Kõik on ajutine, olgu selleks päikesejänku seinal, „Mona Lisa“, Egiptuse püramiidid või universumi laienemine ise. See omakorda tähendab aga, et absoluutselt kõike võib vaadelda kui teisenemist, üleminekut ühest olekust teise, ning oluline on siinkohal tõdeda, et ükski neist olekutest pole samuti päriselt püsiv. Iga hetk on pooleliolek, iselaadi vahepealsus, ning iga uus tegelikkus kätkeb eneses nihkeid, uusi vektoreid ja üleminekuid, isegi kui neid keegi parajasti ei näe. Need liikumised ja muutumised võivad olla järjepidevad ja märkamatud, aga ka ootamatud katkestused.

10. mail raputas rahvusvahelist kunstimaailma Koyo Kouoh’ äkiline lahkumine. Kouoh oli järgmise, 2026. aasta Veneetsia biennaali peanäituse kuraator ning nii selle kontseptsioon kui ka tõenäoliselt peaaegu kõik suuremad ja väiksemad valikud, mis selle nägemuse teostamise juurde käisid, olid kas otse või kaudselt tema isikuga seotud. Nii suurt sündmust ei tee keegi üksi ja kuraatori mõju võib hinnata ka näiteks selle alusel, milliseid valikuid võimaldavad teistel teha ühe inimese juba tehtud otsused. Seda milliseks järgmise Veneetsia kunstibiennaali peanäitus oleks kujunenud, kui Kouoh oleks saanud selle oma äranägemise järgi lõpuni viia, võib igaüks nüüd vaid ette kujutada.

Igasugune protsess võib lõpule jõuda väljapeetult, aga ka järsku, ehmatavalt. Paratamatult liigub inimese traumeeriva lahkumise puhul mõte sellele, mis temast maha jääb. Seda alati mitte tingimata materiaalselt, ruumiliselt või isegi mälupiltide jadana, vaid näiteks küsimusena, millised tema käima lükatud protsessidest edasi kestavad. Millistes protsessides inimene oma elu jooksul osales, missuguseid valikuid tegi? Millised sündmuste ahelad ta (teadlikult või ka kogemata) käima lükkas ja mida pidurdas? Anders Härm tõi „Kunstiministeeriumi“ saates välja, et kureerimisse on alati mõningane ambivalentsus juba ette sisse pikitud. Kuraator tegeleb korraga järelevalve, hoolitsemise ja vahendamisega, muudab teosed tähenduslikuks. Kuid see, mille kaudu kuraator peaasjalikult opereerib, „on ju teostevaheline ruum ehk siis seesama tähenduslik pinge, mis tekib nende konkreetsete teoste ühes ruumis olles“.*

Tähenduslik pinge ja vahepealsus tingib ajutisuse ning vastupidi. Kui oma igapäevaelus lähtudagi sellest olemuslikust püsitusest (jpn mujō), saab ka kõige omavaheline seotus kuidagi eriti tajutavaks. Nagu teavad budistid ja relatsionistlikud fenomenoloogid, on ajutiste suhete ja pingete võrgustikus tegutsemine igati võimalik, ehkki paradoksaalne. Igavikulist absoluuti pole vaja, et otsuseid teha, piisab sellest, kui mõelda valikute läbipõimituse, komplekssuse ja multikausaalsuse peale. Igaüks, tahab ta seda või mitte, teeb igal hetkel midagi, mis on teistest mõjutatud, ning samal ajal mõjutab ta mingil moel ka kõiki teisi. Igaüks, nimme või ei, vahendab ja teeb maailma tähenduslikuks. See aitab ka kuraatorite ülesande vägevust mõista.