Muidugi paneb küünitama kraadiklaasi järele, kui nunnude lustisaadete vahel korraks ekraanile sattunud naiseriietes mehe pärast riikliku lõburingluse eestvedajaid Männiku karjääri ähvardatakse vedada. Trullallaa on tõesti „pikk, lai ja objektiivne“, kui erutuvad „vaimses pankrotis macho’d ja rangelt heteroseksuaalne duo“. Kuid kas meie intellektuaalne kliinik ei keskendu liialt kultuurisõdadele, nägemata seoseid frustratsiooni ja inimeste toimetulekumurede, süveneva varandusliku ebavõrdsuse ja eliidi apla ülbuse vahel?
Drääg-hüsteeria „jahutajate“ tehtud „Missa Reformierakonnast“ on vormilt hea teater. Sisult RE monumentaliseeriti. Oli kriitikat kõigi parteide pahede (rahastamine, poliittehnoloogiad) aadressil, ent üldiselt pilluti pilkeid, mida tähelepanusõltlastest parteilased muidu nn röstimisel enda kohta ise lansseerivad. P. Eric Louw „Meedia ja poliitiline protsess“ näitab, et liberaalse demokraatia pärisosa on poliitikute, meedia ja spinndoktorite vastastikku kasulik koostöö avaliku arvamuse ohjamisel vaatemängulisuse ettesöötmise ja sisuliste teemade vältimisega. Seda jalga astus „Missagi“.
RE on kaua silmakirjalikult ida kaardile mängides loorbereid lõiganud. Antakse kodakondsus Moskva poliitikule, ollakse peamine ekskeskerakondlaste, kommunistide ja nõukaaegsete represseerijate karjääriplatsdarm, uputakse omakasupüüdlikesse suhetesse Venemaaga, ent ometi müüakse end aina kaitsevallina Vene ohu ja KE vastu. Ida teemal silmamoondamistega välja petetud hääli kasutab RE häbenemata „seaduslike vahenditega“ varandusliku kihistumise suurendamiseks.
Ettevõtete „reinvesteeringute“ tulumaksuvabastus, idundus ja „jagamis“-platvormid, ettevõtlus-„õiguse“ liini- ja prekaarsetele töölistele rakendamine jms on võimendanud struktuurset ebavõrdsust. Töösuhted on muutunud ekspluateerivamaks, ametiühingud murenenud, sotsiaaleelarvesse laekunud maksud moondunud ettevõtlustuluks. Hoolekande- ja kodutööd, inimeste (vaimse) tervise eest hoolitsemine jm on mõistagi ebapraktiline värk, mille eest kapitalist ei tasu. Ometi ei möödu päevagi, ilma et mõni Ossinovski või Hanschmidt ei ohiks, kui raske on. Toetuseta jäänud puudega inimesed säilitavad aga optimismi!
Sellesinase suhtes oli „Missa“ üleolevalt ignorantne. Ehkki üks RE tundelaulik nägi show’s klassivõitluse õhutamist, oli teater pigem samas paadis Louw kirjeldatud haipokraatliku tsirkust pakkuva meediaga, kes hoolitseb, et demokraatliku majoritaarsuse käigus ei esitataks küsimusi varandusliku jaotuse õiguspärasuse kohta jms. Milton Friedman juba pelgas, et demokraatia hävitab „vaba majanduse“. Ja aina paremini seistakse hea, et seda ei juhtuks. Ettevõtluse abil pidid ju tõusma kõik paadid, ent üha enam on vaesed ise oma vaesuses süüdi, ei teeni tulu, nende pajuk on maksumaksja oma jne.
Huvide lahknemist püütakse näidata ainuõigelt nn kompetentsuse positsioonilt. John Kenneth Galbraight kirjutab, et inflatsiooni puhul kannatavad õpetajad jt, kelle palk sõltub eelarvest, Jürgen Ligi jaoks on aga esmatarbekaupade hinnatõusu tasandamispüüd „tõestatult“ ebapädev. Kui peale ettevõtete reinvesteeringute maksuvabastust ebaproduktiivsed kinnisvarainvesteeringud, kinnisvara hinnad ning ka palgad kasvasid, siis pärast 2008. aasta langust esindasid eluaegsed võlglased ja krahhist teeninud spekulandid eri huvide ja muredega pooli. Majandustervise analüüsis keskendutakse hõisates vaid ettevõtjatele.
Inimeste toimetulekuraskused pole mõistagi meie rangelt heteroseksuaalse meessõprade duo populaarsuse ainus seletus. USAst raporteeritakse siiski, et Roosevelti ja Trumani, Johnsoni ja Humphrey aegne illusioon, et demokraatidel on midagi tegemist töölisklassiga, on pärast Obamat ja „bidenoomikat“ lootusetult haihtunud. Miljonid madalaima sissetulekuga ameeriklased on poliitikast võõrdunud või panustavad küüniliselt Trumpile. Miks intellektuaalid, kes oma elitaarsetel missadel vaestele mõeldes naljatlevaid palvekesi poetavad, soovivad, et inimesed, kes ei saa omale võimaldada parketikõlblikke riideid, toitu jm, oleksid parketikõlblikud poliitiliste ja esteetiliste valikute ning väljenduslaadi poolest?
