Kivisel paekivi pangal kõrguvate kivitornide vahelt on hea õnne korral võimalik leida üks roosa oaas. Sellest lõputu silmusena kulgevast näitusepaigast ükskord välja jõudnuna on mõtteainest küllaga või just vastupidi, pea liigsetest tähendustest puhastatud. Seekordse XIX triennaali asemantiline pealkiri pakub võimalusi mõlemaks: võime selle lõputult uute tähendustega täita või, vastupidi, lasta tal minna, leppida tema abstraktsusega.

Abstraktsed meeleseisundid

Näituse graafilise kujunduse ja pealkirjaga loovad omamoodi terviku Ülo Soosteri ja Mirtha Dermisache joonistused. Üldse on triennaalil esmakordselt esineval Soosteril, kellel oli eelmisel aastal 100. sünniaastapäev, näitusel keskne koht. Soosterist hakkavad hargnema nooremate kunstnike kaasaegsed loome­teed. Ka Soosteri enda joonistuste dünaamikat saab hästi kirjeldada sõnaga „hargnema“. Kunstniku käsi on püüdnud mõistusest sammukese ees olla ning arvukates tušijoonistustes ilmneb otsingute ja uue loomise tahe. Kunstiteadlane Elnara Taidre on kirjutanud, et joonistus oli Soosteri viis mõelda: ta joonistas keele-eelse tunnetuse põhjal ning jõudis järeldusteni visuaalses kujutises enne kui verbaalses keeles.¹

Näib, et sellega sarnasest praktikast ja mõtlemisest on tõukunud mitmed graafikatriennaali peanäitusel osalevad kunstnikud. Ka selle näituse pealkiri osutab keele-eelsele staadiumile, kus mõte ja tähendus alles hakkab vormuma.² Näiteks Anne Rudanovski loodud origamiteoste „Tähestik enne ja pärast“ (2025) vormid saavad tähenduse paberi voltimise protsessi käigus. Kunstniku loomingus ei ole paber pelgalt vahend, millele oma mõtteid talletada, vaid keskne materjal, mille lõpututest voltimisvõimalustest sündinud vormides on talletatud kunstniku tunded ja meeleseisundid.

Tähenduse tühjus

Soosteri tušijoonistuste hulgas on sari, kus kunstnik on lookleva joone abil loonud kummastavalt ruumilisena mõjuvad teosed. Kunstnik Viktor Timofejev on kasutanud sarja „Antimuster“ (2020) ruumilisena mõjuvates joonistustes kirjatähti, luues neid painutades ja väänates võimaluse kogeda tuttavat süsteemi uudsel moel. Üldtuntud märgisüsteemide moonutamine on köitnud ka teisi näitusel eksponeeritud tööde autoreid.

Näiteks Mirtha Dermisache joonistused (1974/2011) mõjuvad esialgu tuttavalt: noodikiri või kardiogramm. Eemalt paistavad need kui kindlatele reeglitele alluvad märkide süsteemid, mida on võimalik õiget koodi teades informatsiooni edastama panna. Kuid Dermisache joonistused ei allu nendele reeglitele. Teose kujuteldav helilisus ei teki ainult meile tuttavate märkide ja sümbolite kasutamisest, vaid sellest, kuidas näituse­külastaja tunnetab joont ennast. Tušijoone fantoomne liikumine paberil loob mõtte ja kujutluse ning seeläbi täiesti uue reaalsuse.

Üks näituse keskseid teemasid on info üleküllus, mille ühe võimaliku lahendusena on triennaalil osalevad kunstnikud näinud võimalust visuaal ette antud tähendustest puhastada. Kunstnikud on loonud oma teostega uusi vaatenurki, mis on abiks erisuguse info vastuvõtmisel: kas vaadata väga lähedalt või hoopis vastupidi, kaugelt – nii, et mõtetel oleks rohkem ruumi lennata. Infot on võimalik uurida ja tarbida ka nii-öelda õigeid tähendusi teadmata. Näiteks esineb Maija Kurševa näitusel omaloomingulistest märgisüsteemidest koosneva sarjaga „Märkmed“ (2025), mille kujutletud kujundid on erisugustele tõlgendustele avatud. Samuti saab esitatud info algsetesse tähendustesse süvenemata uusi reaalsusi luua Siim-Tanel Annuse joonistustesse (1979/1987). Siingi tekib huvitav paralleel Soosteriga, kelle teadusjoonistused kipuvad sageli pelgalt infoedastamise funktsioonist kaugenema.

