Näitus „Ingerlased – peidetud lood“, kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet. Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 9. III.

„Ja aja jooksul [—], tekkis sellest Liivimaa kristlastele ja eriti narvalastele nii palju igasugust kiusu ja nuhtlust, mida lühidalt, ent piisaval määral küll kirja ei saa panna.“*

Kius ja nuhtlus. Nende Balthasar Russowi sõnadega saab enam-vähem kokku võtta suurema osa Vene riiklusest ning selle mõjust lähematele ja kaugematele, endistele ja praegustele naabritele. Tüli ja vaen, häda ja viletsus. Huvid. Endised naabrid on muidugi mõista need, kelle impeerium on alla neelanud.

Ingerimaa ja sealsete rahvaste suur õnnetus on geograafia. Looduslikult soodne elupaik, viljakas maa ning inimeste ja kaupade liikumiseks vajalikud veeteed – kõik on olemas. Aga loomulikult tulevad soodsa elupaiga puhul mängu huvid. Ning kui põlisrahvas on loomult tasane ja suuremate naabritega võrreldes mitte kuigi arvukas, siis ei saa loo lõpp olla õnnelik.

Ajaloolisel Ingerimaal elanud soome­ugrilaste saatus on niisiis olnud erakordselt raske. Kui enne Teist maa­ilmasõda võis ingerisoomlasi erinevatel andmetel kokku olla oma 140 000, siis nüüdseks, pärast Stalini-aegseid massi­küüditamisi ja järgnevatelgi aastakümnetel jätkunud allasurumist julgeb ennast ajaloolistel asualadel ingerlaseks, isuriks, vadjalaseks nimetada vaid mõnisada inimest.

Tegelikult on lugu muidugi keerulisem, aga konteksti annab ehk seegi visandlik kirjeldus kätte. Ja kontekst on oluline, et saada aimu näitusest ja selle süvahoovustest.

Vaikimise traagika

Tallinna jõudnud näituse lugugi on huvitav ja keeruline. Kõige alguses olid Lea ja Santeri Pakkanen, ajakirjanikust isa ja antropoloogist tütar, kes lahkusid 1991. aastal koduselt Ingerimaalt (veel Nõukogude Liidust) ja asusid elama Soome. Ligi kolmkümmend aastat hiljem võtsid nad ette oma ingeri juurte otsimise keerulise töö, mille tulemusel valmis 2020. aastal Soome Kansallis­museos näitus „Inkeriläiset – unohdetut suomalaiset“ ehk „Ingerlased – unustatud soomlased“ ning avaldati raamat „Se tapahtui meille“ ehk „See juhtus meiega“. Nii näituse pildi- ja videomaterjali kui ka raamatu pildilise poole autor on fotograaf ja filmitegija Meeri Koutaniemi.

Näitust oli plaanis eksponeerida ka Venemaal, kus see mõni päev enne avamist siiski keelati. Põhjendus: autorid moonutavad ajalugu. Kõnekas fakt, mis ütleb päris otse, et väikerahvaste „unustamine“ või täpsemalt öeldes väljasuretamine jätkub.

Näituse tsenseerimine Venemaal annab meile kätte ingerisoomlaste identiteediga seotud vaikimise ühe tahu: riikliku salgamise. Hukati ja küüditati kümneid tuhandeid inimesi, aga kes tahab sellest avalikult rääkida, moonutab ajalugu … Ametliku pildi järgi on niisiis tegemist tuhandete õnnelike Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa kodanikega. Tõsi küll, mõni kannab soomepärast nime ja üksikud vanema põlve inimesed kõnelevad mingit kummalist keelt, aga tegelikult on neil kõigil üks isamaa ja nad kuuluvad suure impeeriumi õnnelikku perre!

Asja teine ja ehk traagilisemgi pool on isikliku tasandi vaikimine, mis ongi näituse kandev teema. Oma minevikku ja päritolu salati, sest kardeti, et rahvuse ilmsikstulek toob kaasa traagilisi tagajärgi.

Teise maailmasõja aegu Venemaale jäänud ingerlased olid muidugi mõista n-ö kahtlane element ja seda said nad ka omal nahal tunda. Parimal juhul jäi hing sisse, kuid põlistelt asualadelt sunniti lahkuma enam-vähem kogu rahvas. Kuid ka Soome pagenute olukord ei olnud parem. Pärast Jätkusõda kohustus Soome andma välja kõik oma territooriumil asuvad Nõukogude Liidu kodanikud, kelle hulka kuulus ka mitukümmend tuhat ingerisoomlast. Oli neid, kes lootsid koju tagasi pääseda ja läksid vabatahtlikult. Kuid paljud üritasid Soome jääda ja elasid aastakümneid hirmus, et ingeri päritolu võib välja tulla ja siis ootab ees väljasaatmine.

