Eelmise aasta detsembrikuu lõpus otsustasin ühel reedel teha päevareisi Tallinnast Kuressaarde. Olin aasta vältel lugenud isuäratavaid teateid sealsetest näitustest ja kutse Mari Männa isikunäitusele oli viimane piisk. Helena Keskküla, kelle kivikujusid on hiljuti eksponeeritud EKKMis, töötab nüüd Saaremaa kultuurivara kunstikuraatorina. Oma kunstihariduse tõttu, mille ta on saanud Eestis ja Hollandis ning täiendades ennast residentuurides Rootsis, Kreekas ja New Yorgis, on ta toomas uusi tuuli väikesaare kuurortlinna. Läksingi vaatama, millega ta tegeleb, ja seejärel kohtusin temaga Tallinna Neitsitornis, et teha intervjuu.

Milline oli su tee tagasi Kuressaarde oma sünnikohta?

Mul tegelikult ei olnud tunnet, et jõuan koju tagasi. Kuigi Kuressaare on mu sünni­linn, siis ma ei ole seal üles kasvanud. Mu kodulinn on Pärnu. Kuressaare on minu vaatest mu kosmopoliitsuse järgmine samm, uus väljakutse.

Kas erisugustes riikides elamine valmistas sind kuidagi Kuressaare jaoks ette?

Kui oled alustanud mitmes kohas uuesti, tekib enesekindlus, et saad hakkama. Ma tegelikult ei teadnud, kas ma leian Kuressaares midagi, mida teha, inimesi, kellega suhelda. Ei teadnud, kas pean äkki minema Maximasse tööle. Mul oli mingisugune unistus skulptuuripargist, mida ma tahan Saaremaale teha.

Amsterdam, kus ma elasin, on nii tihedasti asustatud, et iga rohulible ja kivi on üle loetud. Eestis nii ei ole. Eesti on koht, kus on ruumi. Kuna hakkasin oma loomingus töötama kiviga, tundsin, et ma ei jaksa kolida neid enam ühest kohast teise. Mida rohkem mul kive tekkis, süvenes küsimus, mida ma nendega teen. Ma tahtsin maanduda ühte kohta, panna kaks jalga maha.

Kõlab nii, et su looming juhtis su töökoha juurde …

Ma ei läinud Kuressaarde selle töö pärast, mida ma nüüd teen. Ma lihtsalt kolisin Kuressaarde ja alles siis hakkasin mõtlema, mida teha. Raha polnud. Koputasin kõigile ustele, mis olid natukenegi kultuuriga seotud. Leidsin Raegalerii, kuhu polnud kunagi sisse astunud, ja juhtus nii, et selle galerist Lii Pihl, kes selle 30 aastat tagasi asutas, otsustas, et läheb just nüüd pensionile. 2024. aasta suvel veel valvasin näitusi, aitasin tal Saaremaa kunstikogu teoseid kokku lugeda ja septembrist alustasin tööd.

Muidugi ma tahaks teha täiskohaga kunstnikutööd, aga see lihtsalt ei ole praegu raha tõttu võimalik. Ma jõudsin oma elus sellisesse etappi, et tahtsin endale turvatunnet pakkuda. Kui ma saan endale jalgealuse, siis liigun võib-olla ringi jälle, aga kes teab, võib olla jään ka 30 aastaks.

Oled seotud Kuressaare kultuurikeskuse ja ka Raegaleriiga. Kuidas käib seal näituste programmi koostamine?

Minu töö sisaldab nii Raegalerii kui ka kultuurikeskuse programmi koostamist, samuti Eerik Haameri nimelise kunstipreemia ja Saaremaa kunstiteose võistluse korraldamist. Kultuurikeskuses on kaks pinda, kus toimuvad kogu aeg näitused. Mulle on avanenud täiesti teine kunstimaailm ja sellel on oma võlu. See on päris lahe, et niisuguses väikses linnas on nii suur harrastuskunstnike punt, kes hoiab omavahel kokku ja kes tahab oma loomingut näidata.

Kas see tähendab, et näitusepindade programmi saaks täita siis nii-öelda omadest vahenditest?

Programmi täidaks ära, aga need ei oleks professionaalse kunsti näitused – mis ei tähenda, et kõik näitused peavad olema professionaalse kunsti näitused. Professionaalsed kunstnikud saab Saaremaal ühe käe näppudel üles lugeda.

Programmis on lähtutud sellest, et sinna oleksid kaasatud Saaremaaga seotud kunstnikud, aga soovin kasutada ära ka need suhted, mis ma Amsterdamis elades lõin, et tutvustada publikule rahvusvahelisi kunstnikke. Ja kui varasemalt on Raegaleriis olnud palju isikunäitusi, siis tahan edaspidi teha rohkem grupinäitusi.

