Peaaegu aasta tagasi ilmus Sirbis artikkel pealkirjaga „Pole maja, pole probleemi“*. Mida aeg edasi, seda aktuaalsem on teema, mida seal olen lahanud. ICOMOS Eesti koos Eesti vabaõhumuuseumi ja Muhu muuseumiga korraldasid augustis Muhumaal seminari „Kas taluarhitektuur vajab kaitset?“.
Huvi ürituse vastu oli suur, mis tähendab, et teema on piisavalt aktuaalne. Vaatasime olukorda mitme nurga alt: riikliku kaitse ehk mälestise tasandil, kohaliku kaitse ehk üld- ja detailplaneeringute vaates, looduskaitseseaduse ehk rahvusparkide olukorda silmas pidades ja muidugi ka omaniku seisukohalt. On ju selge, et suurem osa meie maaehituspärandist ongi jäetud omaniku hoolde.
Nagu tõi välja Sabina Kaukis oma ettekandes „Millises suunas liigub kohalik pärandikaitse maapiirkondades?“, ei pruugi pärast haldusreformi koostatud uued üldplaneeringud ehitatud pärandit, mis pole just riikliku kaitse all, eriliselt välja tuua. Omavalitsused on neisse väärtustesse suhtunud väga erinevalt, jätnud ehk tähelepanuta, et hoitud kultuuriväärtused loovad parema ja atraktiivsema elukeskkonna ja toovad esteetilise väärtuse kõrval välja erisuse, mitmekesisuse, identiteedi ja kohamälu.
Kui Sabina Kaukis märkis, et teema käsitlemine on üldplaneeringutes peamiselt kolme hanked võitnud konsultatsioonifirma nägu ja sageli tuleb ette n-ö copy paste’i, siis planeerija Mart Hiob (AB Artes Terrae) väitis ühel maa-arhitektuuri keskuse korraldatud seminaril, et omavalitsused ei pruugi sugugi tunnistada miljööväärtuslikeks soovitatud alasid. Oma kogemusele toetudes pean tunnistama, et kui nn kuldse ringi valdades ehk omavalitsustes ümber suuremate linnade on ilmselt kinnisvaraarenduse surve tõttu mindud isegi liigsete piirangute seadmise teed, siis näiteks Jõgeva valla üldplaneeringus on miljööväärtuslikuks märgitud vaid kitsas piirkond Jõgeva raudteejaama lähistel. Kohalikku ehituspärandit mõjutavad ehitus- ja maakasutustingimused on sageli väga üldsõnalised ja kopeeritud eri dokumentidest. Materjalikasutuse kohta näiteks mainitakse lühidalt, et tuleb väärtustada piirkonda sobivaid ehitusmaterjale, jättes mainimata, millised need on. Konservatiivsemates planeeringutes on nõuded, et miljööväärtuslikul alal tuleb säilitada algne terviklik välisilme, vanade hoonete ümberehitamisel säilitada hoone esialgne ehitusalune pind, katusematerjalina on lubatud puit, roog, valtsplekk, akende puhul on soovitatav väike ruudujaotus, katusekalle 30–45 kraadi. Näiteks Harjumaa ühe rangema valla üldplaneeringus on käsitletud ajaloolist küla, mille eripäraks on asunduse rajamisaeg, 1930. aastate esimene pool. Selle hooned on ehitatud lühikese perioodi jooksul tüüpprojektide alusel betoonkividest, üldplaneeringus on aga nõue rajada kõik uushooned puidust või kasutada viimistluses puitu, et säiliks küla algne ilme …
Kas kohalik omavalitsus või riik?
Tarvi Sits muinsuskaitseametist tõstatas küsimuse, et kas kõik, sh taluarhitektuur, peab siis olema riikliku kaitse all. Kindlasti mitte. Riiklik kaitse on mõeldud siiski selle kõige-kõigema tarvis: on see siis kõige erandlikum, kõige tüüpilisem, kõige autentsem vms. Aga ka Sits tõdes, et muude ehitusmälestiste liikidega võrreldes on taluarhitektuuri protsentuaalselt riikliku kaitse all liiga vähe ehk vaid 5,5 protsenti ehitusmälestistest on talukompleksid. Sealhulgas on endiselt Eesti kõige traditsioonilisematest ja kõige unikaalsematest rehemajadest juba üsna ammu tunnistatud mälestiseks vaid 22 ja neistki kümme asub Koguva külas. Küll aga on viimase kümne aasta jooksul kaitse alla võetud kaks taluhäärberit. Need mõlemad asuvad Lahemaa rahvuspargis ehk on juba ka looduskaitseseaduse alusel erilise tähelepanu all.
