Korraldaja ja kuraator Bianka Soe näib tegutsevat siira maailmaparandusliku entusiasmiga. Teda huvitab, mismoodi on inimese kunstikogemus seotud ühiskondlike protsessidega, kuid samal ajal üritab ta vältida liiga suuri üldistusi, eelistades oma tegemisi mõtestada aktiivse üksikisiku vaatest. Lisaks sel aastal viiendat korda toimunud kunstifestivalile „Ma ei saa aru“ on Soe tänavu kureerinud ka mitmeid näitusi, neist ühe Bolognas, teised Tallinnas. Tema kõige hiljutisemal näitusel ühendasid jõud Toomas Volkmann ja Kiwa.

Sul on olnud päris tihe aasta. Millega tegelenud oled? Kas edasi läheb natuke rahulikumaks?

On tõesti olnud tihe ja väga põnev aasta. Märtsis lõin koos lastekirjanduse keskusega kaasa Bolognas rahvusvahelisel raamatumessil ja kureerisin sealses raekojas Eesti illustratsiooni linnanäituse. Järgnes peakorraldajana viies „Ma ei saa aru“ kunstifestival, mille raames kaaskureerisin veel kaks näitust. Eelmisel reedel avati Kiwa ja Toomas Volkmanni näitus „MIЯЯOЯERROR“, mis on samuti minu kureeritud. See viimane ja ka Bologna projekt on korraldatud tegelikult mu päris töö kõrvalt Telliskivi Loomelinnakus ning mul on äärmiselt hea meel, et olen saanud nende lisaprojektidega tegeleda. Üks mu lastest lõpetab kohe veel ka põhikooli ja üldse on kolme lapsega igasugust tegemist kevaditi rohkem kui küll.

Suvi tuleb kindlasti rahulikum.

Milliseid üldistusi saad oma senise praktika põhjal kunstivälja kohta teha?

Mind paelub, et kunstiväli on korraga kriitiline, mitmekesine ja teiste valdkondadega üha enam nii-öelda hüperühendatud, mis teeb selle nii kunsti kui ka nt antropoloogia vaatest väga põnevaks. Rakendusantropoloogia keskus tegi eelmisel aastal siinse kunstinäituste külastamise kohta uuringu, millest selgus, et paljudel inimestel on raske määratleda, mis on kaasaegne kunst ja mis seda ei ole. Meie pisikese kunstivälja sees on aga tegijatel ja alast huvitatutel lihtne orienteeruda. See on nagu igasuguse keelega: kui piisavalt kaua ja tähelepanelikult mingis keskkonnas elada, hakkab keel, kaasa arvatud släng jms, külge.

Festival „Ma ei saa aru“ saigi loodud selleks, et viia kaasaegne kunst ka nendeni, kes selles vallas iga päev ei tegutse. Meist lääne pool on rohkem aktsepteeritud, et kaasaegne kunst on oluline ja huvitav, olgu see siis otseselt arusaadav või mitte. Suuremate riikidega võrreldes puudub meil ka aastasadade kogemus ja võimalus kunstimuuseumides käia. Eks mõjuta see kõik ka tänast seisu. Tuttavlik on alati turvalisem ja sellest on lihtsam kinni hoida. „Ma ei saa aru“ puhul tahtsime algusest peale jõuda lisaks kunsti professionaalidele ka noorte, perede ja vanemate inimesteni. See on aga üsna keeruline, sest nagu on analüüsinud ka antropoloogid, kalduvad inimesed vanemas eas nii-öelda kognitiivsesse konservatiivsusse: toetuvad rohkem harjumustele, eelnevatele kogemustele ja väljakujunenud maailmapildile. Uute vaadete või ideede aktsepteerimine nõuab sageli harjumuspärase mõtlemise muutmist, s.t suuremat kognitiivset pingutust ning avatust dissonantsile ja mittemõistmisele.

