Rakvere teatri väikeses saalis esietendub 13. märtsil ilukirjanduslikku ja dokumentaalset põimiv lavastus „Lõputu suvi“, mille autor ja lavastaja on Priit Põldma. Kamp noori, kes on kunagi uljalt ja lootusrikkalt võidelnud kliima­muutuste vastu, saab kümmekond aastat hiljem taas kokku. Nad vaatavad otsa üksteisele ja iseendale. Mis on muutunud, mis on jäänud samaks? Lavastuse kunstnik on Joel Väli, helikujundaja Kirill Havanski, valguskujundaja Laura Maria Mäits, mängivad Loviise Kapper, Anneli Rahkema, Rainer Elhi, Johannes Richard Sepping ja Eduard Tee.

„Lõputu suve“ tarvis materjali kogudes intervjueerisid ligikaudu kahtekümmend keskkonnateemade ja loodushoiuga kokku puutunud inimest. Kui palju on selles näidendis ja lavastuses dokumentaalset ainest ning kui palju sulnist ilukirjandust?

Eelkõige on „Lõputu suvi“ ikka ilukirjandus: tegelased on välja mõeldud ja sündmustik samuti, nagu ka keskkonnaaktivistide organisatsioon ASAP, mis selles loos moodustatakse. Aga seejuures on näidend ka üldistus sellest, mida ma intervjuude käigus teada sain. Tekst on inspireeritud viimasel kümnendil aset leidnud kliimakriisi ja -aktivismiga seotud sündmustest. Siin on selged paralleelid tegelikkusega, seega saab öelda, et „Lõputu suvi“ on katse vaadelda ja peegeldada reaalsust fiktsiooni raamistikus.

Kas eeltöö põhjal joonistus selgemalt välja, kus on aktivismi juured? Kuidas sirgub noorest inimesest keskkonnaaktivist?

Ma arvan, et tõukejõuks on enamasti õiglustunne ja äratundmine, et ümbritsevas maailmas on liiga palju ebaõiglust. Kannustab soov midagi teha, et vähendada ideaalide ja tegelikkuse vahelist lõhet ning seeläbi oma elu tähenduslikumalt elada.

Näidendi tegelaste seas on ainult Susi jäänud kümne aasta möödudes oma kunagistele vaadetele truuks. Kas aktivism läheb vanuse kogunedes enamasti üle või vähemalt lahtub torm ja tung?

Selle loo puhul huvitabki mind eelkõige see, miks aktivism kuhtub ja kinni jookseb. Miks aktivistid väsivad? Kuidas kulgeb nende edasine elu ja mis jääb alles vastuhakust? Õnneks leidub inimesi, kes ei loobu aktiivsest võitlusest ebaõiglusega – nad on nii tundlikud, et neil ei ole muud varianti.

Ma pole päris nõus, et kõik teised tegelased peale Susi murravad oma ideaalidele truudust. Üks neist ütleb ka, et me võitleme ikka veel, ainult teiste vahenditega. Nii see enamasti ongi: aktivism ei lähe üle, kuid leitakse kindel nišš, kus oma vaadete eest seista. Keegi ei jõua kogu maailma parandada. Et vastu pidada, on vaja, et ümberringi oleks sarnaselt mõtlevaid inimesi ning kas või väikeses mahus saaks näha oma tegevuse tulemusi. Paraku on inimtekkeliste kliimamuutuste ohjeldamine üks keerukamaid võitlusi üldse: siin tuleb korraga silmitsi seista looduslike tegurite, poliitilise arrogantsi, inimliku mugavuse ja suurkorporatsioonide manipulatsiooniga.

Eestis on nii keskkonna- kui ka muudel teemadel tehtud vähe tõeliselt julgeid, piire ületavaid aktsioone. Raske öelda, kas takistuseks on hirm ja alalhoidlikkus või hoopis tasakaalukus ja arukus. Võib aru saada, miks eestlastel sellised iseloomuomadused domineerivad ja mis olukorras need head on, ometi pärsivad need aktiivsust, millest võiks sündida ühiskondlik muutus. Mitu keskkonnakaitsjat on mulle rääkinud, et maru hea oleks, kui keegi teeks Eestis ka midagi tõeliselt julget ja pöörast, ja lisanud siis, et neil endal pole selle tarvis närvi. Kui meil oleks ka äärmuslikumaid keskkonnarühmitusi, siis vahest võetaks tasakaalukamaid sõnumikandjaid ühiskonnas rohkem kuulda.

Õnneks kunstiteoste pihta suppi meil tõesti ei loobita.