Iga kümne aasta järel tõstatub taas küsimus, kelle, kas muinsus- või looduskaitse kapsaaeda võiks kultuuripärandi hoiu teemad minna. Kindlasti saab vastus olla ainult koos tegutsemine. Siin on aga veidi erinevad lähtepunktid: keskkonnaamet seab tingimusi lähtuvalt hoone väliskonstruktsioonidest, autentsed materjalid ja detailid on pigem muinsuskaitseameti ekspertiis. Seetõttu on ka kaks Lahemaa taluhäärberit ehk Pällo talu ja Hagumäe talu häärber praegu muinsuskaitse all.
Muinsuskaitse ja looduskaitse koostöö vajalikkusest rääkis seminaril Lahemaa rahvuspargi endine kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus. Siinkohal tasub küsida, miks endine. Nimelt otsustas keskkonnaamet eelmise aasta lõpus kärpimishoos kaotada ära rahvusparkides kultuuripärandi spetsialistide ametikohad. Alles jäid vaid mõned poole koormusega kohad. Tööülesanded ja vastutus anti looduskaitsespetsialistidele. Viimastel aastatel on mitmel korral, näiteks Linnamäe hüdroelektrijaama ja Härjanurme paisu vaidlustes, näha olnud, et kahe valdkonna vastasseisu korral peab keskkonnaamet end kultuuripärandi teemadel igati pädevaks.
Ave Paulus, kes rääkis taluarhitektuuri kaitsest rahvusparkides, on Eesti ICOMOSi president ja sealjuures ICOMOSi kliimategevuse töörühma kontaktisik. Ta on löönud kaasa ICOMOSi ja Europa Nostra rohedokumendi koostamisel. Sellele toetudes rõhutas Paulus, et eesti taluarhitektuur ongi rohelise mõtlemise pioneer.
Nimetatud dokument sätestab, et pärandi säilitamine on tarbimisühiskonna ühekordse kasutuse ja äraviskamise eetose vastand: seistakse olemasolevate hoonete, maastike, teadmiste ja ressursside parandamise, kasutamise ja taaskasutamise eest. See on hoolivuse eetika, mida saab laiendades nii mustrina kui eeskujuna edendada ja suunata sellega ringmajanduse mudeleid.
Meie rahvusparkides on kõikjal põhikirjaliselt loodusväärtuste kõrval kaitstud ka kultuuripärandit. Lahemaa rahvuspargis on taluarhitektuuri kaitstud 55 aastat. Lisaks 27 etnograafilise väärtusega külale kuulub sinna alla terve rida muid kultuuripärandi objekte, tavasid ja traditsioone. Seesama terviklik ökosüsteemi kaitseprintsiip on alates 2025. aasta jaanuarist ka kõige värskema ICOMOSi harta sisuks.
Energiatõhus pärand
Euroopa Liidust üle võetud energiatõhususe direktiiv sunnib kultuuripärandi säilitamise valguses tegema nende hoonetega rohedokumendi soovitustele hoopis midagi vastupidist. Originaaldokumendis (lõige 42) on kirjas, et liikmesriikidel peaks olema võimalik kohaldada mõnede hoonete, näiteks erilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtusega hoonete suhtes leebemaid nõudeid. Paraku ei laiene Eestis need leevendused taluarhitektuurile, justkui polekski tegemist väärtuslike hoonetega.
Seepärast võtsingi oma ettekandes „Hoitud nn määratlemata pärandist ehk omaniku kaitse all olevast maa-arhitektuurist“ vaatluse alla maaehituspärandi. 2007. aastast on Eesti vabaõhumuuseum ellu viinud kultuuriministeeriumi arengukava „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine“, vaatamata sellele, et teine tegevusperiood lõppes juba 2015. aastal. Meelega sai pealkirja pandud sõna „hoidmine“, mitte „kaitsmine“. Viimase sõnaga tekib ju tahtmatult küsimus, et kelle eest me siis midagi kaitseme?