Ja vaikiti, oi, kuidas vaikiti. Rahvuslik identiteet maeti nii sügavale, kui vähegi suudeti. Hirmuga peideti see kõik nii oma laste kui ka iseenese eest. Nõnda sündis ja kasvas põlvkond või isegi kaks, kes ei teadnud oma tõelisest päritolust mitte kui midagi. Nii Soomes, Eestis kui ka Venemaal oli hulgaliselt ingerlasi, kes said oma juurtest, perekonnaloost teadlikuks alles täiskasvanueas.

Äärmiselt kõneka näite toob Taisto Raudalainen. Ta jutustab oma isast, kes ühest hetkest peale ei tahtnud oma ingerisoome minevikust enam midagi rääkida. Hirm oli pugenud nii sügavale, et muutus lausa kehaliseks. Kord olevat isa, kes ei suutnud välja öelda üht minevikku kuuluvat nime, nõustunud selle paberile kirjutama. Ta kirjutas nime pliiatsi tagumise otsaga, vaevunähtavana ja nii, et jälg paberilt peagi kustuks. Kui nimi kirjas, jäänud ta aga natukeseks mõttesse ja söönud siis paberi ära …

Hirm taandus pisut 1980ndate lõpul, kui Nõukogude Liidus lubati taas pöörata pilk lähiajalukku ja hakata rääkima paljudestki seni rangelt keelatud asjust. Rõhk olgu siiski sõnal „pisut“, sest nõnda sügavad traumad on visad paranema, niivõrd ulatusliku hävitustöö armid naljalt ei kao. Tasapisi on tervenemisprotsess siiski käima läinud. Kuigi tervet rahvast räsinud üleüldise traagika leevendamine tundub sama hästi kui võimatu (seda enam, et Venemaa praegune hoiak on väikerahvaste suhtes jätkuvalt vaenulik), siis vähemasti isiklikest kannatustest on võimalik nii-öelda välja ronida. Sedagi kuuleme näitusel ingerlaste eneste suust ja see ongi traagilise ajaloo mõjuva tutvustamise kõrval näituse teine väga tugev külg. Mulle tundub, et see annab võimaluse näha tohutu traagika taustal ka inimesi nende sügavas ilus, mis, ma kahtlustan, ei lähtu kannatustest, vaid tõuseb esile kannatuste kiuste.

Avanemise poole

Kansallismuseo veebist saab lugeda, et näitusetekstide ja fotode kõrval oli esitatud ka videomaterjali, nõnda et ingerlased said sõna mitme meediumi kaudu. See on väga hea, sest nii läheb sõna küllap vahetumalt kohale. Tallinna näituse tarvis on kuraatorid Toomas Järvet ja Kristel Aimee Laur otsustanud lisada uut materjali, mis seob algsete autorite lood ja pildid Eestiga. Hannele Valkeeniemi ja Antti Häkli on loonud suurepärase videokollaaži, mis toob meieni siinsete ingerlaste mõtteid, kusjuures esindatud on päris mitu inimpõlve (vanim kõneleja Emmi Nasonova (Junolainen) on usutlemise hetkel olnud 91 ja noorim, Sonja Nüganen, 21 aastat vana).

Just siinsete ingerlaste lood panevad näituse kõnelema eestlasele arusaadavas keeles. Siberi vangilaagritest oleme juba kuulnud küll, fotod Norilskist ja Tiksist (kuigi väga heal kunstilisel tasemel ja kahtlemata väga mõjuvad) võiksid ehk eestlasele kaugeks jääda, kuna see teema on meil omaenese ajalooga seoses juba põhjalikult läbi töötatud. Meie keskel elavate ingerlaste lood aga aitavad kogu temaatikal kõige otsesemat teed pidi naha alla tungida.

Juhan Kuusi dokfoto keskuse teisenenud näitus on saanud ka uue pealkirja „Ingerlased – peidetud lood“, kuid see ei piirdu siiski ainult peitmise, salgamise, varjamisega. Mingis mõttes võib öelda, et selle teravik on suunatud hoopis avanemise poole. Palju rusuvat tuuakse avalikkuse ette ja see lööb õhu klaarimaks. Sünnib lootus, et võimalik on elada ka teisiti, tervemalt.

Tugevalt jääb kõlama Taisto Uuslaili mõte: „Nii siin kui mujal oleks hästi oluline sellest valukehast välja astuda.“ Kahtlemata on see oluline. Ja loodetavasti on see ka võimalik.

* Balthasar Russow, Liivimaa provintsi kroonika. Tänapäev, 2022, lk 89.