Sina ütled „õnneks“, mina mõtlen „kahjuks“. Supiloopimisest räägitakse sageli kui millestki eriti radikaalsest, aga tegelikult ei visanud Just Stop Oili aktivistid 2022. aastal Londoni Rahvusgaleriis suppi mitte van Goghi „Päevalillede“, vaid kunstiteost kaitsva klaasi pihta. See oli sümboolne žest, mis ei kahjustanud ühtki kunstiteost ega elusolendit ning tõstatas valusa küsimuse: mida me maailmas väärtustame? Mida kaitseme ja millel laseme hävida? Usun, et olulistele teemadele tähelepanu juhtimiseks on piiride kompamine aeg-ajalt vajalik. Siit muidugi huvitav küsimus mulle endale: miks ma ise ei sekku aktiivsemalt avalikku ruumi, vaid teen vaikselt black box’is aktivismi teemal lavastust?

Intelligentse inimese puhul eeldatakse, et ta kahtleb kõiges ega võta jäika seisukohta, vaid vaatleb olukordi eri nurkade alt ja näeb pooltoone. Kas see vastuolu teeb aktivisti elu veelgi keerulisemaks?

Kindlasti, aga teistpidi on ka nii, et kui liiga kaua kõiges kahelda, siis ei saa midagi tehtud. Kui ökoloogilise kata­stroofiga silmitsi seistes hakkab keegi rääkima, kuidas majanduskasv on ka ikka oluline, siis kas see tähendab eri vaatenurkade esindamist või seda, et mugavam on reaalsusele mitte otsa vaadata? Või üks markantne näide hiljutisest ajast: kui Eesti suurima päevalehe toimetaja ja kauane emakeeleõpetuse professor kirjutab vähemuste tagakiusamist ja holokausti ülistava avalduse kohta, et see aktiveerib noorte elutervet etno­tsentrismi, siis kas see on tõesti pooltoonide nägemine või midagi muud? Mul on hirm, et kui me kõiki seisukohti võrdselt normaliseerime ja nende üle intelligentselt diskuteerime, siis sõidetakse meist lihtsalt toore jõuga üle. Ühel hetkel pole enam midagi, milles kahelda – meie elukeskkond hävib, seda nii füüsiliselt, kliimamuutuste tagajärjel kui ka humanistliku ja demokraatliku väärtusruumi kokkuvarisemise tõttu.

Teisalt on kogu aeg õhus küsimus: mida ma teha saan? Mis on proportsionaalne reaktsioon? Kui igale rumalusele valjul häälel reageerida, siis võimendame pigem lollust, kui muudame midagi paremaks. Samal ajal teeb meie vaikimine võimalikuks sellise arengu, mida me sisimas heaks ei kiida. Selles suhtes usun, et mitte ainult aktivistid, vaid üldse väga paljud inimesed tajuvad oma olukorda praeguses maailmas vastu­olulisena.

On muidugi ka sündmusi, mida ei saa võtta nii ja naa, millele pole võimalik vaadata eri nurkade alt. Nii on see näiteks Ukraina sõja puhul: sellega seotud ebaõiglus ja julmus välistavad jutud, et tegelikult venelasi ikka provotseeriti ja mis see NATO siis ronis nende aia taha.

Täiesti nõus. Aga ma ei saa aru, miks me kliimakriisi teisiti suhtume. Enamik loodusteadlasi on mitu aastakümmet rääkinud, et meie (ja teiste liikide) elukeskkonna hoidmiseks tuleb fossiilkütuste kasutamist oluliselt vähendada. Selle aja jooksul on nende kasutamine aga ainult kasvanud. Kuidas see võimalik on? Mis kaksipidi mõtlemist siin olla saab? Jah, muidugi, on olemas ka rohepesu ja leidub neid, kes on taastuvenergiatele üleminekut ja keskkonnasäästlike lahenduste kasutuselevõttu isiklikes ärihuvides ära kasutanud – aga mis siis? See ei vähenda probleemi ulatust ega muuda seda, et meil tuleb rängemate tagajärgede ärahoidmiseks võimalikult kiiresti tegutseda.

Mul on tohutult hea meel, et Ene-Liis Semper lõi aktsiooniga „Kus oled sina?“ nii suure jagatud ruumi, kus keskkonna­küsimustest rääkida. Loodan, et see kokku­saamise kogemus annab julgust ja jõudu neist teemadest edaspidi vähem mööda vaadata.

„Lõputu suve“ tegelased on tänapäevastseenides kolmekümneaastased, enam-vähem sinu eakaaslased. Kui palju on selles näidendis ja lavastuses autobiograafilist? Kas oled ka ise tajunud, et paljud unistused ja püüdlused, mis mõjusid tosin aastat tagasi tõetruult, pole täitunud?

