Kärpeaastake on käima läinud ja riigi väiksemaks lõigatud honorari­fondiga kultuuriajakirjandus ilmub edasi, ilmuda on jõudnud esimesed kuu­kirjade numbrid. Loomingu honorarifondi on mulle teadaolevalt kärbitud eelmise aastaga võrreldes 12%, Vikerkaare oma rohkem. Loomingu Raamatukogu, Müüri­leht, Keel ja Kirjandus ja teised – kõigi honorarifond on pügada saanud (ei taha seda kärpe-sõna nii palju tarvitada, totter tunne tekib). Et kohusetundliku inimtöö eest makstav tasu ei taanduks inflatsiooni tingimustes kohe kommi­rahaks, oleks tulnud honorare suurendada, aga meil rääkis minister naljakat juttu solidaarsusest (vt ka väikese Peetri kotist söömise solidaarsus jne).

Priit Hõbemägi küsis sügisel, kas kunstikriitiku ootus honoraridest ära elada on üldse õigustatud. Talle tundus tasakaalustatuna, et Sirbis ja Müüri­lehes vähe makstakse, sest seal ju sõimatakse valitsust ja nõutakse „täiesti avalikult“ vabaturumajanduse lõpetamist. Vaat kus üleannetud! Kuigi honorari ei maksta SA Kultuurilehe välja­annetes maailmavaate põhjal.

Ja makstakse seal ikkagi rohkem kui erameedias. Poolteist aastat tagasi saatsin sümpaatse tuttava toimetaja palvel ühele eraväljaandele seitse luuletust, mis polnud lühikesed. Kui laekus honorar 75 eurot, arvasin korraks siira lollina, et raamatupidaja on summal ühe nulli tagant ära unustanud. Erameediale kirjutav vabakutseline sureks kohe. Õieti, teda ei saakski olemas olla. Ausalt öeldes ei tea ma selliseidki, kes elaksid riigi kultuurimeedia honoraridest, ehkki prügisukeldumise, hullumeelse töövõime ja kommunaale maksva elu­kaaslase puhul saab seda ehk teoreetiliselt ette kujutada.

Kes on vähegi arvustusi kirjutanud, teab, kui töömahukas žanr see on. Inimeste kohusetunde mastaapsus võib muidugi varieeruda, aga siiski: tuleks ju läbi lapata või üle lugeda, vaadata, kuulata autori varasemad teosed, tema tööde eelnevaid käsitlusi võiks vähemalt lehitseda või skrollida, oma mälus peab sobrama, et leida tollele uuele kogemusele võrdlusmaterjali. Siis tuleb oodata, et refleksioon tooks mõne leidliku idee, kõik see haaravalt sõnastada, viimistleda. Ja selle eest makstakse näiteks 140 bruto. Mõnelgi juhul võib see olla mitme päeva töö, töötund allapoole tunnitasu alammäära.

Huvitav mõte, eks ole, et kultuuriajakirjanduses ei peakski saama oma töö eest korralikku tasu. Kui kultuurikriitiku ootus oma kirjutistest ära elada ei ole õigustatud, siis millest äraelamise ootus oleks tema puhul õigustatud? Palgast, mis on külmutatud? Mida siis teha, kui riik kärbib ja külmutab, aga erasektori näpuotsakesest pudeneb veelgi vähem?

1930ndate Venemaal kirjutas Mihhail Zoštšenko satiirilise olmeloo „Maga kiiremini!“. Praegu tuleb kolleegidele soovitada ilmselt töötamise säästurežiimi: kirjuta odavamalt! Odavamalt kirjutada on õnneks lihtsam kui kiiresti magada, sest odavkirjutuse jaoks, mis oma honorari väärib, on kodused vahendid igaühel olemas: ChatGPT ja Deep Seek teevad hea tüki tööd päris tasuta ära. Hääletul sirinal (kas pole tehisarulik kujund?), mõne sekundiga jookseb ekraanile selline hulk tähemärke, mille kallal inimene hauks pool tundi, kui mitte kaks. Lihtsa koduse tehnikaga saab kesk­päraselt adekvaatse arvustuse kiirtoota: paberraamatust võib mõned tähtsamad leheküljed kas või telefoniga sisse skannida, skaneeringu loetavaks tekstifailiks teisendada ja seejärel tehisarule analüüsiks sööta. Niimoodi treenime tehisaru kirjanduslikult ka üha pädevamaks, arendame ta maitset ja eestikeelset sõnastamisoskust. Pärast väike sisukontroll, inimkäe kohendav puudutus, ja kenasti struktureeritud kirjatükk ongi valmis, pole vaja toimetajat alt vedada, pikendust küsida ega unetundide arvelt näpistada, nõudliku sõnastamistöö asemel saab minna jooksma, suusatama, metsa mediteerima, kontserdile. Tõsi, kui arvustuse eest makstakse 140 eurot, tuleks neid kuus kirjutada 14, et keskmist palka kokku saada. Tehniliselt poleks see probleem, küll aga oleks kõigile neile tekstidele raske avaldajat leida. Võib siis õnne proovida ka mõne pikema novelliga, mis ühekorraga rohkem sisse toob, isegi kui tähemärgi hind on odavam. Aga üldiselt – kas pole parem helgel meelel puhata kui näha vaeva, hinges sapine teadmine, et tööd tuleb võtta hobina, mille eest saab tänukommikarbi ekvivalendi? Ühesõnaga – ära jama, viljele solidaarsust, kirjuta odavamalt!