Ka Laura Tootsi fragmenteeritud süntaksiga lugu võib vaadata kui identiteediotsingut. Tema aines on perekonnaalbumid (ehk siis viis, kuidas, kas teadlikult või ebateadlikult, on konstrueeritud üks perekonnalugu) ning tema enda mälupildid (ja nendest tulenevad tähendused). Laura Toots on oma seekordse peredekonstruktsiooni pealkirja laenanud Gaston Bachelard’ilt: „la ligne de désir” ehk siis „sissetallatud rada” või „desire path”, nagu kunstnik ise on kasutanud inglise kui vahenduskeele varianti. „Sissetallatud rada” osutab ise tekkinud kõige lühemale (või meelepärasemale) rajale algpunktist sihtpunkti. Laura Tootsi üks algpunkt (mis teistpidi teekonna puhul on lõpp-punkt) on vanaema huulepulk (teravatipuline roosa huulepulk, mis kunstniku mälus assotsieerub üle-eelmise põlvkonna meigivarustuse ehk naiselikkuse konstrueerimise vahendiga), teine aga, kui alustada teekonda teistpidi, seinale joonistatud kunstniku tähemustriline (nagu USA lipp) trikoo. Kui suveniirina eksponeeritud huulepulk on tegeliku üks ühele aseaine, siis reaalse trikoo on kunstnik asendanud tingliku märgiga, ühekordse joonistusega, mis näituse lõppemisel kaob igaveseks (sein värvitakse üle). Fragmentidega (tähenduslike peatuspunktidega) pikitud raja keskel (ükskõik kummast punktist teekonda ka ei alustaks) on nätsudega märgistatud kunstniku lapsepõlvetoa seina rekonstruktsioon ning suurendatud postkaardiformaadis foto „Minu isa ei ole mu kangelane, tema kangelaslikkus on mu isa”, pere puhkusereisi foto, millele kunstnik on viltpliiatsiga lisanud tähendusliku detaili: isale just samasuguse rinnahoidja, nagu on emal ja tütardel, ehk muutnud kõik pereliikmed visuaalselt (väliselt) ühesuguseks ning dekonstrueerinud soolises mõttes. Kui püüdlikult modelleeritud huulepulka võib vaadata vanaema-aegse sootsiumi soolise jaotamise (aga kindlasti mitte ainult!) ja sellega rahulolemise metafoorina, siis isa soolist (soorollilist) dekonstrueerimist soolise jaotamise vastu väljaastumisena. Nagu 10. III Päevalehe intervjuus võib lugeda, seostub selline huulepulk kunstnikul negatiivse mälestusega, teised kujundid enamasti positiivsega.
Gaston Bachelard kirjeldab „Ruumipoeetika” VI peatükis nurgafenomeni Miłoszi romaani „Armunud initsiatsiooni” kangelase, uneleja abil: „Oma nurgas on uneleja maailma ära kustutanud [—]. Nurk muutub mälestuste klapiks. [—] Minevik ei mäleta seda enam … Ja pole sul eneselgi enam minevikku” (Vagabund, 1999, lk 210-211). Farkas räägib unenäo ruumi nurgatagustest treppidest (väljapääsust) vaid siis, kui eesti ja inglise keele kõrval on ka ungari keel, mälestuste, mineviku ja väljapääsu tagatis. Ka Laura Tootsi sissetallatud rada ei lõpe nurgas ega vaja illusoorseid treppe.
Olen ammu tahtnud näha Farkasi suurt näitust, korraga vaadata mitmeid fragmentaarseid ruume. Ega ma vist ainuke ole. Nüüd on tunne, et ka Laura Toots on valmis suuremaks väljapanekuks.
