Uus rahvastikuprognoos sunnib alustama puhtalt lehelt ka regionaalpoliitikas.
Tundub, et kõige tugevam oma rahvaga ühtehoidmistunne tekib siis, kui vaadatakse hümni laulmist läbi telefoni kaamerasilma.
Eestis on raamatulaenutusstatistika kogumiseks väga hea süsteem, kuid laenutushüvitised seejuures piinlikult väikesed.
Eesti surmakultuuri uus perspektiiv ehk üleminekudisain toob parema tuleviku. Milline on keskkonnasõbralik ja leinajat toetav matus aastal 2050?
Mart Saarma: „Peaksime mõtlema, miks me pole suutnud areneda sama rikkaks nagu Šveits või Soome.“
Bruno Latouri „Kuhu maanduda?“ on ökoloogiline manifest, mille abil püütakse leida sobivat maandumiskohta tänapäevases uues kliimarežiimis.
Tööstusrevolutsiooni järel pole ka suurimad sõjad tekitanud seisu, kus arenenud riikide majandus oleks üle kümne aastat järjest olnud summaarse kasvuta.
Ülle Talihärm: „Üleriigilise e-laenutusega kaasneb ka e-raamatute laenutushüvitis.“
Igal mängijal oli individuaalsust ja tugevaid külgi, aga silma jäi ka nii mõnigi puudus. Žüriil polnud esile tõsta kedagi, kes oleks olnud peajagu teistest üle.
Eesti kunstiakadeemia fotoosakonna eesmärk on olnud luua toetav õhkkond, kus ei oleks omavahelist võistlust ja aukartust õppejõudude ees.
Ühispalvuse eesmärk on pöörduda taevajumaluste poole ja paluda neilt head tervist loomadele ja inimestele ning soosingut põllupidamisele.
Kapitaalset süvauuringut, teadustöid mitmes valdkonnas ootab Meistri looming, aga ka tema ühiskondlik roll Eesti kultuuris vajab põhjalikku käsitlemist.
Lily-Marlene Puusepp: „Harf on väga resoneeriv pill. Kui soovida hirmus kuiva kõla, siis on seda väga raske saavutada.“
Tallinnas õpetamine andis vaimustava kogemuse, mis mõnikord oli meeltülendav, teinekord frustreeriv, aga alati stimuleeriv.
Praeguses poliitilises olukorras on elutähtis säilitada sotsiaalne tundlikkus ja kriitiline mõtlemine, anarhistilik joon ja ka oskus koostööd teha.
Potentsiaali tuleb näha selles, et ravimiarendusele pannakse alus akadeemiliste asutuste teadus- ja arendustegevuses.
BFMi 2019. aasta esimese kursuse lühidokumentaalfilmides on vaatluse all adopteerimise valus teema.
Hea ruumi valemit tasub otsida ja nii mõnigi on leitud. Jätkuks vaid küpsust teisi kuulata ja häid näiteid järgida, et linna areng ämbri kolistamisse ei takerduks.
Selleks et ära hoida külalislavastaja mõttelennu liigjulget lahtirebitust meile ootuspärasest, soovitan kasutada nende puhul kodumaise lavastusdramaturgi abi.
Alkoholi ja kirjutamise perpetuum mobile toimib lihtsalt: esimene annab teisele inspiratsiooni, teine on esimese finantseerimisallikas.
Kersti Uibo: „Dokumentaalfilmi tegija ei tohi kunagi olla tähtsam kui inimesed, keda ta filmib.“
Dream Dancers on loonud koreograafia, mis sobitub kasutatud visuaalse keelega ning jätab õhulise ja kerge mulje.
Marco Laimre: „Minu esialgne eesmärk oli hoida fotovälist joont, et tegemist oleks kontseptuaalse kunstiga, et ei satutaks utilitaristide, fotokonservatiivide ja igavfoto toanurka.“
Eve Kiiler: „Ei ole vaja ainult õppejõu väljatöötatud ülesandeid, vaid üliõpilane peab julgema riskida, et arendada välja just talle tähtsad isikupärased loomingulised projektid.“
Triinu Merese uues jutukogus „Kuigi sa proovid olla hea“ ei ole midagi ebamaist, võõrast ega maagilist – peale armastuse.
Anneli Porri, „Õnnelik hübriid“
Kaupo Vipp, „Üks tee, kolm viita“
Pille-Riin Larm, „Hangunud laenutushüvitis“
Intervjuu akadeemik Mart Saarmaga
Elo Kiivet, „Universaalne elukool või unikaalne ämber“
Jürgen Rooste „Surm Tallinnas“
Dream Dancersi „The Process of Unclenching a Fist“
Artur Kapi nimeline tšellistide konkurss Suure-Jaani muusikafestivalil