Peale pildikeele võib ka teoste pealkirjadest leida tihedaid viiteid Jamaica traditsioonilisele toidule, klubikultuurile, argipäevale. Loomulikult ei ole jäänud kujutamata ka reggae-kuningas Bob Marley ise, ehkki autori positsioonilt on tõenäoliselt tegemist pigem muhedalt iroonilise kui kandvalt tähendusliku tööga: Marley ja Jamaica seos on umbes sama ikooniline ja üle reklaamitud nagu Che Guevara ja Kuuba oma, varjutades oma olulisusest hoolimata ehk isegi liiga palju muud väärtuslikku ja põnevat. Jamaicast on inspireeritud ka Laamanni värvivalik. Siinkohal tõuseb esile kõige hilisem, 2013. aasta „Abstract …” seeria, kus on kasutatud kuni kuut eri värvi ning kus erinevalt varasematest trükkidest on valge aluspind peaaegu täielikult kaetud. Justkui vastukaaluks laialt levinud seisukohale, et Laamanni looming tervikuna on väga värvikirev, tuleb tunnistada, et kui välja arvata kunstniku enda poolt kleebisgraafikaks nimetatud tehnikas klaasile teostatud ning ilmselt näituse kõige uuenduslikuma osa moodustav seeria, domineerib läbivalt must, kusjuures mitmed tööd piirduvad musta kõrval veel ainult ühe värviga.
Kuid kõik see ei ole peamine. Kõige olulisem on hoopiski situatsioonid, meeleolud, õhkkond, võõrkeeli vibe, mis eksponeeritud töödes ning nende kaudu Vabaduse galeriis kehtestub. Kes on käinud muuhulgas DJna tegutseva Laamanni kaaskorraldatud ürituste sarja „Bashment” pidudel, teab hästi, mis vibe see on. Just siin tuleb esile see, mis eristab Laamanni paljudest teistest praegu Eestis tegutsevatest kunstnikest: ta ei tõstata küsimusi, kiru, ega kritiseeri, ta ei väljendu agressiivselt ega suru peale mingit spetsiifilist agendat. Tehniliselt meisterliku ning visuaalselt sooja ja nauditava teostuse juures räägib Tarrvi Laamann peamiselt lihtsatest ja headest asjadest. Ka näituse avamisel esitletud ning kunstniku nüüdseks viit Jamaica külastust kirjeldav raamat „Minu Jamaica” kannab alapealkirja „Pole probleemi”, ehkki nagu autor ühes hiljutises raadiointervjuus ka ise tõdes, ei tohiks seda tõlgendada otsesõnu – ka päikeseküllases ning palmidest kaetud saar-paradiisis on omad mured.
Aga just nagu Marco Laimre pakkus Laamanni 1999. aastal Jasper Zoovaga tehtud ühisnäituse „TLL-EZE” põhisõnumiks, et inimesed on oma olemuselt siiski head (vt Sirp 5. III 1999), võib ka seekordse näituse põhjal väita, et usku inimeste ja maailma headusesse pole Laamann minetanud. Ja selle üle saab ainult hea meel olla, sest kui millestki meie tänases närvilise ja kohati lausa vaenuliku õhkkonnaga pisikeses vabariigis tõesti puudust tunda, on see just nimelt hea vibe.
