See näitus kõnetab. Pealkiri on „Igatsus“ ja teema, nagu tutvustus (võimatult vigases eesti keeles — sellest edaspidi) ütleb: „[—] tööd autoritelt, kelle loomingus põimuvad inimlikkus, loodus, ilu ja igatsus“. Õigupoolest on see saatetekstis üks väheseid loetavaid lauseid.

Näituse idee ja kunstiskeenega suhestamise viis lähtub eelduselt, et ilu, tunded ja sentimentaalsus (ning muidugi ka igatsus) on kaasaegses kunstis põlu all. Sellisele hoiakule vastandudes keskendubki noorte foto- ja videokunstnike näitus just nimelt neile teemadele.

Probleemipüstitus pole iseenesest uus. 2021. aastal kirjutas Tanel Rander siinsamas Sirbis sellest, kuidas kaasaegne kunst armastuse oma teemaderingist välistab,* mis muidugi ei tähenda, et probleemile järjepanu tähelepanu ei tuleks pöörata. Kuivõrd kaasaegne kunst on institutsiooni- ja konjuktuuri-, s.t rahastuskeskne (ja rahastus omakorda pea eranditult institutsionaalne), on siin väga selged suunaviidad, mis läbib institutsionaalse sõela ja mis mitte. Ilu, armastus, igatsus jne lubatud suundade hulka üldjuhul ei kuulu, välja arvatud muidugi juhul, kui need on seotud nii-öelda lubatud suundadega. Viimaste loetelu pole pikk. Minu arvates on neid neli: feminisim, LGBT+, (lääne kolonialismi) dekolonialism ja keskkonnakriis (neoliberalismi kriitika pole omaette suund, vaid mis tahes suuna kohustuslik ripats).

Niisiis ilu, tunded, sentimentaalsus ja igatsus. Viimane, igatsus – negatiivne kategooria (igatsetakse midagi, mis on puudu) – on miski, mis meid inimestena mitte ainult ei kirjelda, vaid ka defineerib. Inimest saab (põhimõtteliselt täiesti ammendavalt) defineerida sellega, mis tal puudub. Kusjuures see osa puuduvast, mida ta igatseb – selle täpsustamine – lisab definitsioonile täiendava varjatud (või varjatut) kirjeldava kihi. Asi on selles, et enamik inimesi (õigupoolest peaaegu mitte keegi) ei pasunda mu meelest sellest, mis neil puudub. Õigupoolest on juba sellest rääkimine inimühiskonnas (vähemalt selle praeguses neoliberaalses variandis) tabu, kuna olla tuleb buldooser, mis omaenese jõul kõiksugu sitast mitte ainult et läbi läheb, vaid ka puhtalt välja tuleb. Nüüd aga siis selline inimlikkus-, tunde- ja igatsus-pööris, mis loodetaval buldooseril lindid võbelema, võib-olla isegi pisara tuuleklaasile võtab.

Minu lemmik sel näitusel oli Margaret Mäsese kolmeminutine video „Lumenäoline unesadu“ (2023-2024). Ühtpidi loodus-, teisalt muusikavideo, mille rahulikesse kaadreisse igatsev klaver eksleva ahjualusena sisse vajus, et mõnes järgmises kuhtuda. Lumised lehed, pähkliga orav, linnud okstel, droonikaadrid lumistest kuusemetsadest, paljasjalgne kleidis neidis lumises metsas kõndimas ja puutüvel rippumas kujutasid loodust selle mitmekesisuses (ja samas temaatilises ning aegruumilises ühtsuses). Korraks käis läbi pea, et kas oravaga äkki üle pingutatud pole, aga las ta olla. Kontseptsioon lubas kilbile tõsta sentimentaalsuse, mis oravat, droonivõtet ja Lumeeide tütreid mitte ainult ei võimalda, vaid isegi soosib. Droonivõtted kuusemetsast olid nii ilusad, suurejoonelised ja võimsad, et tekkis kahtlus, ega need viimati Lapimaal tehtud pole. Väheusutav, et kohalike rehepappide rüüstatud metsadest nii panoraamseid kaadreid saaks. Temaatilise aktsendina (teemaks – vähemalt nominaalselt – oli mäletatavasti lumi, mitte loodus) lisandusid mõned poeetilised kaadrid lumisest Tallinnast.

