Siinsele rubriigile mõeldes jäi pilk raamaturiiulil pidama Nikos Kazantzakise „Viimsel kiusatusel“ – üks viimaseid raamatuid, mis kanti katoliku kiriku index librorum prohibitorum’isse, enne kui selle täiendamine möödunud sajandi kuuekümnendatel lõpetati. Totra seosena meenub ka lapsepõlves loetud fiktsioon, kui tuldi läbi otsima Lenini raamaturiiulit. Kuna keelatud raamatud olevat asunud alumises otsas, ulatanud ta ametnikule kohe abivalmilt tabureti, et saaks alustada ülaltpoolt, lootuses, et too loobub enne alla jõudmist. 

Jah, Kazantzakise teos eemaldati index’ist peaaegu kohe pärast sinna kandmist ning ammugi pole enam keelatud needki raamatud, mida Lenin ja tema mantlipärijad ise seda laadi nimekirjadesse kandnud. Ometi on kodus raamaturiiulites, Viidingu ja Alliksaare kõrval (või täpsemalt all, peidus), teoseid, mida ehk ise häbenetakse, kuigi ära ka ei raatsita anda. Pigem ollakse valmis taburetti ulatama, kui näiteks Tauno Vahter peaks riiulit revideerima tulema. 

Keelatud? Ilmselt ei häbenetaks oma riiulil Salman Rusdie „Saatanlikke värsse“ või Kaur Kenderi „Untitled 12“. Kuid nii, nagu ei häbeneta oma esimest aabitsat, ei peaks häbenema ka oma vaimse arengutee lapsepõlve, olgu see siis mingil perioodil kulgenud käsikäes Dale Carnegie, Luule Viilma või Valev Mirtemiga. 

Mis siis, et Mati Undi looming on uuemal ajal uuesti väärikalt köidetud, haarasin hiljuti raamatukogu maha kantud köidete riiulilt tema kaheksakümnendatel välja antud pruunikaanelised „Valitud teosed“ – need meenutavad nostalgiliselt teismeiga, mil õppisin tänu neile üldse tekstiloomest ja süntaksist aru saama ning koolikirjandite eest mingigi õpetaja tagasiside pälvisin. Unti ma tavaliselt küll praegu ei loe, kuid üsna sarnasel põhjusel ei ole ma juba korduvalt raatsinud pööningule viidud arhiivikastist ära visata oma esimesest ülikooliaastast pärinevat Tartu linnaliini bussipiletit. Käin seda aeg-ajalt vaatamas, kuid esialgu veel salaja, võib-olla kunagi panen raami ja raamaturiiulis aukohale.