Mulle on oluline mitte end liiga tugevasti kuskile kuuluvaks lugeda ja vähem üldistada, vastasel korral võivad erinevused ja teravused kergesti kaotsi minna. Väga lihtne on mullistuda ja näha maailma ainult oma kogemusest lähtuvalt, otsida juba välja kujunenud arusaamadele tuge väljastpoolt. Ma arvan, et suur osa minu tutvusringkonnast huvitub küll mingil määral kunstist, aga väga palju on ka neid, kes teatrist või raamatupoest samme galerii suunas teha ei taha. Paljudel pole see isegi materiaalselt võimalik. Ma tahan, et mul oleks julgust vahetada pidevalt nii-öelda prille, sest vahel tuleb vaadata ka teistesse reaalsustesse, mis ei ole alati nii roosad.

Väärt tendents on minu arvates see, et lisaks suurtele ja hästi toimivatele insti­tutsioonidele kerkib üles aina enam nii kohti, kooslusi kui ka kunstipraktikaid, mis meie kunstivälja pilti mitmekesistavad. Tegeldakse süvitsi, aga ka läbi huumoriprisma selliste teemadega nagu rass, sugu, keha, kväärsus, võim, tarbimine jne. Mind rõõmustab igasugune julgus end väljendada nii kunstis kui ka elu muudes aspektides. Erinevuste rohkus näitab ühiskonna küpsust.

Mis on olnud festivalide „Ma ei saa aru“ korraldamise juures kõige keerulisem?

Ilmselt seesama kaasaegse kunsti väga laiale auditooriumile lähemale viimine. Valdkonna sees on see muidugi lihtsam. Mul on äärmiselt hea meel, et ettevõtmine, mis algas ootamatult ja tekitas ilmselt ka küsimusi, et kes ja miks seda teeb ja rahastab, on nüüd jõudnud seisu, kus tunnen, et oleme kolleegidega saanud teatud usalduse ja tunnustuse osaliseks. On teada, et eagrupid huvituvad kunstist eri viisil. Kui lapsed on teatud vanuseni üldse avatumad ja altimad kunstiga suhestuma käelise tegevuse kaudu, siis noored suhestuvad näiteks hoopis kas mõne tugeva eeskuju, tarbimise vms kaudu. Vanemad inimesed otsivad tihti tuttavlikku. Ma ei taha siinkohal muidugi üldistada, aga just seetõttu tahame ka pakkuda võimalusi kunstiga samas ajas ja kohas eri viisil tegutseda.

Üks asi on muidugi vanusegruppide huvid, hoopis teine, kuidas info nendeni viia. See, et kõik upuvad infosse, pole kellelegi uudis. Kuidas leida võimalusi, et teema kohta õigel viisil ja ajal info kohale viia, on juba keerulisem. Ka kommunikatsiooni osas peab ära tabama mingi õige momentumi. Selles osas on veel palju tööd teha. Kohati tundub, et tugeva sisu loomine on palju kergem kui selle info laialiviimine õigetesse kanalitesse.

Uue ettevõtmise algatamine on alati pika vinnaga. Veider küll, aga mulle väga meeldib selliseid asju teha: hakata läbi võsa minema, endale kohati toore jõuga teed tehes ja samal ajal lootes, et millalgi peaks vastu tulema ka liivane, soe koht, kõrvu paitav merekohin, mille nimel sai pikalt higistatud. Ma teadsin festivaliga alustades, et näiteks teine ja viies aasta võiksid olla verstapostid, kui mingid tugevad märgid tehtust on end ilmutanud, ja nii ka läks.

Missiooniga projektid pole nagu ühe õhtu disko – ma ei taha siinkohal kuidagi disko mõju vähendada –, kus loed peo lõpus pead ja raha kokku ning oled kas miinuses või plussis. Kõiksugu päriselt muutust taga ajavad protsessid võtavad aega ja energiat. Tuleb kannatlik olla.

Korraldamise ja kureerimise vahel on ehk mingid pinged ka. Mida võimaldab kureerimine teha, mida korraldamine ei luba? Ja ümberpööratult: mida võimaldab korraldamine teha, mida kureerimine ei lase?