Fotokunstnikest oli parim Luisa Greta Vilo. Esile võiks tõsta „Piiravate uskumuste illusiooni“ (2022) mõistatuslikku, nii pildi kui (tõenäoliselt) ka tähenduse mitmekihilisust ja paaris teises töös kägardunud või liikuva naisekeha (kaalutletud? paljulubavat? – siin tekivad raskused sobiva omadussõna leidmisega) juhuslikkust. Vilo mustvalged tööd olid teravas kontrastis Julia Astoki sirgjoonelise kompositsiooni ja pooside trafaretsusega. Renee Altrovi hoolikalt komponeeritud, aga muidu tavalisevõitu värvipildid kujutasid alasti inimesi looduses, Tuule-Mari Kaarna omad jäid oma keskkonnakaitse idee ja/või sürrealismiga kuhugi poolele teele, lubades esiplaanile tõusta hoopis Photoshopil vms pilditöötlusel.

Näituse moto sõnastas fotograaf Vincent Peters: „Ilus on midagi, millest ma puudust tunnen – see on sentimentaalsus. Miski, mis on sentimentaalne, on alati ilus“ (minu tõlge, saatelehel oli see valesti tõlgitud). Sentimentaalsuse ja ilu seotus ning kilbiletõst on huvitav, sest tavaliselt seostatakse sentimentaalsust jõuetuse, liigse tundelisuse ja muu sellisega. Oletan, et Peters peab silmas piltide sentimentaalset ilu, kus kujutatava orgaaniline haprus, modelli haavatavus jms on tavaliselt tõesti ühteaegu nii tundeline, tundlik kui ka ilus. Selliselt tõlgendatuna (ma ei tea, kas see tõlgendus on õige) peaks poseerimine (ja muidugi ka digitaalne järeltöötlus) kui orgaanilisuse ja haavatavuse vastand sentimentaalsuse välistama, mis omakorda võimaldab tõmmata eraldusjoone sentimentaalse ja sätitu vahele, seda ka sellel näitusel (selgeimateks näideteks vastavalt Mäses ja Vilo vs. Astok ja Kaarna). Mis on muidugi ainult üks võimalik „sentimentaalsuse“ (ja näituse moto) tõlgendus. Lisan veel mõned näitust iseloomustavad märksõnad: kokku­puude elementidega ja soov hajuda loodusse.

Nagu öeldud, häiris mind eestikeelse saateteksti vigasus. Lehte ümber pöörates selgus ka selle tõenäoline põhjus: ingliskeelse (laitmatu) saate­teksti masintõlge. Kui kummaline (võiks isegi öelda, et irooniline): meile on kümme aastat lubatud, et tehisaru hävitab kohe-kohe inimkonna, aga kõik, mille hävitamisega ta hakkama saab, on noorte fotokunstnike näituse eestikeelne saatetekst. Kuidas teisiti seletada selliseid lauseid nagu „Oma mitmekesise taustaga komplekteerivad noored fotograafid galeriikeskkonda kontseptuaalse sügavuse“ või „Paralleelselt rõhutavad kunstnikud välja­panekul portreefotode ja-videoteostega pausi olemusele ja tähtsusele. Teoste abil mõtestatakse pausi võimel eralduda visuaalsest mürast, normidest ja kiirusest“ (sic!). Juhin tagasihoidlikult tähelepanu, et ka trükitud kamarajura on visuaalne müra, samal ajal kui ChatGPT, Google Translate jms pro­grammid just nimelt kehastavad ja kehtestavad norme ja kiirust.

* Tanel Rander, Kui turbiinid pöörlevad, aga vesi seisab. – Sirp 17. XII 2021.