Survetugevus

Info tarbimisel ei saa määravaks aga ainult see, kuidas seda vaadatakse, vaid ka see, mismoodi info meile edastatud on. Näituse saatetekstist jäi meelde lause „digitaalne on loodud selleks, et unustada, ja analoogne selleks, et mäletada“³. Nii on ka graafikatriennaalil jälle kasvav trend traditsiooniliste trükitehnikate kasutamine. Senisest enamgi on nähtaval selle protsessi enda olulisus. Nii näiteks on keeldunud näitusel esinev kunstnik Anastassia Sossunova tõmmiste valmistamisest ja eksponeerinud nende asemel graafikateoste aluseks olevaid vask- ja tsinkplaate. Tema teos „Kõiketeadja“ (2025) kujutab endast trükiplaati, millelt kunagi ei trükita: nii ei täida see kunagi oma esialgset funktsiooni ja eirab seeläbi võimalust teost taastoota. Järjest enam kohtab teistelgi graafikanäitustel graafikaplaate, mis on teosega kõrvuti eksponeeritud ning toovad seeläbi esile tootmisvahendi, kus trükitud teosest ehk enamgi kunstniku käe kohalolu tunda on.

Peale traditsiooniliste trükitehnikate seob käesolevat triennaali esimese, 1968. aasta graafikaväljapanekuga asjaolu, et näitusel esinevad vaid kolme Baltimaa kunstnikud. Kui omal ajal oli triennaali korraldamise ambitsiooniks kasvada rahvusvaheliseks suurnäituseks, mis NSVLi piiridest kaugemalegi ulatuks, siis 2025. aastal, püüdes kaasa minna kunstimaailma aeglustumisega, keskendub näitus taaskord kitsamalt meie piirkonna kunstnike loomingule ja rahvusvahelise haaratuse silmus on kokku tõmmatud.

Mälujäljed

Samuti tõstatub küsimus mälu funktsioonist tänapäeval. Kas üldse on vaja midagi meelde jätta, kui kõike on võimalik ainsa hetkega jälle meelde tuletada? Kes oleme meie ja millisena me maailma tajume, kui meil pole ta meeles? Kas me valime ise, mida mäletada tahame, või teevad seda meie kaamerad ja salvestusmasinad? Samamoodi on ka nende lapse­põlvelugudega, mida vanemad otsustavad meile rääkida (ja ka nendega, mida ei räägita), luues kiht kihi haaval meie mälestuste kogumit, mis pole kunagi päriselt ainult meie oma.

Mulle meeldis näituse saatetekstis mõte, et me oleme ajalised olendid, keda katavad mälestuste kihid. Nagu graafika trükkimisviisid, kus kiht-kihilt luuakse uusi kujutlusi ja olemise viise, luuakse lõputult uusi reaalsusi. Nii kujutavad Anna Niskaneni tsüanotüüpias loodud teosed justkui fotot ühest silmaga nähtud terviklikust taevast, kuid tegelikult on näitusesaali kõrgemas osas laeni ulatuv taevas moodustunud maailma eri paigust kogutud piltidest. Vaatamata geograafilisele kaugusele mõjuvad need tänu kunstniku kujutlusele tervikuna. Nii on ka meie mälestustega: saame need endale sobival viisil ühtseks narratiiviks kokku siduda ja hiljem jälle lahti harutada, sest see, mis tegelikult oli ja mida see päriselt tähendab, ei olegi alati tähtis. Nagu pole oluline seegi, kas näitus oli nüüd päriselt oaas või kõigest üks pettekujutelm, miraaž.