittide näitusel, annavad omal moel jaatava vastuse küsimusele inimese olulisuse kadumisest: masinad, mis imiteerivad kõige üldinimlikumat – emadust, mõjuvad vaatajatele ehmatavalt ja võõristavalt. Ema käte vahel kiikumist ja ema südamelööke matkivad robotid tunduvad uskumatuna, sest isegi pärast „Blade Runner’i“ filmi vaatamist ei suuda me masinlikus hooles leida soojust, mida jagab ema oma lapsele.
Mõneti vastakaid tundeid tekitab paviljoni ainukese WC kasutamine näituseruumina. Mõnele kujuneb Eesti paviljoni tualeti külastamine koos hiiglasliku laboriussiga vannis ning krabidega bidees näituse meeldejäävamaks osaks, teised tunnetavad WC ebaharilikkusest hoolimata Novitskova ulmetualetti kui harjumuspärasest privaatsusest vaba ruumina. Nii juhtus, et saksa kunstiajakirja Monopol artiklit Veneetsia biennaali külastajate kahekümnest halvimast kogemusest illustreerib Novitskova WC-installatsioon koos sinna mittekuuluva urineeriva mehega.
Kuna Eesti paviljon asub sel aastal kohe Damien Hirsti näituse vastas, siis on paljud meie näituse külastajad võrrelnud Novitskova näitust Hirsti omaga, pidades sageli Novitskova väljapanekut staarkunstniku omast õnnestunumaks. Novitskova ja Hirsti näituse ühisjooni võib tõepoolest leida. Mõlemad tõstatavad küsimuse, kui palju tegelikult mõtleme sellele, mida näeme. Novitskova tehissilmade läbi nähtu ning Hirsti lavastatud aare mõjuvad mõlemad moonutatud reaalsusena. Samuti on ka Novitskova võrrelnud oma teoseid meie ajastu fossiilidega.
Huvitav, kuidas tõlgendaksid arheoloogid tänapäeva, kui 1000 aasta pärast tuleksid vee alt välja nii Hirsti „antiikne“ aare kui ka Novitskova suurendatud laboriussid?
Novitskova kunst peegeldab meie kaasaega, kunstnikul ei olnudki plaanis sobituda Veneetsiaga, pigem sellest eristuda. Veneetsiasse „sobituvaid“ näitusi või teoseid polnudki biennaalil palju, maailma romantilisima linnaga ühise keele leidmine on ehk raskemgi kui sellele vastandumine. Sellepärast jäid eriti eredalt meelde teosed, kus dialoog linnaga on hästi õnnestunud, näiteks kohe Eesti paviljoni vastas asuv San Samuele kirikus Evan Penny kristluse, kunstiajaloo ning kiriku XVII sajandi interjööriga flirtiv näitus. Samuti Arsenales Guan Xiao videoinstallatsioon „David“, mis oivaliselt väljendab maailma ühes suuremas turismikeskuses viibimise tunnet. Novitskova näitusel on ümbritsevaga suhestumine raskem, kohati on linn ja näitusesaal pigem segavad atribuudid, milleta oleks näitus ehk veel tugevamini mõjunud.
Novitskova eripära. Novitskova tegeleb oma kunstis visuaalsete suurandmetega, mis toodavad iga sekund uut materjali, ning Veneetsia biennaal oma mahukuses pakub selliseks väljenduseks ideaalse pinna. Nii nagu interneti infotulvas liikumine, on raske ka biennaali kunstinäituste vahel navigeerimine. Novitskova kunst on kui suur infotöötlusmasin, millega tõestatakse, et teadlikult liikudes ja tarbides võib leida kasulikku. Katja Novitskova on võtnud vaatluse alla internetis leiduvad infomahud ning näitab, kuidas taaskasutuse kaudu saab näilistelt kasututest andmetest kunstiline tervik. Visuaali lugemise oskus on järjest olulisem, sest pildi dekrüpteerimine ei toimu enam ainult kunstisaalis näitusel, vaid ka infoajastu igapäevas, kus meile järjepidevalt vastuvõtmiseks uut filtreerimata materjali ette paisatakse.
Biennaalil avatavale silmapiirilaiendusele on Novitskova heitnud valgust peanäitusest erineva nurga alt. Arsenale ja Giardini kuraatorinäituselt jäid meeli valdama suured kootud pinnad, lapitud tekid, iidsete hõimude kombeid ja tantse kujutavad teosed, millega kutsutakse vaatama minevikku. Novitskova kunst, kus masinad annavad võimaluse näha kaugemale, suunab vaatama tulevikku. Moonutatud tuttavlikkus, ümberpööratud suurendatud kujutised panevad globaalsetele probleemidele teisiti otsa vaatama, murekohad avavad ennast esteetilise pildi abil. Lahendusi otsitakse reaalsuseks saanud ulmemaailma kaudu, mitte minevikku pööratud pilguga. Nii on võimalik käsitleda kliimasoojenemist masinasilma vaatevinklist. Novitskova elustatud tehnika, mida oleme sageli harjunud nägema kui süüdlast, mitte kui abimeest, oli kindlasti üks biennaalile toodud originaalsematest taotlustest suhestuda maailma(parandamise)ga.
Nagu ka Novitskova valitud visuaalides on midagi iseäralikku, mis on äratanud kunstnikus huvi, on oluline Novitskova omapärane vormikeel Veneetsia biennaali kui terviku kontekstis. Näituse mainimine väljaannetes nagu Huffington Post, Dazed, Artificials, Artnew, Momust ja Cura näitab, et hingetuna trepist üles jõuda, peatuda ja vaadata otsa reaalsusele, kuhu jõudnud oleme, siis hinge tõmmata ja seda endale mõtestada, on asendamatu kogemus, et biennaali suures kunstimahus edasi orienteeruda.
Veebruaris avatakse Novitskova isikunäitus Kumus, kuid juba praegu saab tänu arenenud masinasilmadele Veneetsiasse kohale sõitmata Katja Novitskova väljapaneku kogemuse kätte Kristina Õlleku 360kraadistest panoraampiltidest.