„Lõputus suves“ põimuvad kaks teemaderingi: ühelt poolt kliimakriis, teisalt täiskasvanuks saamine. See teine teemakimp on tõesti inspireeritud isiklikust elust: sain paar aastat tagasi kolmkümmend, hulk sõpru niisamuti, ja ma panin tähele, kui erisugused on inimeste 30ndad sünnipäevad. Kes korraldab suure peo, kes väikse istumise, kes põgeneb igasuguse tähistamise eest ning kellel pole väikeste laste kõrvalt mingiks sünnipäevaks lihtsalt aega. See pani üldse mõtlema aja möödumisele ja vanemaks saamisele. Kahekümneselt olime oma elus küllalt sarnases seisus, tahtsime olla palju koos, meil olid samad probleemid ja rõõmud, sarnane maitse. Või ei julgenud me kõiki erinevusi alati üksteisele tunnistada. Kümmekonna aasta jooksul on inimesed liikunud eri teid pidi ja tegelevad nüüd väga erisuguste küsimustega. Võib öelda, et oleme selle aja jooksul iseseisvunud, saanud rohkem iseendaks. Ometi on meie elatud päevade arv enam-vähem sama. Kas sellest piisab, et me kokku saaksime?

Mis puutub ideaalidesse ja nende purunemisse, siis mina lõpetasin lavakooli 2018. aastal: kaks aastat hiljem algas koroonapandeemia, veel kaks aastat hiljem Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, siis Gaza sõda, nüüd Iraan … Ma usun, et need sündmused on osa suuremast protsessist: ökoloogilisest kriisist, senise poliitilise ja majandusliku süsteemi kriisist. Minu põlvkonda kasvatati usus, et kõik läheb kogu aeg paremaks, elujärg aina paraneb ning mida aeg edasi, seda rohkem võimalusi avaneb. Aga siis jõuad täiskasvanuikka ja näed, et lõputu kasv oli illusioon. Meid valmistati ette teatud printsiipide järgi toimivaks maailmaks, aga kui ellu astusime, siis selgus, et senised reeglid enam ei kehti või muutuvad meeletult kiiresti. Kuidas viia see maailmapilt, milles kasvasime, reaalsusega kokku?

Ilmselt pole see tunne midagi ainulaadset, küllap on kõik põlvkonnad kogenud täiskasvanuks saades teatavat pettumust, aga arvatavasti on viimase kümnendi kiired ühiskondlikud muutused seda teravdanud. Minust viis või kümme aastat nooremad inimesed – need, kes on sündinud enam-vähem aastatuhande vahetuse paiku – tajuvad pettumust vist veel valusamalt. „Meie põlvkonnal pole aega küsida, kelleks ma tahan saada, meil tuleb küsida, mida on maailmal praegu vaja,“ on üks lause, mis on mind selle lavastuse tarvis tehtud intervjuudest kummitama jäänud.

Kas näidendi lõpus kõlav irvhambuline mõistatus „mitu aktivisti on vaja, et lambipirni vahetada?“ laseb aimata, et suhtud aktivismi siiski leebe irooniaga? Või on see hoopis tegelaste eneseiroonia?

See nali on pärit Ameerika keskkonna­aktivisti Derrick Jenseni videoloengust ja minu tähelepanu juhtis sellele üks väga tõsine Eesti keskkonnakaitsja, nii et tegu on tõesti selle valdkonna inimeste eneseirooniaga. Kindlasti ei taha ma jätta muljet, et mina või meie trupp suhtume neisse tegelastesse või sellesse teemasse mingit laadi üleolekuga. Aga nagu ennist ütlesid: intelligentne inimene suudab vaadata nähtustele mitme kandi pealt. Intervjuudes, mida keskkonnakaitsjate ja -aktivistidega tegin, kõlas ka palju vastajate eneseirooniat ja nukrat naeru selle üle, kui palju on vaja teha ja kui vähe on seni saavutatud. Tõsistest asjadest rääkides on huumor ja kõrvalpilk olulised.

Oled Rakverest pärit, aga pole varem Rakvere teatris tööd teinud. Milline teatrilinn on Rakvere? Mis on sealse teatri eripära ja milline koht Eesti teatripildis?

Küllap on paratamatu, et Rakveres, nagu ka teistes väikeste linnade suurtes teatrites, tuleb otsida pidevalt tasakaalu loominguliste ambitsioonide ja publiku maitse vahel. Mulle võib aeg-ajalt paista, et repertuaarivalikus tehakse liialt palju kunstilisi kompromisse, aga ega ma ei tea, mis kaalutlused ühe või teise otsuse taga on. Proovide ajal olen kogenud, et nii trupis kui ka tehnilise ja korraldusliku poole peal on inimesed väga pühendunud ja tahavad oma tööd väga hästi teha.