Kas kutse kandideerida Raegaleriisse näituseideega on esmakordne? Tuleb öelda, et see mõjus väga hea kampaaniana: kutsel on foto Jüri ja Terje Ojaverist pikutamas galeriisse paigutatud voodis.

Jah. Tore oli, et Tartust ja mujalt Eestist kandideeriti, kuigi paratamatult on üks konkreetne vanusegrupp, kes kandideeris – minuvanused kolmekümne ringis kunstnikud.

Milline on Saaremaa ja Kuressaare kunstielu?

Regulaarselt toimuvad näitused Rae­galeriis, Saaremaa Kunstistuudios, kultuurikeskuses, Kuressaare teatris. Saaremaa muuseumis on kaks vahetuvat näituse­pinda, kuigi seal ei ole väljas ainult kunsti­näitused.

Kunstipublik on pigem vanem, mis on võib-olla seotud sellise organisatsiooniga nagu Saaremaa kunstiklubi, mis rajati 1970ndatel ja kus tänini on veel liikmeid selle asutamisajast. Neil on igal aastal sügisnäitused, aastanäitused. Nad käivad koos reisidel, kunstikoolides kursustel, kutsuvad eksperte loenguid pidama, tagasisidet andma. Imetlusväärne, et nii pika ajalooga organisatsioon endiselt toimib. Nemad on ka peamine näituste publik. Nad on alati viis minutit enne avamist kohal, peavad pikki kõnesid, toovad lilli ja marmelaadi – nagu oleks sugulase sünnipäeval.

Ma ise tahaksin siin rohkem kunsti näha, igatsen prooviruume, artist-run space’e, kus saaks veidi vabamalt võtta. Vahepeal tundus, et Amsterdam on Tallinnale lähemal kui Kuressaare Tallinnale.

Milliseid teemasid või mis laadi esteetikat tundub oluline just Saaremaal eksponeerida?

Mõnes mõttes pean alustama nullist, sest hoiakud, mis on aastatega mulle nii loomulikuks saanud, ei ole seda teistele. See on huvitav protsess, mille vältel olen hakanud ümber mõtestama, mis on hea kunst. Huvitav on olla tunnistajaks sellele, kuidas publik ajab taga meisterlikkust. Näiteks, kui eelmisel suvel oli Raegaleriis Firenzes akadeemilist maali õppinud Saara Väli näitus, siis olid isegi tema koolitööd sellised, et mu aju oleks nagu massaaži saanud, ja hea oli näha, et see mõjus nii ka teistele. On mõned asjad, mis meeldivad peaaegu kõigile.

Olen jõudnud arusaamiseni, et kui toon näitusesaali eksperimentaalsemaid meediume, siis peavad need olema selle meediumi kõige paremad näited. Mul on raske endale vahepealsust põhjendada.

Praegu Raegaleriis avatud Mari Männa isikunäitusel „Talitused“ on kunstnik sünteesinud arhailised eesti kombed ja uskumused kaasaegse materjalikultuuri ja elutunnetusega. Kuidas Saaremaa publik nende endi seast võrsunud kunstniku esimese esinemise kodupubliku ees on vastu võtnud?

Palju on mõistmatust, eriti vanema põlvkonna kunstitaustaga inimestel. Vahel tuleb sisse aga mõni punt, kes ütleb, et lõpuks ometi nii värske ja huvitav väljapanek.

Näib, et kontekst mõjutab ja vormib paljuski, mida sobib näidata, mida mitte …

See on huvitav, aga hirmutav ka. Ma pean hoiduma sellest, et hakkan kunsti­korraldaja-kunstniku kahetisest rollist tingitult oma kunstnikuna omandatud põhimõtteid kuidagi maha viilima. Pean hoiduma kompromissist, mis poleks ei üks ega teine. Kompromisse võib teha, aga mitte mõlemalt poolt kõiki teravusi maha nudides. Kui valida, siis juba kõige radikaalsem kaasaegne kunst. Või kui akadeemiline maal, siis selle parim esindaja, mitte otsida natuke mõlemat, mis pole lõpuni kumbki.

1995. ja 1997. aastal toimusid Kuressaares Eesti kaasaegse kunsti suursündmused. Kas 30 aastat hiljem on Saaremaa biennaal veel relevantne? Kuidas suhtud sellesse, et iga teine külaline, nagu ka mina, hakkab rääkima selle taaselustamisest?

