Maailm pole enam see mis Kristian Jaagu sündimise ajal 225 aastat tagasi.

„Digiajastu kommunikatsioon on märksa killustunum. Suhtlus toimub eri platvormidel, tekstid jäävad järjest lühemaks, audiovisuaalsete vormide osakaal suureneb. Üks tekst ühele suurele homogeensele auditooriumile ei ole enam peamine viis suhtlemiseks. Täpselt nagu kirjasõna polnud talurahva ja külakogukonna jaoks nii igapäevane.“ Nii kirjutab Õigekirjagurmaani Instagrami lehe autor Kert Kask emakeelepäeval ERRi arvamusportaali loos „Nagu rafas räägib, nii ongi õieti“¹ vastuseks neile, kes muretsevat aastast aastasse, et eesti keel ei säili. MOTT: kui ei väljenduta täpselt, pole mõeldav ka asjalik arutelu. Küllap ei pea muretsejad silmas köögikeelt, vaid korraldatud kirjakeelt, milles antakse kooliharidust ja peetakse riiki – homogeense auditooriumi huvides. Kui pole homogeenset auditooriumi, siirdume killustatult eri keelekasutusega platvormidele ja murdekeelsetesse külakogukondadesse – mida tegema? „Inimkond on suurema osa oma eksistentsist läbi ajanud vaid suulise suhtluse abil. Kiri, tekst ja raamatud ning lugemine ja kirjutamine kuulusid pikka aega elitaarsete tegevuste hulka.“² Ja see kaunis kirjakeele ja elitaarsuseta tulevik ootab meid muidu vist ikkagi kirjakeeleusku kirjutaja (kirjutab ju – ja korrektses kirjakeeles!) meelest aastal 3026.

Joosep Susi, üle Eesti ja igas vanuses inimeste seas populaarse Vikerraadio e-etteütluse teksti üks paikapanijaid, halvustab aga sellest kokkuvõtet tehes juba mitmendat aastat järjest etteütlust kui niisugust. „Iseenesest ju olen mina sellesse alati suhtunud irooniliselt .. mingi nähtus, mis on täis erinevaid stereotüüpe .. võikski natuke irooniliselt sellesse suhtuda .. ja minu arvates on see tervitatav, kui inimesed kasutavad tehisaru, et seda lahendada, samamoodi, nagu ma otsin sõnaraamatust .. See on ju ikkagi mäng,“³ tõmbab ta vee peale sellega kõigile, kes panid oma teadmised tõsimeeli proovile ning saatsid teksti võistlustulle. Paistab, et etteütluse mõte kirjaoskustaseme fikseerimiseks pole TLÜ nooremlektorile arusaadav, kui tema poolest võiksid võistelda ka tekstid, mille on genereerinud suur keelemudel⁴ – võistlevad ju siis mudelite koostajad, mitte etteütluse kirjutajad. Mängulgi on oma reeglid.

Roos tordil on intervjuu „Keelt ei ole olemas, sõnad ei tähenda midagi ja see on rõõmu koht“⁵ tehisintellektiga, juhiste koostajaks ja iseendale vastajaks Arvi Tavast, kes juhib juba teist ametiaega EKIt – seda vaatamata sellele, et tema asutus jättis avalikkuse vajadustest ja nõudlusest hoolimata õigekeelsussõnaraamatu siiski tegemata.⁶ Keelekorraldusest ei taha ta endiselt midagi teada: „Erinevalt ülalt-alla keelekorraldusest, mis üritas keskme asukohta ära arvata – mõnikord koguni „ainult oma keeletajuga piirdudes“ –, on keelemudelid lugenud läbi rohkem eestikeelset teksti kui ükski inimene oma eluea jooksul jõuaks. .. Küll geopoliitika selle eest juba hoolitseb, et puudu neid probleeme ei tule, pole tarvis neid ise juurde mõelda. Keele üle võime muretsemise asemel parem rõõmu tunda,“ lõpetab ta jätkuvalt eelmise sajandi muretus ajaloo lõpu pilves liueldes, kuigi ei jäta mainimata geopoliitikat. Selle muutumisel ei jää siiski muutumata ei riigid, rahvad ega nende keeldegi puutuv.