Olen ennast alati pidanud üle keskmise uudishimulikuks, võib suisa ütelda, et see on üks kandvamaid iseloomuomadusi. Juba lapsepõlves meeldis suguvõsa koosviibimistel peolauas suu ammuli täiskasvanute jutte kuulata, mitte omavanustega ringi traalida.  

Uudishimu on kognitiivne motivatsioon, mis on tihedalt seotud neurobioloogilise dopamiinisüsteemiga. Oma tähelepanuväärses artiklis näitasid Matthias J. Gruber, Bernard D. Gelman ja Charan Ranganath,* et uudishimu aktiveerib sama ajupiirkonda kui naudingu kogemine, nagu rahateenimine või toitumisnauding. Neurobioloogiliselt on seega korrektne väide, et raamatud on vaimutoit. 

On olnud rõõm sündida äärmiselt lugemislembesesse ja raamaturohkesse koju, kuhu oli regulaarselt tellitud ka Sirp ja Vasar. Uudishimu ja raamatud on nagu tuli ja hapnik, mis tuld toidab. Uudishimu paneb meid lugema. Lugemine süvendab arusaamist. Sügavam arusaamine tekitab uusi küsimusi. Ja need küsimused viivad jälle raamatuteni. Raamat pole lihtsalt vastus, vaid partneriga vestlus, kus toetutakse intellektile ja tundlikkusele ning sisemaailma fantaasiatele. 

Paar aastat tagasi viisid asjatoimetused mind kokku kunagise klassivennaga, praeguse eduka tippjuhiga, kellega teed läksid lahku põhikooli lõpus, mina jäin samasse keskkooli ja tema läks teise. Me ei olnud vahepeal näinud mitukümmend aastat. Esimesel kohtumisel üle aastakümnete lähenes ta mulle avala naeratusega, käsi ees: „Tere, Margus, mäletan-mäletan meie nooruspõlvest seda üle seina maast laeni raamaturiiulit sinu kodus.“ Minu meelest on selline tere parim tere üldse, mis ühele inimesele osaks võib saada, kui teda mäletatakse üle aastakümnete maast laeni raamaturiiulite kaudu. 

* Matthias J. Gruber, Bernard D. Gelman ja Charan Ranganath, States of Curiosity Modulate Hippocampus-Dependent Learning via the Dopaminergic Circuit. – Neuron 2014, 84(2).