Kõik räägivad sellest kogu aeg, nii kui keegi mind näeb. Ma tean, et see oli oluline tollel ajal, ja mõned inimesed isegi suudavad meenutada oma muljeid, kui nad seal teismeeas käisid, aga minus hakkab vaikselt pead tõstma kahtlus, kas selle biennaali osas ikka oldi tookord päriselt nii entusiastlikud.

Kui keegi tuleb ja ütleb, et tahab Saaremaa biennaali teha, mis sa vastad?

Miks mitte!

Lugesin Vikipeediast, et biennaali külastas 60 000 inimest. Arvestades, et Saare maakonnas elab 31 000 elanikku ja Kuressaares 13 000, siis on see täiesti pöörane arv.

Ma arvan, et Saaremaal on oluline müüdiloome. Ma kahtlen, kas saarlased on kaasaegse kunsti osas vastuvõtlikumad, kuna selline üritus seal on toimunud, aga nad on siiski uhked, et selline asi on olnud. See, et seal on tehtud niivõrd erilisi kaasaegse kunsti üritusi, avab rohkem koostöövõimalusi. Kaasaegne kunst on Saaremaa identiteedi osa, isegi kui see esmapilgul välja ei paista.

Kureerisid Kuressaare piiskopilinnuses koos Roman-Sten Tõnissooga näituse „Hinge pime öö“, kus oli väljas nii kaasaegsete kunstnike töid kui ka palju huvitavaid leide Saaremaa muuseumi kogust. Kirjelda palun selle näituse tegemise kogemust. Mismoodi te sidusite keskaegse ruumi­konteksti kaasaegse elutunnetusega?

Meid võeti seal väga hästi vastu, muuseumi kollektiiv oli väga usaldav. Ainus probleem on näituse installeerimine ajaloolises hoones – ühtegi kruviauku ei tohi seina teha – ja see teeb tehniliselt kogu protsessi ajakulukamaks.

Näitus „Hinge pime öö“ oli tehtud nende ruumide tarvis, seda poleks olnud, kui poleks seda linnust. Kõigile, kes on seal lapsepõlves käinud, on see jätnud kustumatu mulje. See on nagu muinasjutumaa, mis lööb fantaasia teistmoodi lahti. Muidugi on oht, et ruum ise osutub tugevamaks kui see, mis sinna sisse pannakse. Ruum on nagu üks suur konkurent, kellega koos töötada, aga väljakutse on väga põnev.

Pealegi on selles linnuses alles lähiajaloos väga süngeid asju juhtunud, nii et see on ka väga verine koht. Ju ma siis olen nii naiivne, et ei tunneta seda korralikult. Võib-olla meretuul puhub sellele uue elu sisse. Traagilistele lugudele vaatamata ei ole linnusel lastud tondilossiks ära laguneda, vastupidi: aastate jooksul on linnusesse pandud väga palju hoolt ja on rõõm näha seal noori peresid ringi jalutamas.

Sa oled kunstielu korraldamise kõrval ka aktiivne kunstnik ja viimastel aastatel kiviraiumise ette võtnud. Mis on toonud su sellise tahumatu ja füüsiliselt raske meediumi juurde?

Üks käivitavatest jõududest oli minu Rietveldi akadeemia lõputöö, kus kirjutasin oma perekonna loost. Selle üks liin on seotud Saaremaal Valjalaga, kuhu mu sugulased panid üles ruuni­kivi, ja teine seotud Ida-Virumaaga, kuhu mu isa istutas ühe kivi kõrvale tamme, mida me käisime igal suvel hooldamas.

Kõige paremad kivid on Kristjan Raual, tal oleks nagu kogu looming kivist tahutud – tal on kõige kivisem graafika. Kristjan Raud on samuti osa sellest loost, miks ma Saaremaale kolisin sooviga seal oma maailma kasvatada.

Meil ei ole Eestis väga palju kivi­raidureid, eriti veel naissoost.

Kindlasti on – ja ka neid, kes oskavad seda minust sada korda paremini. Ma olen totaalne iseõppija, amatöörist kiviraidur. Ükski kunstikool mind selles osas aidanud pole, mitte ühestki otsast. See on asi, milleni ma jõudsin pärast kõikide koolide lõppu.

Kui kõik muu mu elus minema hulpis, siis kivi jäi. Kivi hoiab fookust, kuna see on nii nõudlik asi, millega tegeleda. Muide, näiteks Hollandis ei ole kive. Kui ma sinna kolisin, oli mul ühe videotöö jaoks vaja kivi. Läksin parki ja avastasin, et seal ei ole kive. Mul tekkis huvi kivide vastu riigis, kus kive pole.

Võib-olla see oli appikarje?

Minu juured on kivi, mina ise olen kivi, eestlased on kivi.

See on asi, mille pärast Saaremaale tulla – kivi!

Saaremaa marmori pärast.