Olud pole just lihtsad, näitlejate koormus on metsik: nii hommikused kui õhtused proovid, väljasõidud, laste­etendused … Kell 11 algab proov, aga kell 14 peab mõni näitleja juba lahkuma, sest tunni aja pärast hakkab ta sõitma Sindi rahvamajja, mängib seal kolm ja pool tundi kestvas etenduses ning jõuab öösel koju tagasi. Järgmisel hommikul ootab jälle proov. Ja kui näitlejal juhtubki olema vaba õhtu, siis pole tal Rakveres valida mitme etenduse, filmi, kontserdi või näituse vahel, kuhu minna uusi impulsse koguma. Hoida end sellistes tingimustes vaimselt erksana, olla mitte ainult teatritöötaja, vaid suveräänne kunstnik – see on omamoodi kangelastegu. Imetlen neid inimesi väga.

Olin päris jahmunud, kui lugesin ajakirja Teater. Muusika. Kino mullusest teatriankeedist Postimehe peatoimetaja asetäitja Heili Sibritsa väidet, et maakonnateatrid vajuvad tasapisi pildilt. Mis pilt see selline on ja kes seda loob? Mina sain eelmisel hooajal ühed kõige huvitavamad elamused Ingomar Vihmari töödest Pärnu Endlas (Juhan Ulfsaki „Juulikuu lund“ pole ma seal veel näinud), väga puudutav oli Urmas Lennuki „Klaaslaps“ Rakveres, ka Viljandi Ugalas oli mitu põnevat lavastust. Küllap ka seetõttu, et olen ise väikelinnast pärit, on mulle oluline, et nende linnade teatrites käsitletakse täie tõsidusega ja kunstiliste kompromissideta praeguse aja olulisi teemasid.

Rääkisime hiljuti lavastaja ja koreograafi Mart Kangroga, kes tõi toreda paralleeli: kohalikud kultuurimajad, kus saab ise kunstidega tegeleda, raamatukogus käia ning aeg-ajalt filme ja teatrietendusi vaadata, on nagu perearstikeskused – inimene saab seal oma esmased vajadused täidetud. Aga nagu meditsiini­süsteemis on tarvis lisaks perearstidele ka eriarste, nii peavad ka kultuuris olema sellised kohad nagu Kanuti gildi saal, Von Krahli teater, Sõltumatu Tantsu Lava jne – kui inimene vajab midagi enamat, siis pöördub ta sinna. Mulle see Kangro mõte meeldib, aga ma täiendaks: nii nagu eriarstid, ei peaks ka nõudlikum kultuur asuma ainult Tallinnas ja Tartus, vaid olema kättesaadav üle Eesti. Selle eest tuleb seista. Isegi siis, kui publikut on vähe – me ei tea, kui oluline see neile vähestele inimestele võib olla.

Rakvere puhul ei saa mainimata jätta „Baltoscandalit“. Oleme sõbra, lavastaja Ringo Ramuliga, kes on samuti Rakverest pärit, korduvalt arutanud, et saime õrnas eas kõige raputavamad ja ootamatumad teatrielamused just sellel festivalil. Toimunuks see festival kaugemal, poleks me sinna ilmselt nii noorelt sattunud. Ja mine tea, kas me oleks ilma nende kogemusteta teatrikooli läinud … Isegi kui ma ei tee ise selliseid lavastusi, mida „Baltoscandalile“ kutsutaks, on see festival tohutult avardanud mu arusaama sellest, mis on teater ja millised on tema võimalused. Noorukina oli mulle väga oluline, et see kõik toimub siinsamas, minu kodulinnas – et ka Rakvere kuulub nüüdisaegse maailmateatri vereringesse.

Pärast lavakunstikooli lõpetamist olid paar aastat Nukuteatris dramaturgina palgal, hiljem oled aga eelistanud vabakutselise põlve. Miks ei ole sulle vaja, et sinu kui trupiliikme foto ripuks mõne teatri seinal? Kas vabakutselise ees avanevad võimalused on avaramad?

Ma ei ole põhimõtteline vabakutseline: kui peaks tekkima kooslus, mis totaalselt käivitab ja nakatab, siis sukelduksin sellesse heal meelel. Aga majadramaturgil on paratamatult igasuguseid ülesandeid, mis ei ole kõik läbinisti loomingulised. Praeguses eluetapis tahan keskenduda loomingulisele poolele: kirjutamisele, lavastamisele, lavastusdramaturgi tööle. Hind, mida peab maksma selle eest, et mu pilt ripuks kuskil seinal, näib praegu liiga kallis.