Korraldaja on nagu projektijuht või produtsent, kes tagab, et praktiline teostus toimiks võimalikult sujuvalt. Seevastu kuraatori ülesanne on sisu, s.t kontseptsiooni loomine ja mõtestamine, kunstilise seisukoha võtmine dialoogi, kriitilise perspektiivi vm kaudu. Tõsi on aga see, et ilma korraldajate või koordinaatoriteta ei teostu ükski kuraatori visioon, ilma kuraatorita võib jällegi jääda hästi korraldatud üritus sisuliselt tühjaks või segaseks.

Olen nende kahe funktsiooni peale viimasel ajal palju mõelnud ja arvan, et oma iseloomult olen ehk kureeriv korraldaja või äkki ikkagi kuraator, aga selle sõna kasutamine võtab mul siiani alati jala värisema. Ma pole klassikalise kuraatori haridusega, vaid ise kogemuse varal õppinud.

Ma naudin nii praktilist tegutsemist kui ka üldisemat mõtestamist. Kuna olen loomult üsna kärsitu, on korraldamine mulle pigem lihtne. Peakorraldajana on vahel keeruline jääda suure pildi raamidesse ja mitte ennast, nii piltlikult kui ka sõna otseses mõttes, toolide tassimisega tühjaks joosta. Aga ma ei saa sinna midagi parata: ma lihtsalt märkan nii makro- kui ka mikroplaane ja raske on niisama kätega vehkida, kui on vaja päriselt midagi ära teha.

Kureerimise ees tunnen rohkem aukartust. Selleks on vaja selgeid tundlaid, laia vaadet, uudishimu … Aga ka tugevat sotsiaalset närvi. Kuraator tekitab kunstiteoste vahele pinge ja paralleelid. Vahel on nii, et teosed võivad olla kui head tahes, aga kui puudub tähendusväli, mingi läbitunnetatud, kuraatori loodud ruum või navigeerimissüsteem, jääb midagi väga olulist puudu. Seega armastan mõlemat tegevust väga ja hindan üritusi, mis on süvitsi mõtestatud, aga ka praktiliselt hästi korraldatud.

Mis on jäänud sulle endale kaasaegse kunsti juures veel arusaamatuks? Kui nüüd tagasi vaadata, siis kuidas on su enda arusaamine kunstist vahepeal muutunud? Või kas üldse on?

Oh, ma olen endiselt see, kes vahel ei saa üldse aru, mida mulle näidatakse või öelda tahetakse. Olen sellega rahu teinud ning püüan kunsti ja kultuuri kogeda hinnanguteta, sildistamata. Ajaga olen hakanud aru saama, millal on tegu päriselt läbi tunnetatud ja sisuka asjaga või kas on poolikule ideele lisatud lihtsalt juurde hea pealkiri ja ilus pikk jutt. Seda viimast on muideks palju lihtsam teha, kui panna lühidalt kirja selgete ja lihtsate lausetega mõte.

Ma olen selline kahepaikne, kes püüab kõigest aru saada ja toetavalt suhtuda ning on ka aldis oma vaateid muutma vastavalt sellele, mida ta kõrvalt kuuleb. Mul on alati väga hea meel, kui kellelegi meeldib miski, mis mulle üldse peale ei lähe.

Mõtlen palju ka tagasisidestamise peale. See pole küll nii otseselt arusaamatusega seotud, aga tahaksin, et kõik jagaksid omavahel rohkem kogemusi ja ka tunnustust-tagasisidet tegijatele. Minu üks deviis on, et tagaselja hästi ei räägi, ja proovin ka ise alati puudutanud kogemuse puhul tegijatele komplimente jagada.

Mida võiks teha, et kunstist arusaamist rohkem oleks? Kui õpitav kunsti lugemine on?

Kunsti lugemine on täiesti õpitav oskus. See ei ole kaasasündinud anne või mingi müstiline võime, vaid teadlik ja treenitav viis panna tähele, tõlgendada ja mõtestada visuaalseid või kontseptuaalsemaid teoseid. Kunstimaailm võib tunduda elitaarne ja erialakeelne, luua mulje, et nii-öelda õige tõlgendamine on vaid professio­naalide pärusmaa. Kuraatoritekstid või kriitika võivad olla põhjalikud ja huvitavad, kuid pole alati kirjutatud publikule. Koolihariduses keskendutakse samuti tihtilugu rohkem faktidele, mitte visuaalse või kontseptuaalse mõtlemise arendamisele.

