Kontsert „Katharsis. Rhodos-Reval“ 23. XI Niguliste muuseumis. Vambola Krigul (löökpillid), Chrysanthos Antoniou (viiul), koorisolistid Marie Roos (sopran), Yena Choi (sopran), Marianne Pärna (alt), Danila Frantou (kontratenor), Danny Zhizhong Xie (tenor), Kim Sargsyan (bariton), Henry Tiisma (bass) ja Geir Luht (bass) ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Savvas Karantziase missa „Katharsis“ ehk „Katarsis“.

Tallinnas peetud festivali „Rhodos-Reval“, kus lahati kreeka, prantsuse ja eesti kultuuri sõlmpunkte, üks tipphetki oli Rhodosel elava kreeka helilooja Savvas Karantziase segakoorile, löökpillidele ja sooloviiulile loodud üheksaosalise missa „Katharsis“ ehk „Katarsis“ ettekanne, ühtlasi autori muusika esimene elav esitus Eestis. Eesti Filharmoonia Kammerkoorile, Arvo Pärdile, Veljo Tormisele ja Tõnu Kaljustele pühendatud ulatusliku teose puhul kerkis kohe küsimus, kuidas tajub Pärdi ja Tormise koorimuusika keskseid jooni keegi, kelle muusikalises vereringes peaks ringlema midagi sootuks teistsugust.

Enne kontserti Karantziase teoste kataloogi uurides näis, et suhteliselt konkreetne isikutele või paikadele viitamine ei ole talle sugugi võõras. Helilooja teoste seast leiab näiteks Gija Kantšeli mälestuseks loodud pala „In the Memory of Giya“ ning terve albumi pealkirjaga „Echomonologues“ ehk „Kajamonoloogid“, kus sooloinstrumentaalpalades peegelduvad geograafiliste asupaikadega seonduvad kujutluspildid Peterburist Marylandini. Maailmas tuntakse Eesti Filharmoonia Kammerkoori sageli just Pärdi ja Tormise koorimuusika kõrgetasemelise tutvustajana. Niisiis oli huvitav näha lahti rullumas Karantziase vaadet eesti muusikale – ja võimalikest ehk läbi kõige autentsema prisma. „Katarsist“ võib seega mõneti võrrelda vereülekandega, sest kammerkooris väga sügavalt juurdunud heliloojate tunnetuslikele joontele oli lisatud midagi väljastpoolt. Kõige aluseks võetud juba varem olemas olnud elementaarosakesed olid siiski äratuntavad, endiselt omad.

Kahe missaks ainest pakkunud autori loomingust oli kaalukauss puht matemaatiliselt selgelt kaldu Pärdi oma poole: suurem osa Karantziast inspireerinud teostest on just tema sulest. Tormise loomingust oli valituks osutunud „Raua needmine“, mis ei jäänud oma nõidusliku mõjuvuse ja ürgse väekusega sugugi väiksemasse rolli. Kirik on Pärdi muusikale äärmiselt harjumuspärane paik, Tormise „Raua needmise“ puhul ei saa aga sugugi sama öelda. Seda ootamatum oli missa osa „Dies irae“ ehk „Viha päev“ puhul küllalt konkreetne Tormise šablooni järgimine trummipartiis, vokaalefektides ja tekstiosades. See lõi aga vähemalt originaalteosega kursis kuulajale sisulise paradoksi, päädides karedast kurgust kriisatud „aameniga“ – kaldumisega groteski radadele, mis mõjus kirikus esitatuna kahtlemata efektse üllatusena. Kuigi ametlikult on see missa ainus Tormisele viitav osa, otsis ja märkas kõrv tormiselikku varieerimist ning ka õrnalt aimatavat regilaululikkust siiski veel mõneski helikangast läbi kumanud niidis.

Kontserdile eelnes ringkäik näitusel „Lõimumised“ Kloostri Aidas, kus on eksponeeritud prantsuse fotograafide Peggy Herbeau ja Christophe Fillieule’i tööd. Nad on kujutanud Rhodose saare olustikku ja ajaloolist arhitektuuri eri nurkade alt: Herbeau pärastlõunapäikese pleegitavas kumas inimloome ja loodusjõu puutepunktis ning Fillieule konkreetses, ratsionaalsemas mustvalges varjude mängus. Näitust tutvustades juhtis galerist Kristel Schwede tähelepanu tõigale, et kuigi fotodele talletatud Rhodose antiiksed müürid jäävad meist geograafiliselt kaugele, võib vanalinnas paikneva näitusehoone kiviseintes näha justkui nende pikendust. Nii avanes vaatajale sootuks uus lõimumispunkt. Sõltuvus ümbritsevast ruumist võib sama hästi toimida ka helitöö puhul.