Tänapäeval tundub, et esimene, kelle või mille eest tuleb pärandit kaitsta, on kinnisvaraarendus või täpsemalt kinnisvaraarendaja. Siin võiks ju olla kohalikul omavalitsusel oma sõna kaasa rääkida.
Miks minu ettekande pealkirjas on sõnaühend „määratlemata pärand“? Päris alguses viidatud eelmisel sügisel avaldatud artiklis ei osanud ma veel sellises sõnakasutuses ohtu näha. Mille eest veel tuleb taluarhitektuuri kaitsta? Tuleb välja, et kinnisvaraarendajate kõrval tuleb seda veelgi enam kaitsta riigi eest. Meil on küll hetkeks kalevi alla lükatud kliimakindla majanduse seadus, kuhu renoveerimisteema sisse läks, aga käsil on ehitusseadustiku muutmine, kust väärtusliku arhitektuuripärandi mõiste alt on taluarhitektuur välja jäänud. Seda käsitletakse kui määratlemata pärandit. Kuidas saab üks pärand olla määratlemata? Määratlemata saab olla kaitse, aga meie kultuuripärand ei saa olla määratlemata. See kas on või seda ei ole.
Me küll vabaõhumuuseumi ja ICOMOS Eesti poolt pingutasime, et seadustes leiaksid koha mingid erandid renoveerimise ja energiatõhususe seisukohalt ka ajaloolisele taluarhitektuurile, mis ei ole muinsuskaitse all, ei asetse miljööväärtuslikul alal või rahvuspargis. Peaaegu kogu siinne ajalooline maaehituspärand ehk siis suurem osa taluarhitektuurist on jäänud aga nende eelkirjeldatud kolme kaitse alt välja ning sellele ei laiene erandid. Nii et kui energiatõhususe nõue ütleb, et aasta ringi kasutatavates eluhoonetes tuleb saavutada minimaalselt C-energiaklass, siis nii ongi. Siit selgubki, et taluarhitektuuri ei tule kaitsta mitte väheteadliku omaniku, vaid riigi eest.
Määratlemata pärandit varitsevad ohud
Millised ohud kaasnevad mõistega „määratlemata pärand“? Eluhoonetega, mis on ehitatud maapiirkondades enne 1950. aastat (arvutuste kohaselt võib neid olla u 40 000), võivad juhtuda järgmised asjad. Esiteks võidakse sellist arhitektuuri pidada väheväärtuslikuks ning see jääb lihtsalt märkamata. Teiseks jääb see lagunema, sest enamasti asuvad sellised majad piirkonnas, kus pangalaene ei pakuta ning puudub huvi sellist kinnisvara omada. Kolmandaks jäävad omanikud hea nõuta, sest ei tulda selle peale, et lisaks muinsuskaitseametile ja vabaõhumuuseumile peaks olema ka kohalikul omavalitsusel kohustus nõu ja soovitusi jagada, mitte vaid lammutuslubasid väljastada. Neljandaks võivad sellised majad jääda renoveerimistoetuseta, sest ei kohandu ühegi leevenduse alla. Ja lõpuks võib juhtuda, et need „renoveeritakse“ surnuks ja kaob viimanegi autentsus.
„Autentsus“ võib olla seejuures küsitav kriteerium ja polegi ehk sageli kõige tähtsam, sest majad on ehitatud elamiseks ja aja jooksul ongi neid iga uue tuulega veidi uuendatud. Oluline on, et maal elu jätkuks ja väärtuslik osa meie pärandist seejuures ka järeltulevatele põlvedele säiliks. Muidu läheb nii nagu õlgkatusega: kõik teavad, et kunagi oli enamikul meie taluhoonetest õlgkatus, aga keegi pole seda näinud. On vaid kirjalik ja suusõnaline mälestus. Parim kaitse on see, kui kõik märkavad ja väärtustavad pärandit. Koos taluarhitektuuri kaitsmisega säilib pealegi ka ehitustraditsioon.
Elo Lutsepp on Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse projektide peaspetsialist ja ICOMOSi Eesti juhatuse liige.
* Elo Lutsepp, Pole maja, pole probleemi. – Sirp 25. X 2024.
