Riin Maide ja Krista Mölder on oma ühisnäituse pealkirjaks pannud „ja siis järsku mitte midagi“. Selle rõhutatud pooleliolek, väike algustäht ja sidesõna „ja“ alguses justkui markeeriksid, et midagi on eelnenud pealkirjale (võib-olla jääb alatiseks sellele eelnema), kuid nüüd jääb nimme saladuseks, mis see oli, sest vajalikke sõnu pole enam. On jäänud vaid need sõnad, mis ütlevad, et suhestutakse „mitte millegi“, eimiskiga. Juba pealkirja tasandil käivitub mäng puudumise ja kohaloluga. Kuidas need sõnad endale eelnenud, nüüd kadunud, puuduvaga suhestuvad? Pealkiri „ja siis järsku mitte midagi“ tähendab, et midagi lõppes, äkitselt. Kas seda protsessi võiks nimetada hävinguks? Või hoopiski vabanemiseks? Midagi seiskub, haihtub, kaob. Kas see on katkestus? Või transformatsioon? Millegi ülekirjutamine? Kas see miski, mida enam pole, saab mingil moel (mingil salapärasel moel) siiski säilida? Tagasi tulla, vaatajat ja lugejat kuidagi kummitama jääda?

Mõlema kunstniku teosed on näitusel pealkirjastamata (ühe erandiga: Riin Maide aknajoonistus kannab pealkirja „blurblur“) ning tööde anonüümsus paneb tööd kokku kõlama, annab neile mingi jagatud pidevuse. See kontseptuaalne põimumine on kahtlemata taotluslik. Näitus on tervikuna väga õhuline, kohati ka napp ning raskesti piiritletav. Tööde koosmõjul tekib saalis mingisugune sujuv psüühiline ruum, mis ärgitab mõtlema liikumise ja paigalseisu, üleminekute ja tühjuse suhete peale. Kohati tundub, et mingil fantoomsel viisil ulatub see ruum ka iseenda seest välja. Mõnel seinal võiks rippuda ka selle näituse enda vaade, olgu siis joonistuse või fotona.

Krista Möldri fotodes on alati olnud meeleliselt tajutav, ent raskesti sõnastatav pinge või vastuolu kohalolu ja puudumise vahel: kõik, mis tema fotodel kujutatud on, näib hoopiski justkui rõhutavat seda, mida fotodel (enam? veel?) pole. Ehk siis seda, mis tabatud hetkele eelnes või järgnes. See rõhutamine on väga kummaline, sest sisuliselt tehakse nähtavaks midagi, mis on nähtamatu. Mis see on? On see miski? Puuduolev mängib väga intensiivsel viisil Möldri töödel kaasa. Mis on tõene ja mis muutub alles vahendamise, filtreerimise käigus tõeseks? Mis jääb nägemata, kui inimesele näidatakse seda, mida pole? Kõik need paradoksid panevad välja suumima, mõtlema abstraktsemalt ja küsima ka muutuse kui sellise võimalikkuse järele. Sest võimalikkuse esiletoomisele vaatamata pole foto kui selline ikkagi ju füüsiliselt liikuv või püsitu kujutis. Võib-olla on see pinge hoopiski vastuolu liikumatuse ja liikuvuse vahel? Paradoksaalsel viisil teeb hea foto liikumise nähtavaks. Foto tarretab, kivistab, säilitab, kuid see, mille ta kinni püüab, on igavesti läinud. Valgus, vari, värvid – kõik need vaid võimendavad ja toonitavad momentvõtte efemeersust.