Ma arvan, et kunstist arusaamist toetavad eelkõige avatud meel, arusaamise praktiline harjutamine ehk siis näitustel käimine, nähtu üle teistega arutlemine, see on oma mõtete jagamine või välja­kirjutamine. Kindlasti on oluline ka keskkond, kus ei kardeta eksida.

Pealkirjaga „Ma ei saa aru“ olemegi tähelepanu juhtinud sellele, et see reaktsioon on täiesti normaalne ning et igasuguse kunsti puhul tuleb alati meeles pidada, et pole olemas ainult üht ja ainsat õiget kogemise viisi. Usun, et kunst teeb empaatilisemaks ja see pole kasulik ainult kunsti mõistmisel, vaid tuleb kasuks ka avatuma ja sõbraliku ühiskonna loomisel. Nõnda on visuaalne lugemisoskus äärmiselt vajalik ka laiemal sotsiaalsel tasandil.

Oled öelnud, et oled hierarhiate lõhkumise poolt. Mille põhjal kujuneb kunstiteose väärtus?

Mulle ei meeldi kategooriad hea-halb, ilus-kole, lahe-nõme jne. Ka igasugused trendid tekitavad tunde, et tahaks olla hästi ebatrendikas. On tore, kui inimesed julgevad oma arvamuse ja eelistuse välja öelda ka teades, et need ei ühti väljal kindlaks määratud normidega.

Minule kui tavalisele inimesele, mitte kunstikaupmehele, ei võrdu kunstiteose väärtus selle turuhinnaga, ehkki tihti võib tunduda, et just raha määrab, mis on väärtuslik. Kui turuloogika kõrvale jätta, saab kunsti väärtust mõtestada sotsiaalsete, kultuuriliste, aga ka isegi eksistentsiaalsete kihtide kaudu. Kunstiteose väärtus võib seisneda selles, mida teos ütleb või küsimuse alla seab, millises kontekstis ta on loodud – oli näiteks mingil viisil teedrajav.

Oluline on ka see, mida Pierre Bourdieu nimetab sümboolseks kapitaliks, ehk siis väärtus, mille annavad teosele kriitikud, kuraatorid, akadeemiline diskursus, publik jne. Kui mingi teos saab osaks dialoogist või kujundab uue arusaama kunstist, omandab see kultuurilise kaaluga nähtamatu väärtuse, isegi kui see ei ole müüdav. Kuigi sotsiaalmeedia võimaldab kunstnikel jõuda publikuni, ei kao vajadus sümboolse kapitali järele – see lihtsalt võtab uue vormi.

Kunstiturul tegutsejad, kellele on hind oluline faktor, jälgivad ka seda, kas teos kuulub mõne tuntud institutsiooni, näiteks meie Kumu või New Yorgi Moma püsikogusse, kas kunstnikul on olnud mõnes tunnustatud näituseasutuses väljapanekuid, kas teda esindab galerii (juba samuti justkui garantiitempel), kas ta on osalenud olulistel rahvusvahelistel näitustel jne.

Mu käest on küsitud nõu, kui tahetakse seinale osta mõni kunstiteos. Olen öelnud, et kõige olulisem on siiski tunnetada, kas tööst saab hea ja huvitav elukaaslane. Kas teos tekitab huvitavaid mõtteid? Kas ta annab energiat või vastavalt vajadusele hoopis maandab seda? Kallis sümbolväärtusega teos, mille seltsis ennast hästi ei tunta, pole selles vaates soetamist väärt. Ma ise ehk ei naudi päikseloojanguid, lillemaale ja liigset dekoratiivsust, aga kui pojengikimp teeb rõõmu, siis miks ei peaks seda ka oma seinale riputama.

Mul on jäänud mulje, et tegutsed ka mingist missioonitundest. On see rahvavalgustuslik tung või mingi üldisem soov maailma muuta?