Vahel tekib küll igatsus kuhugi kuuluda … Õnneks on vabakutselisena tekkinud hulk kolleege, kellega tunnen intensiivset ja inspireerivat loomingulist klappi ning keda püüan võimalikult sageli oma töödesse kaasata. On inimesi, kellega tunnen end seotuna, aga need ühendused pole – õnneks või kahjuks – naelaga seina löödud.

Kas riigi sihtasutusena tegutsevas Rakvere teatris on korralduslikult kuidagi teistmoodi lavastada kui suvel näiteks Saueaugu teatritalus?

Muidugi on süsteemid erinevad. Suures teatris peab pikemalt ette plaanima ja siis on teatri masinavärk väga toetav. Väiksemad kooslused on paindlikumad, vahendeid on vähem, kõik on omavahel tihedamalt seotud. Seal tuleb sageli teha ise asju, mis ei kuulu otseselt lavastaja või dramaturgi ülesannete hulka – aga seegi võib olla väga võluv ja tore, kui kõik on üdini oma.

Rakvere teatri kohta pean ütlema, et nii kiiret, tõhusat ja paindlikku partnerlust tehnilise ja korraldusliku poolega pole ma varem kuskil kogenud. Inimesed on väga vastutulelikud. „Lõputu suve“ proovide alguses võimaldati meile nädalane laager Koolimäel, näitlejatel ei olnud selle nädala jooksul etendusi ega väljasõite. Teatrimajas oli meie kasutada lava mõõtmetes proovisaal: kui olime kaks nädalat proovi teinud, ehitati täismahus lavakujundus proovisaali üles – sellist luksust pole mul varem olnud.

See ei ole sul esimene kord enda kirjutatud teksti lavastada, aga kümnetesse ja sadadesse see hulk veel ka ei küündi. Kas kuskil on piir, kus lõpeb dramaturgitöö ja algab lavastaja oma või on need lavastusprotsessis omavahel nii põimunud, et selget vahet teha polegi võimalik?

Pigem põimunud. „Lõputu suve“ proovide alguses oli mul valmis esialgne tekstivariant, mida oleme koos näitlejatega muutnud ja toimetanud, mõne lõigu juurde improviseerinud. Väiksemaid täpsustusi teeme ilmselt esietenduseni välja. Selles mõttes on oma teksti hea lavastada, et kui tuleb tahtmine midagi muuta, ei pea autorilt luba küsima.

Oled sa lavastaja, kellele tuleb lavastus kergelt ja kiiresti kätte, või pigem vaevleja ja kahtleja?

Kui lähen omaloodud materjaliga proovisaali, on mul teksti kirjutades juba mingi lavastuslik visand ja mängureeglid olemas. Proovides usaldan näitlejaid, lasen neil ise teha, vaatan, kuhupoole nad minema hakkavad, kus tekivad takistused, mis põhjustab segadust, ning püüan seda siis jooksvalt lahendada. Katsun teha nii, et näitlejad tunneks end vabalt ja usuks ise sellesse, mida teevad. Mul ei ole valmis joonist, sobivad lahendused sünnivad koos trupiga.

Mis on lavastaja ja näitleja koostöös kõige olulisem?

Arvan, et vastastikune usaldus ja austus. Et koos töötada, ei pea me kõigest ühtemoodi mõtlema, aga meil võiks olla püüd üksteist mõista. Ja samas võiksime jätta üksteisele piisavalt loomingulist vabadust, ruumi otsustada ja vastutada.

Mida tahad lavastades edasi anda? On see sõnum, lugu, impulss, pilt, tunne?

Küllap tunnet … Kunagi ühe lavastuse esimesse proovi tulles rääkis näitleja Kaie Mihkelson, et oli tee peal mõelnud, millega teatris üldse tegeleda tasub. Ja ta oli jõudnud selleni, et teatris peaks rääkima sellest, mida tähendab olla inimene. See tundub mulle väga täpne. Mis tunne on olla inimene? Ja mis tunne on olla inimene praeguses ajas? See võib kõlada küll üleüldiselt ja pateetiliselt, aga tõesti, kõigest muust jääb väheks. Teemad ja vormid, mille kaudu vastust otsida, võivad olla muidugi väga erisugused, aga see küsimus võiks enda jaoks kuskil all olla. Teater on nii aja- ja ressursimahukas kunstiala, et väiksemate küsimustega tegelemiseks pole mõtet seda kasutada.