Rahvaspordiks muutunud valetamine ennustab kaose saabumist.
Eestlaste võimetus kolme aasta jooksul metsatüli lahendada seostub üldisema moraaliprobleemiga ja paljastab riigi keskkonnapoliitilise mahajäämuse.
Soolise tasakaalu teema tekitab piinlikkust nii meestele kui ka naistele, sest osutab nähtusele, mida me igapäevaelus põhitähtsaks ei pea.
Paradoksaalselt lakkab Euroopa olemast just siis, kui hakatakse kapselduma, väitma, et sel on mingi vankumatu olemus.
Anneli Banneri Eesti aia ajaloo raamat tundub peale vaadates küll pelga kohvilauaraamatuna, kuid on tegelikult sisukas, hästi kirjutatud ja sümpaatne ülevaade.
Jevgeni Gindilis: „Dokis saab reageerida palju kiiremini ja puudutada teemasid, mida mängufilmis ei puudutata.“
Aasta tagasi Aafrikas tapetud dokumentalist Aleksandr Rastorgujev nägi dokumentaalfilmis poeetilist terroriakti, mille eesmärk on võtta pantvangi nii peategelased kui ka vaatajad.
Tatari tänava lõik Pärnu mnt ja Vana-Lõuna tn vahel on arengule jalgu jäänud. Tänaval liikujad väärivad, et nende soovide ja vajadustega arvestataks.
Haapsalu rahvusvahelisel akvarellinäitusel jäi kripeldama tunne, et suur võimalus oli käest lastud ja akvarellimeediumi ei suudetud nüüdiskunstina esitada.
Õudust märkimisväärselt pole, huumorit samuti, ent see-eest pakutakse rikkalikult lummavat maagiat ja salapära.
Lavastuses „Miks Jeppe joob?“ on laval toimuv vähemalt esimese vaatuse jooksul ühtaegu jäme laadajant, nihilistlik kõrgkunst ja poliitiline satiir.
Zvi Bekerman: „Palestiina haridussüsteemis ei ole lubatud õpetada palestiinlaste rahvusnarratiivi, juudi koolides ei kuule isegi seda, et palestiinlastel üldse mingi rahvusnarratiiv on.“
Priisle pargis kajastuvad Lasnamäe elanike vajadused, ent puudub kunagiste Priisle kaarte üllatusmoment.
J. M. Coetzee „Elizabeth Costello“ on tõeline aardelaegas, omamoodi humanitaarteaduste kiirkursus.
Paistab, et maailmakirjanduses on praegu hea aeg naistevahelise sõpruse kirjeldamiseks.
Kui Samuel Becketti näidendit „Godot’d oodates“ on nimetatud ka tragikoomiliseks, siis Markus Helmut Ilvese lavastuses traagikat ei ole, koomikat see-eest küllaga.
Rännakust Sumera kaudu Sibeliusest Straussini kujunes külluslik ja haarav helimatk, mille läbinut valdas põhjatu rahulolu, nagu ikka pärast pikka ja rasket matka.
Meie kunstnike edu messidel on elav tõestus, et mess on kohtumispaik, mis aitab kaasa eesti kunsti üleilmsele tutvustamisele.
Asko Lõhmus, „Metsapoleemika kolmandal aastal ronisid kollid kapist välja“
Vene dokumentalist Aleksandr Rastorgujev
Triin Metsla, „Kunstimess kui efektiivne platvorm“
Intervjuu Jeruusalemma heebrea ülikooli antropoloogi Zvi Bekermaniga
Rémi Brague’i essee „Euroopa, rooma tee“
Sally Rooney „Vestlused sõpradega“
Priisle park
Rakvere teatri „Miks Jeppe joob?“
Kris Lemsalu „Birth V – Hi and Bye“ Veneetsia biennaalil
ERSO kontsert „Alpisümfoonia“