Aitäh! Nii tore, kui see välja paistab. Nii vist on tõesti. Mul on sees mingi plärisev kompass, mis annab märku ja aitab vaagida, kui palju üldisemat heaolu ma saan mingi tegevusega enda ümber luua. Mulle on väga oluline tunda, et kui ma oma aega panustan, siis on ka päriselt suur tõenäosus, et midagi muutub paremaks, et sellest on laiemale hulgale kasu.

See missioonitunne tuli ühest väga tugevast taipamisest aastaid tagasi, kui tajusin mingil lausa müstilisel viisil: see, et ma siin maa peal olen ja tegutseda saan, on tõepoolest suur privileeg. Ma olen terve, elujõus inimene – see on suur vedamine. Miks ma peaksin niisama vegeteerima ja kiruma, et kõik on halvasti? Usun, et meie kõigi võimuses on midagi head ja vajalikku korda saata. Keegi pole parem kui teine. Ma tahan selle võimaluse parimal viisil ära kasutada.

Kuidas sai alguse Volkmanni ja Kiwa ühisnäitus „MIЯЯOЯERROR“? Kas liigudki nüüd korraldamise pealt rohkem kureerimise poole?

Näituse idee tuli Kiwalt. Umbes aasta tagasi rääkis ta mulle õhinaga, kuidas kuulis, et Toomas Volkmann oli avastanud oma 2014. aasta kõvakettalt, mis oli katki läinud, sadu glitch’itud pilte ja et nendega peaks midagi ette võtma, näiteks tegema näituse. Ta kutsus mind kureerima. Ma tegelikult põiklesin kõvasti, sest teadsin, kui kiire mul see aeg saab olema. Kuna aga mõlemad kunstnikud tegutsesid väga sihipäraselt ja iseseisvalt, oli kogu näituse valmimise aeg igati meeldiv ja pigem lihtne. Protsessi käigus tabasin ikka mitu korda end mõttelt, et küll see Toomase kõvaketta error oli ikka õnnelik õnnetus – nii palju head kraami koorus sealt välja.

Mis puutub korraldamiselt kureerimise poole liikumisse, siis jään vastuse võlgu. Üldiselt huvitavad mind paljud asjad ning kureerimine või kureeritult korraldamine on üks nendest.

Peeglitele ja error’itele vihjates tahaks küsida, kas Volkmanni ja Kiwa looming muutus sellel näitusel kuidagi sümmeetriliseks … Kuidas sa nende dialoogi iseloomustaksid?

Ma ei teagi, kas sümmeetriliseks, pigem võiks ette kujutada sellist orgaaniliselt kulgevat liaani, mis läbi mõlema kunstniku töö liikus ja endale erinevaid kihte peale kasvatas. Kiwa ja Volkmann on minu vaates väga filosoofilised kunstnikud. Volkmanni fotod on alati perfektselt loodud, aga ka psühholoogiliselt tugevad. Kiwale on glitch’id algimpulsiks, millest ta suudab destilleerida täiesti erakordseid manifeste. Selle näituse juures polnudki mul silme ees eelkõige nende looming visuaalsena, vaid pigem jälle silme ette kerkinud nähtamatute, müraste ja seejärel jälle tühjaks jooksnud aladena. Ma mõtlen väga visuaalselt, mistõttu minu ettekujutuses oli üks konkreetne kratt, kes läbi kahe kunstniku loomingu lendles ja korda ja kaost väga tundlikul viisil üheks tegi.

Kuhu edasi? Milline on suurim teostamata kunstiline projekt, mille tahaksid kunagi teoks teha?

Tabav küsimus, sest sügisel olen tõesti uutele väljakutsetele avatud. Mis täpsemalt juhtuma hakkab, ei tea hetkel. Midagi uut ja suurt tahaks teha. Kuna olen aga enne õhtut hõiskamise vastu, siis praegu tegelen pigem hirmuga, et mis ja kas mind üldse veel ees ootab. Kõik on kuidagi väga hästi läinud ja mõtlen, et kas saab veel paremaks minna. Loodan, et saab!