„Katarsis“ tuli esiettekandele Rhodosel oktoobri algul festivalil „European Polyphony“, ent Niguliste muuseum andis kahtlemata teosele oma varjundi ja erilise kuma. Eredalt toimis see näiteks kõrgustesse pürgivate kooskõlade puhul, mis ronisid Nigulistes justkui suurimat võimalikku ühekssaamist otsides kirikutorni alla ja võimendusid seal. Nüüdseks on missa seega kõlanud nii helilooja kui ka koori koduväljakul, kuid kahtlemata oleks huvitav mõnes teiseski paigas teost kuulates tajuda, kuidas muutuvad ja milliseks kujunevad johtuvalt esinemispaiga eripärast ja sellega kaasnevast tunnetusest näiteks sooloviiuli improvisatsioonid, kus helilooja on interpreedile vabad käed jätnud.

Missa osade lõikes paigutub puhastumine kui selline täpselt teose teise kolmandiku hakule, mitte lõppu, seega jätkub materjalis tasakaalu ja täiuse otsimine veel mitmes osas. Pärast hüpnotiseerivalt kodeeritud võtmeosa paigutus koor ümber kahe viiruna kummalegi poole publikut ning järgmises osas „Deus est lux“ ehk „Jumal on valgus“ jätkus topeltkoorile kirjutatud muusikalise materjali najal puhastumise teekond. Publikuni jõudis see gregooriuse laulust lähtuvate imitatsiooniliste valguskiirtena. Nii oleks inimhing sellesse põhjalikult süvenemiseks puhastuse käigus korraks nagu mitmeks tükiks lahti võetud, kuniks teose lõpuosas taas kokku tuldi.

Kooripartiide kõrval pakkus omaette mõtestamistasandeid ka see, kuidas on tervikusse kätketud viiuli- ja löökpillipartiid. Instrumentide eri rollid joonistusid teose kulgedes välja üpris selgesti: näiteks, kui koor astus missa avaosas üheskoos mööda küllalt selgeid ja jälgitavaid akorde, siis löökpillipartii (Vambola Krigul) toimis seal justkui vaikuse ja hingamise hetki lõhestava jõuna väljastpoolt. Kolmandas osas „Dies irae“ tagasid aga löökpillid vastukaaluks kohtu­mõistmise ees hirmu tundval ja ärevusest kantud foonil lausutud sõnalisele osale lakkamatu ja range pulseerimise. Viiulil improvisatsiooniliste vahelõikude abil inimhinge ettearvamatust ja haprust vahendanud Chrysanthos Antoniou suutis minimaalsete vahendite ja lühikese ajaga öelda tohutult palju. Viiulimeloodiad toimisid uusi meeleolusid ühendavate interluudiumidena missa osade vahel: nende muusikaline materjal oli võrdlemisi napp, kuid haaras alati endasse. Võib aimata, et Antoniou oli end teksti sisuliste nüanssidega süvitsi kurssi viinud, sest tema improviseeritud meloodiates peegeldus omaette täiuslik tekstitunnetus: viisikatked mõjusid kui inimhääle emotsiooniga edasi antud sõnad ning ulatusid ka sümboolsele tasandile, sirutudes osa „Christ the True Vine“ ehk „Kristus on tõeline viinapuu“ sellesama viinapuu okstena valguse poole.

„Katarsis“ on heliloojale kui meditatsioon ning seega ei üllata ehk üleliia, et just meditatiivsemad osad, nagu ühestainsast noodist võrsunud „Kyrie eleison“ ehk „Issand, halasta“, krüpteeritud „Purgatio“ ehk „Puhastumine“ ning harras lõpetus „Pater noster“ ehk „Meie Isa“ pääsesid esituse jooksul tunnetuslikult eriliselt esile. Kontratenor Danila Frantou andis lõpuosa soolopartiile erakordselt tundelise värvi, mis mõjus koori vokaliisi taustal ääretult intiimse pöördumisena – igavikulise, kõiksusega põimuva palvena kellegi kõrgema poole. „Purgatio“ puhul täheldasin aga samalaadset fenomeni nagu „sõnatult sõnakate“ viiulikatkete puhul: koor ei lausunud terve osa vältel taotluslikult ühtegi arusaadavat sõna, vaid sõudis üksikutel vahelduvatel vokaalidel, ent meloodia oli läbini laetud. Nõnda näis kohati, et mida vähem konkreetset teksti muusikasse panna, seda puhtamalt pääseb mõjule taotletud emotsioon. Selline veenev tunnetus tekib loomulikult siis, kui sõnatuid osi ümbritsevaid tekste on sügavuti mõistetud ning dirigent on proovides koorile väga üksikasjalikke suuniseid andnud.

Karantziase ning Pärdi ja Tormise vahele ehitatud sillad olid kord ilmselged, siis jälle kaugusest aimatavad. Kes soovis otseühendusi otsida, leidis need üheksaosalises missas kindlasti, ent Karantziase loodu on samal ajal ka täiesti iseseisev tervik, mitte vaid tuletatud imitatsioon. Kuivõrd kavalehe andmetel on tegu just mälupildiga, on sellist transformatsiooni köitev jälgida, teades, et inimmälus satub vastuvõetud materjal teinekord äraarvamatute töötluste rajale ning kujuneb ümber tuttavaks tundmatuks.