Herakleitose mõttetera, et kaks korda ei saa samasse jõkke astuda, kuna see pole teisel hetkel enam seesama jõgi (ning ka astuja pole enam sama, kes ta oli enne), on ilmselt kõik lugenud või kuulnud. Kuid millegipärast meenub mulle sel näitusel hoopiski filosoof Parmenides, kes väitis, et mingit liikumist polegi olemas, sest kõik, mis on, ongi olemas, ja kõike, mida pole, polegi. Järelikult on kogu reaalsus üks ja seesama tekkimatu, hävimatu, liigendamata tervik ning igasugune muutus või liikumine on näivus. Samamoodi tuleks vaadelda ka mõtlemist: eimiskit on küll võimalik ette kujutada, aga ka see ettekujutus ise on midagi. Midagi sellist, mis tõesti oleks eimiski, Parmenidese järgi polegi. Ka näitusel on aeg justkui peatunud, kuid ühtlasi on see seiskumise käigus ka nähtavaks saanud. Iga teos on niiviisi iseenese kummituslik jälg.

Üldse tundub, et jäljed ja lüngad on sellel näitusel olulised. Need vastandid toob kokku läbipaistvus, mis ei ole kunagi erapooletu, s.t pole kunagi tegelikult läbipaistev, vaid varjab midagi. Mitmed tööd justkui suhestuvad (läbi)-paistvusega, ent teevad seda imelikul, kallutatud viisil. Kumerad klaasist lennu­lauad moonutavad neist läbi liikuvat valgust, heidavad selle imeliku varjuna enda kõrvale, filtreerivad, murravad ja kujundavad seda vastavalt oma olemusele. Teose vari muutub teose osaks. Midagi sellesarnast toimub ka Riin Maide suurel trükiteosel, valgel läbipaistval kardinal, mille peale on trükitud abstraktsioone. Kogu asi ripub aga tellingutest ehitatud platvormi pealt, läheb selleks üle. Näituse sissepääsu juures ripub Riin Maide joonistus vististi sellesama platvormi abiratastest. Mingis mõttes võib sedagi võtta kui platvormi varju. Mida tähendab siin läbipaistvus ning mida püsivus? Teisele saaliseinale on Maide teinud lahti volditud ehituskilele (!) suureformaadilise joonistuse, kasutades peamiselt mehhaanilist harilikku pliiatsit. Tundub, et Maide teoste materiaalsus on justkui pöördvõrdeline Möldri fotode tinglikkusega. Teisisõnu, ka Maide tööd on õhulised ja justkui tinglikud, ent mängivad samade pingetega teistsugusel, lausa vastupidisel viisil. Siin on esil just nimelt kohalolu ning püsitus, ajalisus. Valge läbipaistev kardin kõrgub saalinurgas nagu pimeduse negatiiv. Siinkohal meenuvad nii Herakleitos kui ka kinolina, mille peale pimedas saalis valgusega kirjutatud unenägusid projitseerida saab. Kas Möldri fotod on kaadrid olematust filmist? Ja Maide tööd teevad kummitusliku kaader­värgina selle nägemise võimalikuks? Või jookseb kunstnike loomingu afiinsus mingeid teisi käike pidi?

Kui Möldri tööd on efemeersed, siis Maide rõhutab oma teostes materiaalsust, taktiilsust, füüsilisust. Tema tööd otsekui kasvavad saali seest välja, annavad Möldri töödele mingi aluse või taustsüsteemi. Kas kunstnikud vastanduvad näitusel teineteisele? Või on siin tegemist vastandite ühtsusega? Parmenides väidab, et eksisteerib ainult üks, diferentseerimata olemine, Herakleitos aga, et kõik voolab, liigub, muutub, teiseneb alati. Mõlema filosoofi nägemus maailmast on paradoksaalne ja justkui iseendaga vastuolus, sest vaatamata sellele, mida Parmenides arvab, võivad sõnad tähendada erinevaid asju ning eitus on keeles siiski võimalik. Herakleitose muutlik, püsitu ja tormine maailm sisaldab endas ka harmooniat. Kas oleks võimalik neid kahte vastandlikku maailma omavahel kuidagi ühildada? Mis juhtub, kui need kaks kosmost kokku panna, teineteise peale asetada? Kindlasti võib siis midagi täheldada. Ja siis järsku mitte midagi.