Reet Varblane
Tõtates porgandi poole ehk Eesti kultuuri hõbevalged juurikad
Hõbevalged Tallinna tänavad, sest Euroopa Liidus on liiv otsas. Ühistransporti ei ole vajagi, rahvas liugleb Lasnamäelt alla, Toompeast üles, poodi pudeleid viima, parki tihaseid söötma. Võtame, näiteks Kalamaja, kuhu kunstiporgand kunstisõpru peibutab. Midagi Sagro beebiporgandite taolist, heidetud heldest pihust. Noblessneri raudteesillalt paistab endise laevatehase montaažitsehh. Mööda vastavatud kultuurikilomeetrit edasi kõndides jõuab Patareini, kus noortenäitused puhkevad sama ootamatult kui vanglamässud. Sealt edasi grafitikunsti territooriumidele, kuhu on ära eksinud ka kuulus EKKM ning Vana-Kalamaja tänava lõpus liivakivist kaljunukil kõrguv galerii Metropol. Jahu tänava otsast võib viibata meie seast lahkunud ArtDepoole, Soo tänava nurgal tervitada kohvikut Tops, mis majutab külalisnäitusi, Tööstuse tänaval kulpi lüüa Mäsu galeriile, selle taga aimata Lastemuuseumi ja Telliskivi Loomelinnakut, kuhu on kolinud SooSoo galerii. Graniidi ristmikul on kolm võimalust: paremale, vasakule, otse. Paremale jääb kinni pandud galerii Astelpaju Unistustesse Soo tänaval. Vasakule viib tee Salme keskusesse. Otse saab Kalamaja kalmistu manu, kus võib sisse astuda Kungla keldrisse, mille perenaine on Rootsist pärit Bie Erenurm. Keldri esimene näitus on „Loomad lunastajana”. See on laiem teema, mis puudutab niihästi sünkretismi kui ka sünkroonsust. Sünkretism Kungla keldris avaldub paralleelide tõmbamises erinevate kultuuride pühade loomade vahel. See, et hindud valget lehma kummardavad, on üldiselt teada. Lõuna-Aafrika püha loom on valge lõvi, Põhja-Ameerikas valge piison. Sünkroonsus loom-lunastajate näitusel avaldub selles, et limpopoolased kummardavad valget lõvi samal pikkuskraadil ja siuud valget piisonit samal laiuskraadil, kus Bie Erenurm kasse peab. Tema „Valge kass ürgmetsas” ei asu kaugel inimdžunglist, sest kass-jumalus troonib, jalutusnöör kaelas, rohelise mistraga kaetud mättal nagu Lea Tomsoni kassid rohtu kasvanud prügimäe pehmel mööblil. Neile on seltsiks Jaak Visnapi „Sold” („Müüdud”) hirv tühjas pildiraamis, Marianne Männi jahitrofeeks vormistatud kanapead ja Taavi Tuutma vaglalunastaja, kes on end pühaks õhtusöömaajaks valge laudlinaga kaetud laua taha seadnud, ainult Juudas on must kui tungaltera valgete vaglajüngrite seltsis. Must on ka Sandra Jõgeva hiir, kes Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli koopiaid jahvatab. See loom on justkui pärit Sandra Jõgeva mustast kuueruutmeetrisest toast Metropoli galeriis, näituselt-installatsioonilt, millele autor nime ei pannud. See on loogiline, sest mustal kui pimedusel puudub eriomane substants, mis loob loomuliku keskkonna niihästi sünkretismile kui ka eklektikale. Uksel pihku pistetud taskulambi valgusel mingeid äratuntavaid esemeid siiski leiab: tume plüüs seinas, pronkslühtrid keraamiliste kaunistustega laes, nõelapadi upakil vilja koristavate külanaiste motiiviga, mängulooma kõrv raamis. Mida ei näe, on kõrva peidetud mikrofon. Sandra Jõgeva näituse sünkroonsus seisneb kõigi külastajate kommentaaride salvestamises ja igale järgnevale külastajale ettemängimises. „Oo, mis selle ruumiga tehtud on?” – „Väga diip.” – „Nojah, selline dekadentlik, ütleks.” – „Эта девушка с приколом. Это – ухо, видимо.” – „Okay, what’s up with it? No, this is it. I did wonder why everybody spent such a long time here.” – „Ma ei saa sellest pildist aru. Et kas see on „Kreeklased teevad tööd?”” Mõlemad, s.o Erenurm ja Jõgeva näevad eestlases globaallooma, mõlemad otsivad eestlasele eriomast. Bie Erenurm, heatahtlik tulnuk, üritab eestlast valgesse lõvinahka rüütada. Sandra Jõgeva, küüniline kohalik, koorib eestlase nii alasti, et isegi alastust ei näe enam. Ühe valge ja teise must annavad kokku halli, mille Lennart Meri nimetas hõbevalgeks, sest romantik otsibki erakordset ja eriomast. Nagu Raivo Kelomees, kes leiutas „Eesti algvormi” Vaala galeriis, mis kujutab endast 3D-renderdatud ja grafiitpliiatsiga üle joonistatud rokokoolikku kooriklooma rahvuspae seni avastamata kihtidest. Ühed romantikud otsivad „kodanluse koogi” definitsiooni nagu ühes Kumu näituseboksis. Teised romantikud aga soojendavad taskus proletariaadi pirukat ehk munakivi taignas. Ühed kugistavad hirmkalleid kooke, mis on voolitud ühest ja samast valgest margariinist ning erinevad looduslike ja looduslähedaste maitse- ja värvainete vahekorra poolest. Teised tunnistavad vaid töömehe musta leiba. Bie armastab valget kitsepiima, Sandra musta šokolaadi. Kitsepiimakamašokolaad porganditükkidega, Raivo Kelomehe algvormis muidugi ja hõbepaberis – vaat see on üks õige eesti asi.
Andri Ksenofontov
